Aleksander Kilk: õppigem end mee peal hoidma!

Aleksander Kilk: õppigem end mee peal hoidma!. 22.04.2026. C. R. Jakobson on poolteist sajandit tagasi kirjutanud, et Eesti maarahvas on töökas nagu mesilaspere. Olen kindel, et ta mõtles seda kogu Eestimaa rahva kohta. Loodetavasti sobib see kiitvalt tunnustav võrdlus ka tänasesse päeva, kirjeldama meid kõiki, sealhulgas Tehnikaülikooli peret. Mesilastel on meie keskkonnas ja ökosüsteemis täita märkimisväärne ja asendamatu osa. Koduaias peetavate nn meemesilaste kõrval on oluline roll ka teistel mesilaselaadsetel putukatel – kimalastel ja erakmesilastel. Me küll märkame sageli suminal lendamas ja õitel sagimas kas mesilasi või kimalasi, aga erakmesilasi kohtame üsna harva, kuigi neidki elab Eestis mitukümmend liiki. Eesti mesilates peetavad mesilased moodustavad väga suure asurkonna – jaanipäeva paiku on neid enam kui 50 tuhandes mesitarus igaühes 60-70 000 isendit. See teeb ühtekokku rohkem kui 3 miljardit mesilast, mis tähendab ühtlasi umbes 2500 meelindu iga eestimaalase kohta. Mesilasi ja nende tegevust jälgides on sageli tõmmatud paralleele inimeste toimetamiste ja tunnetega. Luulereast „Ta lendab õielt õiele…“ võib lugeda välja, kuidas me tunnetame looduses valitsevat rahulikku, tasakaalukat ja samas toimekat kulgemist. „Ta lendab mesipuu poole…“ äratab meis kodu ja kodumaa poole kiskuvaid mõtteid-tundeid. Imepärane jumalate eliksiir Oleks tore mõelda, et mesilased lendavad õielt õiele lusti pärast, oma ilumeele sunnil ja esteetilise naudingu nimel. Aga mesilaslendude eesmärk on täiesti praktiline – et elus püsida, tuleb toitu hankida. Kui me ütleme, et mesilased koguvad õitelt mett, on see vaid poolik tõde. Mesilased korjavad õitelt magusat nektarit, lisavad oma keha näärmetest sinna mitmesuguseid ensüüme ja muid bioaktiivseid aineid, eemaldavad liigse niiskuse ja seejärel paigutavad valminud vedeliku kärjekannudesse. Nii sünnib ja valmib mesi – „imepärane jumalate eliksiir“, nagu seda vanas Egiptuses olevat nimetatud. Mesi annab mesilastele energiat, aga lisaks vajavad nad sellist toitu, sealhulgas valku, mis aitaks organismi rakutasandil areneda ja toimida. Siit tulebki teine põhjus, miks mesilased õielt õiele lendavad – neil tuleb koguda õietolmu. Aleksander Kilk oma mesilas taruraami uurimas – mesilaste tark ja toimekas maailm on saatnud teda juba lapsepõlvest saati. Foto: Aldo Luud Tarru toodud õietolm paigutatakse kärjekannudesse ja kaetakse meekihiga, et sellest valmiks mesilasleib, teisisõnu suir – nii mesilasvaklade kui ka mesilaste endi bioaktiivne valgutoit. Inimesedki on õppinud suira oma tervise toeks ja organismi tugevdamiseks kasutama. Seoses sellega, et mesilased õitele saaki koguma lendavad, ilmneb üks mind ja mesilasi ühendav huvitav kokkulangevus – elektromagnetväli. Mu ülikoolitöö on olnud juba enam kui pool sajandit seotud elektriliste nähtuste ja elektromagnetväljade uurimisega ning nende rakendamisega erinevates seadmetes ja ka õppetöös. Mesilased on oma aastamiljonite pikkuses arengus õppinud samuti elektri- ja magnetvälja toimet enda kasuks ära kasutama. Magnetvälja abi Maa magnetväli aitab mesilastel orienteeruda, see võimaldab neil pärast nektari või õietolmu kogumist mitme kilomeetri kaugusel asuvasse kodutarru tagasi jõuda. Lisaks magnetvälja abile kasutavad mesilased korjelennule minnes ja sealt naastes nö mesilaspere soovituslikku siseinfot, mis