Trialoogi peatoimetaja
Ehitussektor seisab üha suurema surve all: juurde on vaja uusi hooneid ja taristut, kuid loodusressursse ei saa lõputult kaevandada ning Euroopa suurim, ehitusest ja lammutamisest tekkiv jäätmevoog jõuab endiselt liiga harva taaskasutusse.
Just sellele vastuolule keskenduti TalTechi ringmajanduse tuumiklabori korraldatud rahvusvahelisel ehitus- ja lammutusjäätmete konverentsil, mille käigus arutasid teadlased, ettevõtjad ja ringmajanduse eksperdid, kuidas muuta ressursimahukas ja jäätmeid tekitav ehitamine senisest ringsemaks.
Konverentsi keskne küsimus oli lihtne, kuid ehitussektori tuleviku seisukohalt määrava tähtsusega: kuidas käsitleda olemasolevaid hooneid, nende osi ja materjale mitte jäätmete, vaid väärtusliku ressursina?
Prognooside järgi vajab maailm 2060. aastaks peaaegu kaks korda rohkem hooneid ja taristut kui praegu. Juba praegu kaevandatakse maailmas igal aastal ligikaudu 100 miljardit tonni toormeid ning hinnangute järgi võib see maht kasvada järgmiste kümnendite jooksul ligi 190 miljardi tonnini. Samas jõuab kasutatavatest materjalidest praegu ringlusse vaid 9–12 protsenti.
„Üha rohkem hooneid jäävad nõnda vanaks, et neid tuleb hakata kaasajastama, ümber ehitama või lammutama. Olukorda mõjutavad nii demograafia, kliima, materjalide lagunemisprotsessid, muutuv linna- ja kinnisvaraarendus kui ka inimeste uued elulised ja töökorralduslikud vajadused,” selgitas TalTechi vanemlektor Simo Ilomets.
Tema sõnul liigub ehitussektor järjest enam ringse lähenemise suunas. „See tähendab hoonete läbimõeldud lahtivõtmist, mille käigus püütakse jätta materjalid ja ehitusosad võimalikult terviklikuks, et neid saaks hiljem uuesti kasutada või ümber töödelda,” ütles Ilomets. „Kõige kestlikum ehitusmaterjal on see, mis püsib kasutuses.”
„Kõige kestlikum ehitusmaterjal on see, mis püsib kasutuses.”
Simo Ilomets rääkis konverentsil, et ehitussektor peab õppima olemasolevaid hooneid ja materjale käsitlema väärtusliku ressursina, mitte jäätmetena. Foto: Joel Kirsimaa.
Ringmajandus algab tellimisest ja projekteerimisest
Eestis tekib igal aastal ligikaudu miljon tonni ehitus- ja lammutusjäätmeid. Osa materjale jõuab küll taaskasutamisse, kuid enamasti väheväärtusliku tagasitäitena karjääride ja maa-alade taastamisel. Konverentsil kõlanud näidete põhjal pole aga raske järeldada, et materjale saab kasutada märksa tõhusamalt, kui mõelda materjali elukaarele juba enne ehituse või lammutuse algust.
Ühe praktilise näitena toodi esile Rail Baltica Harju II lõik – osa Harjumaale, Soodevahe ja Kangru vahele rajatavast Rail Baltica põhitrassist. Tegemist on ligikaudu 9,2 kilomeetri pikkuse raudteelõiguga, millest umbes viis kilomeetrit kulgeb paekivisesse pinnasesse rajatavas süvendis.
Selle lõigu ehitamisel leidis taaskasutamist ligikaudu 170 000 tonni väljakaevatud moreeni ja üle 300 000 tonni kohapeal toodetud lubjakivist täitematerjali. Vajadus uue toorme ja lisatranspordi järele vähenes, kuna ehitusel tekkis suur hulk materjali, mida sai samal objektil uuesti kasutada. Ehitusettevõtte Verston hinnangul aitas see kokku hoida ligi 630 000 tonni CO₂-heidet.
Ehitus- ja lammutusjäätmetele otsitakse ka täiesti uusi ringlussevõtu võimalusi. Võib mainida Eesti ja Soome teadlaste koostööd, mille käigus uuritakse, kuidas kasutada sademevee puhastamisel ja puhverdamisel purustatud betooni ja teisi mineraalseid materjale. Esialgsed tulemused näitavad, et nii mõnigi materjal suudab siduda saasteaineid, nii et need ei jõua enam nõnda suurtes kogustes jõgedesse ning järvedesse.
Eestis testiti sellist lahendust muuhulgas Rae vallas, Ülemiste järve valgalal. Teadlaste sõnul vajavad sellised lahendused siiski veel pikemaajalist katsetamist, sest materjalide mõju võib ajas muutuda ning kõiki teise ringi materjale ei saa filtreerimiseks kasutada.
