FinEst Targa linna tippkeskuse strateegia- ja partnerlussuhete juht
Kas Eleringi ja Svenska Kraftnäti väidetav olematu huvi potentsiaalse Eesti-Rootsi merekaabli rajamiseks tähendab seda et mõte tuleks kalevi alla panna? Võib-olla mitte: merekaabli võivad rajada ka turuosalised ise!
Esitasin Äripäevas mõni aeg tagasi idee rajada Eestist Rootsi SwedEst merekaabel. Selline mõttevälgatus tõi turuosalistelt palju positiivset tagasisidet, aga ka oodatud vastuseisu Eleringilt, mis väljendus neljas aspektis:
- Rootsi elektrihinna tase ei jää arvatavasti tulevikus nii madalaks kui praegu ja majanduslik atraktiivsus eeldatavalt väheneks;
- Rootsi (kas Svenska Kraftnät?) pole sellisest ühendusest huvitatud, nende prioriteediks on siseriiklikud ühendused;
- Eesti ja Soome vaheline ühendus Estlink 3 on juba arvatud EL prioriteetsete projektide nimekirja, selle uuendamine nõuaks palju aega;
- Eesti-Rootsi ühendus oleks palju kallim (kuigi ka elektrihinna vahe on mitu korda suurem).
Kõik ülaltoodud aspektid eeldaksid investoritelt sügavamat analüüsi, enne kui mõte lõplikult maha matta. Aga mida siis teha, kui merekaabli loomulikud rajajad ütlevad, et nemad seda ehitada ei plaani? Siis võivad selle ehitada need turuosalised, kes peavad ettevõtmist mõistlikuks.
Kakskümmend viis aastat tagasi pani Gunnar Okk Eesti Energia juhina lauale plaani rajada Eesti ja Soome vahele merekaabel. Soome süsteemihaldur Fingrid (Soome riiklik elektri põhivõrguettevõtja) teatas üsna pea, et nemad sellisest ühendusest huvitatud ei ole. Déjà vu, kas pole? Selle peale panid Soome, Eesti, Läti ja Leedu elektritootjad ja -müüjad seljad kokku ning ehitasid oma rahadega Estlink 1-e. Nüüd on Fingrid huvitatud juba kolmandagi Eesti ja Soome vahelise merekaabli rajamisest.
Estlinki merekaablid Eesti ja Soome vahel | Foto: Creative Commons CC BY-SA 3.0 DEED litsents
Tasuvam kui Eesti tuumajaam
Euroopa Liidu reeglid näevad ette võimalust rahvusvaheliste ühenduste rajamise erandiks juhul, kui süsteemihaldurid ühendust rajada ei soovi: selliseid ühendusi võivad teatud tingimustel rajada ka elektriettevõtted (ja ka elektri tarbijad). Põhilise nõudena peab selleks looma võrguettevõtetest eraldiseisva ettevõtte, teiseks peab see ettevõte võimaldama juurdepääsu ühendusvõimsusele juhul, kui osanikud seda ise ei kasuta.
Praegu kehtivad peamised sätted selliseks erandiks on kirjas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 2019/943 artiklis 63. Eesti ja Soome riigiasutused tegid erandi andmise juriidilise protsessi juba läbi 2005. aastal Estlink 1 rajamisel – toona allkirjastas Eesti-poolse erandi andmise otsuse tollane majandus- ja kommunikatsiooniminister Andrus Ansip.
Seega pole meil vaja Eleringi ega Svenska Kraftnäti käest küsida. kas nad ehitaksid meile merekaabli Rootsist Eestisse. Selle võivad ehitada ka elektritootjad, -müüjad ja suurtarbijad (näiteks Vattenfall, Eesti Energia, Utilitas, Alexela, Sunly, Estonian Cell), kui nad näevad ettevõtmises majanduslikku kasu.
Praeguste elektrihinna erinevuste juures võiks see olla investoritele päris huvipakkuv projekt, kindlasti tasuvam kui Eesti tuumajaam. Loomulikult peab sellise projekti puhul olema tagatud ka mõlema riigi poliitikute ja riigiametite toetus ning sujuv koostöö Euroopa Energiaregulaatorite ametiga ACER.
Meil pole vaja Eleringi ega Svenska Kraftnäti käest küsida, kas nad ehitaksid meile merekaabli Rootsist Eestisse. Seda võivad ehitada ka elektritootjad, -müüjad ja suurtarbijad.
Kindlasti tuleb tänases kontekstis viia merekaabli osas läbi ka asjakohased riskihinnangud. Kui aga arvestada et sellise merekaabli puhul kulub planeerimis- ja ehitusprotsessile kaheksa kuni kümme aastat, siis võib loota et ühenduse katkemise riskid on selleks ajaks mõnevõrra vähenenud.
See kõik tuleks korralikult läbi töötada ja teha kaalutletud otsused, mis lähtuvad Eesti tarbijate, mitte ainult Eleringi huvidest. Kui me tahame Eestisse siinses piirkonnas konkurentsivõimelist elektrihinda, siis on see üks parimaid võimalusi.