annab neile teavet hea meekorjemaa suuna ja kauguse kohta. Seda infot jagavad mesilased-luurajad otsingutelt tarru naastes kärjel esitatava erilise mesilastantsu vahendusel. Omapäraste süsteemsete liikumistega antakse teada soovituslikust, päikese suunda ja hea korjemaa orienteeruvat kaugust arvestavast lennusuunast. Elektriväli aitab mesilastel õietolmu koguda. Mesilase keha on kaetud karvadega. Lennates omandavad need karvad õhuga hõõrdumisel elektrilaengu – efekt sarnaneb kooli füüsikatunni katsega, mille käigus hõõrutakse eboniitpulka siidrätikuga. Õiele maandunud mesilase elektrilaenguga karvad tõmbavad enda külge vastasmärgilise laenguga õietolmuterasid. Õielt lendu tõustes hakkab mesilane oma jalgade küljes olevate harjastega karvadelt õietolmu kokku kaapima. Seejärel toimetab ta õietolmu suhu, immutab selle seal läbi nektari või kaasasoleva meega ning pakib saadud segu tagajalgade harjastest moodustuvatesse nn suirakorvidesse, misjärel saak tarru viiakse. Lisaks magnetvälja abile kasutavad mesilased korjelennule minnes ja sealt naastes nö mesilaspere soovituslikku siseinfot, mis annab neile teavet hea meekorjemaa suuna ja kauguse kohta. Seda infot jagavad mesilased-luurajad otsingutelt tarru naastes kärjel esitatava erilise mesilastantsu vahendusel. Taimede ja mesilaste suhetes on välja kujunenud vastastikke huvisid arvestav koostöö. Taimede õied pakuvad mesilastele nektarit ja vastutasuks viivad mesilased õietolmu ühe taime õitelt teisele, s.t nad tolmeldavad õisi. Teadlaste andmetel jääksid ilma mesilaste ja teiste putuktolmeldajateta umbes 85-90% õistaimedest tolmeldamata, mis seaks ökosüsteemid, sealhulgas põllumajanduse ja toidutootmise tõsisesse ohtu. Öeldakse, et iga kolmas suutäis meie toidulaual on toodetud mesilaste abil. Mesilased teenivad kogu Eesti ühiskonna huve Mesilaste tolmeldamistööst saadav nn kaudne tulu ületab mitmekordselt nende kogutud mee väärtuse. Albert Einstein olevat väidetavalt öelnud: “Kui mesilased välja surevad, jääb inimestel elada veel vaid neli aastat.” Pole kindel, kas ta väljendus täpselt nii, aga mõtteainet pakub see väide kindlasti. Mesilaste tolmeldamistöö tähtsust on võimatu ülehinnata. USA California osariigi aladel on kokku 30 0000 hektari jagu mandlipuude istandusi, mis annavad enamuse maailma mandlitoodangust. Aga mandliõite heaks tolmeldamiseks vajatakse sinna appi kuni 1,5 miljonit mesilasperet, sest ilma mesilasteta oleks võimalik saada kätte ainult kuni 5% normaalsest mandlisaagist. Öeldakse, et iga kolmas suutäis meie toidulaual on toodetud mesilaste abil. Eesti kliimavööndi puhul hindavad teadlased, et mesilaste suutlikkus tolmeldada aia- ja põllukultuure ning hoida looduslike taimekoosluste tasakaalu annab kogutud mee turuhinnast kümnekordselt suuremat kaudset tulu. Kui näiteks Eesti mesilates kogutakse aastas 1600 tonni mett väärtusega üle 16 miljoni euro, siis mesilaste tolmeldamistöö kaudne tulu ulatub vähemalt 160 miljoni euroni! Sedasi teenivad mesilased kogu Eesti ühiskonna huve – nii et tunnustagem meie mesilasi ja mesinikke! Toome looduspaigad enda juurde linna Tänapäeval suunduvad paljud inimesed maakohtadest linnadesse, kus arvatakse olevat rohkem võimalusi ja paremad tingimused. Samas jäävad linnainimese mälus (või ka geenides?) alles tundmused ja tõmbed eluslooduse emotsionaalselt meeldivate külgede poole. Siit siis lahendus – toome looduspaigad enda juurde