Ekspertide sõnul pannakse suur osa ehitusmaterjalide edasisest teekonnast paika juba tellimisel ja projekteerimisel. Sestap tuleb kavandada hooneid nii, et neid saaks hiljem lahti võtta ning nendes kasutatud tooted ja materjalid uuesti ringlusse võtta.
Eelistatud on korduskasutus – nii et näiteks doonorhoonest võetud vahelaepaneeli, sarikat või ust-akent annaks siirdhoones samal otstarbel kasutada. Sellisel juhul ei muutu paneel, sarikas ega avatäide vahepeal jäätmeks. Kui suuri osasid tervikuna rakendada ei õnnestu, võib materjali taaskasutada väiksemate elementidena, näiteks tellistena.
„Taanis on kasutatud tellishoonete puhul läbi ajaloo lubjapõhist mörti, mis võimaldab telliseid hiljem suhteliselt lihtsalt eraldada, puhastada ja uuesti kasutada,” märkis Põhjamaade ringmajanduse ekspert Jan Thomas Ødegård.
Sama oluline on lammutusplatsil toimuv. Kui betoon, metall, kipsplaat ja muud materjalid satuvad samasse konteinerisse, on neid hiljem palju keerukam ja kulukam sorteerida ja kasutada. Põhjamaade kogemus näitab, et kui nõuda hangetes ja tellimustes selgelt kohapealset liigiti kogumist, hakkab see ka praktikas toimima. Näiteks Rootsi ehitusplatsidel on saanud sellest eeldusest tavapärane praktika, s.t sorteerimata jäätmete eest võivad oodata ehitajat suured trahvid.
„Taanis on kasutatud tellishoonete puhul läbi ajaloo lubjapõhist mörti, mis võimaldab telliseid hiljem suhteliselt lihtsalt eraldada, puhastada ja uuesti kasutada.”
Jan Thomas Ødegårdi sõnul ei ole probleem enam lahenduste puudumises, vaid nende aeglases kasutuselevõtus. Foto: Joel Kirsimaa.
Odavaim lahendus ei ole alati parim
Muuhulgas jäi konverentsil kõlama mõte, et ringsete lahenduste hindamiseks ei piisa ainult sellest, kui mõõta hoolsalt süsinikujalajälje. Sloveenia teadlase Davor Kvočka sõnul võib kitsalt CO₂-le keskendumine anda eksitava pildi: „Kui vähendame ühes kohas CO₂-heidet, kuid suurendame samal ajal energia- või transpordikulu, ei pruugi tulemus olla tervikuna keskkonnale parem.”
Sellega nõustub ka Simo Ilomets, kelle sõnul on CO₂ vaid üks mõõdik ega kirjelda ressursside ja materjalide optimaalse kasutamise tervikpilti. Näiteks puhta vee raiskamisega võib kaasneda suhteliselt madal süsinikuheide, kuigi samas on selge, et tegu on ressursivaenuliku praktikaga.
Ødegårdi sõnul seisneb keskne probleem selles, et turg ja tellijad ei ole valmis uusi lahendusi piisavalt kiiresti kasutusele võtma: „Ehitussektori materjale peetakse endiselt liiga sageli jäätmeteks, mitte taaskasutamisvõimaluseks. Lahendusi on juba omajagu, kuid muutus toimub aeglaselt, sest kogu väärtusahel pole hakanud veel terviklikult tööle,” ütles Ødegård.
Läti ettevõtjate ja teadlaste sõnul pidurdavad muutust sageli ka riigihanked, mille puhul hakkab määrama asjade käiku madalaim hind. See teeb ringsete materjalide ja uute lahenduste kasutamise keeruliseks isegi siis, kui vajalik tehnoloogia on olemas.
Ekspertide hinnangul vajab muutust ka materjalidest rääkimise viis. Väljend „jäätmed” loob automaatselt ettekujutuse millestki väärtusetust, kuigi paljusid materjale oleks võimalik uuesti kasutada.
Ringse ehituse arengut nähakse üha enam ka majandusliku ja strateegilise küsimusena. Kuna Euroopa sõltub paljude materjalide puhul impordist ning ressursisurve kasvab, muutub olemasolevate hoonete, nende osade ja materjalide korduskasutus ka konkurentsivõime ja varustuskindluse seisukohast järjest olulisemaks.
Ehitussektori jaoks tähendab ringne kasutamine mõtteviisi muutust. Küsimus pole mitte ainult selles, kuidas jäätmeid paremini sorteerida, vaid ka selles, kuidas projekteerida, tellida, ehitada ja lammutada, nii et võimalikult vähe materjali ülepea jäätmeks muutuks. Ringne ehitus algab seega tükk maad enne jäätmejaama – see algab otsusest näha olemasolevas materjalis midagi väärtuslikku.
„Ehitussektori materjale peetakse endiselt liiga sageli jäätmeteks, mitte taaskasutamisvõimaluseks. Lahendusi on juba omajagu, kuid muutus toimub aeglaselt, sest kogu väärtusahel pole hakanud veel terviklikult tööle.”