linna! Viimastel aastatel on hakatud muuhulgas rajama kogukonnaaedu – üks suurepärane näide asub Lasnamäel, Tondiraba pargis, kust ma jalutuskäikudel sageli möödun. Samuti tasub mõelda Putukaväila projektile, mis pakub mitmesugust silma- ja hingerõõmu, liikumisvõimalusi ja peatuspaiku alates Kopli kaubajaamast ja Merimetsast ning lõpetades Mustamäe ja Nõmme äärealadega. Selle kõrval ei tasu muidugi unustada mesinike algatatud liikumist – mesilased Tallinna! Selle ettevõtmise üks kõige suuremat tähelepanu pälvinud algatusi on presidendipalee roosiaeda ja palee-esisele haljasalale elama toodud mesilaspered. Mesilaspered jõudsid ka ülikooli ettevõtluskeskuse maja, Mektory katusele. Kui näiteks Eesti mesilates kogutakse aastas 1600 tonni mett väärtusega üle 16 miljoni euro, siis mesilaste tolmeldamistöö kaudne tulu ulatub vähemalt 160 miljoni euroni! Mesilased on olnud mu kõrval lapsest saati. Mu kümnendaks sünnipäevaks kingiti mulle Minu Esimene Mesilaspere. Aastate jooksul on mesilasperede arv küündinud mitmekümneni ja nõudnud omajagu hoolt ja aega. Aga see hool on omal kombel ka puhkus ning see aeg liigitub kindlasti kvaliteetaja hulka, sest see aitab kosuda väsitavatest igapäevategevustest. Ühtlasi tähendab see vastutust olla mesilastele vajadust mööda abiks ja toeks. Muidugi soovib iga mesinik saada mesilasperedelt ka mett, mida süüa, jagada-kinkida ja vahest ka müüa. Minu mesilaste kogutud Mulgimaa maitsvat nektarit söövad ja kiidavad lisaks perele-tuttavatele mõnedki Tehnikaülikooli kolleegid. Ettevõtmise väärtust süvendab mu jaoks see, et mu maakodu ja naabriaia õuna- ja ploomipuud ning marjapõõsad annavad tänu mesilaste tolmeldamistööle paremat saaki. Mina olen rahul! Mesilastelt on inimestel palju õppida Mesinikuelu oluline hüve peitub aga võimaluses olla uudishimulik mesilaste salaelu jälgija. Mesilased õpetavad mesinikule rahulikku käitumist, rabistajaid suudavad mesilinnud oma õppeprotsessi käigus kenasti ümber kasvatada. Mesilased õpetavad mesinikule rahulikku käitumist, rabistajaid suudavad mesilinnud oma õppeprotsessi käigus kenasti ümber kasvatada. Mesilaste elu-olu kohta võib lugeda ohtralt tarkadest raamatutest ja leida netiavarustest teavet, ent kõige parem on õppida kogenud mesiniku-mentori käekõrval. Sellegipoolest on mesilastel hulgaliselt saladusi ja sageli võivad nad üllatada oma käitumisega ka kogenud mesinikku – ole valmis elukestvaks õppeks! Mesilaspere hästikorraldatud rollijaotusest ja otsustusprotsessist oleks inimestelgi mõndagi õppida ja kasutusse võtta. Mesilaspere geneetilise kogemuse pealt kujunenud käitumismallid juhivad sageli paremate tagajärgedeni kui inimliku mõttetöö jõul sündinud otsused. Rootsi mesindusteadlane, professor Ingemar Fries on öelnud: „Kui inimeste ühiskond oskaks ja tahaks nõnda kooskõlastatult ja organiseeritult käituda, nagu see toimub mesilasperes, väldiksime paljusid vastuolusid ja probleeme, mida me ise endile tekitame.“ Ma kirjutan sellele väitele alla. Ja lisaksin oma väikeste lend-sõprade tunnustuseks kokkuvõttes: „Mesilased hoiavad elurikkust ja katavad meie toidulaua.“ „Kui inimeste ühiskond oskaks ja tahaks nõnda kooskõlastatult ja organiseeritult käituda, nagu see toimub mesilasperes, väldiksime paljusid vastuolusid ja probleeme, mida me ise endile tekitame.“ Aprillis on Taltechi Roheliste teemakuude fookuses elurikkus – kus, kuidas ja milleks saame elurikkust toetada.