Arutelus osalesid aktsiaseltsi Inbank ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse nõukogu esimees Erkki Raasuke, SEB-panga majandusanalüütik Mihkel Nestor, TalTechi majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi direktor ning kaasprofessor Karin Jõeveer, majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi kaasprofessor Tõnn Talpsepp ning TalTechi majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi vanemlektor ja LHV panga makroanalüütik Triinu Tapver. Mõttevahetuse moderaator oli TalTechi Ärikorralduse instituudi vanemlektor Paavo Siimann.
Paneeldiskussioon algas küsimusega, millise oskuse puudumist võib pidada praegu suurimaks palgalõksuks. Triinu Tapveri hinnangul ei piisa enam sellest, et inimene saab oma tööga korrektselt hakkama – oluline pole pelgalt analüütiline mõtlemine, vaid oskus panna see tehnoloogia toel väärtust looma.
Mihkel Nestor oli väitega nõus, kuid rõhutas, et tehisaru kasutamine ei tähenda lihtsalt küsimuste esitamist vestlusaknas. Oskus ilmneb küsimuste kvaliteedis, vastuste kriitilises hindamises ja suutlikkuses eristada head ja pealiskaudset lahendust. Tehnoloogia võib protsessi kiirendada, kuid ei vabasta inimest mõtlemisest.
Karin Jõeveer juhtis tähelepanu asjaolule, et paralleelselt tehnoloogiliste oskuste arenguga muutuvad järjest olulisemaks ka sotsiaalsed oskused nagu näiteks kommunikatsioonioskus ja suhtlemisoskus.
„Võitja võtab kõik“ tüüpi tööturg
Kui arutelu jõudis tööturu tulevikuni, joonistus välja mitu erinevat vaadet. Nestori meelest valitseb Eestis paradoksaalne olukord: noori tuleb igal aastal vähem peale ning tööturu peamiseks probleemiks pole mitte tööpuudus, vaid tööjõupuudus. See loob näilise turvatunde – justkui oleks igaühel võimalik endale töökoht leida.
Erkki Raasuke vaatas pilti teise nurga alt. Tema hinnangul ei jaotu võimekus ühiskonnas ühtlaselt ning muutuste kiirenedes võib tugevneda loogika, mille mõjul koondub edu üha enam väheste kätte. See tähendab, et väike hulk inimesi liigub kiiresti teistest ette, samal ajal kui ülejäänud maha jäävad. „Lähiaastate arengut saab üha enam kirjeldada väljendiga „võitja võtab kõik,“ ütles Raasuke, kelle meelest võib tööturu konkurents teravneda just oskustaseme järgi.
Talpsepp lisas, et Eesti eripäraks võib lugeda seda, et muutused kulgevad siin aeglasemalt. See annab ühiskonnale kohanemisaega, ent aeglasem tempo võib pidurdada samal ajal tootlikkuse kasvu.
„Lähiaastate arengut saab üha enam kirjeldada väljendiga „võitja võtab kõik.”
Kui arutelu jõudis tööturu tulevikuni, joonistus välja mitu erinevat vaadet. Nestori meelest valitseb Eestis paradoksaalne olukord: noori tuleb igal aastal vähem peale ning tööturu peamiseks probleemiks pole mitte tööpuudus, vaid tööjõupuudus. See loob näilise turvatunde – justkui oleks igaühel võimalik endale töökoht leida. Foto: Mailis Vahenurm
Indiviidi roll tootlikkuse ajastul
Kes vastutab tootlikkuse kasvu eest – kas inimene, tööandja või riik? Arutelust jäi kõlama, et kuigi vastutus on jagatud, algab muutus indiviidist. Kui inimene ei arenda oma oskusi ega võta vastutust, ei sünni ka laiemal tasandil püsivat tulemust.
Nestori hinnangul tuleb „ise pihta hakata“, ent see, kui palju suudab üks indiviid tootlikkust mõjutada, sõltub tema rollist – töötaja, ettevõtja ja riigijuhi mõjuulatuste vahel on tajutavad erinevused. Ometi ei saa ükski tasand eeldada, et keegi teine tema eest töö ära teeb.
Raasuke tõrjus üsna irooniliselt ootuse, et riik võiks garanteerida igaühe heaolu. „Seda unistust, et riik tõmbab õhtul teki peale ja äratab hommikul üles, on mitu korda proovitud,“ märkis ta, lisades, et senised eksperimendid pole andnud põhjust sama lähenemist korrata. Tema sõnul peab inimeste vastutustunne juba varakult välja kujunema ning kinnistub eelkõige tegudes, mitte loosungites.
Tapver tõi sisse oskuste kiire muutumise mõõtme. 2030. aastaks on hakanud märkimisväärne osa tänastest oskustest ümber kujunema, mis tähendab, et inimene peab end pidevalt täiendama. Samas ei sünni areng vaakumis – ettevõtluskeskkond ja organisatsioonid peavad looma häid koostöö- ja õppimisvõimalusi. Parimgi tehnoloogia ei suuda asendada koostööoskust, mis hakkab mängima tootlikkuse kasvu juures üha suuremat rolli.
„Seda unistust, et riik tõmbab õhtul teki peale ja äratab hommikul üles, on mitu korda proovitud.”
Talpsepa hinnangul hakkab üha rohkem tõusma esile inimene, kes seab eesmärgi, loob loogika ja kontrollib tulemust, mitte inimene, kelle käsitööd suudab tehnoloogia sekunditega lahendada. Foto: Mailis Vahenurm
Isikuomadused aina olulisemad
Ülehinnatud oskustest rääkides tõdeti paneelis, et rutiinne tehniline teostus võib hakata kiiresti oma väärtust kaotama – mitte niivõrd seetõttu, et see poleks vajalik, kuivõrd seetõttu, et seda saab üha enam automatiseerida.
Talpsepa hinnangul hakkab üha rohkem tõusma esile inimene, kes seab eesmärgi, loob loogika ja kontrollib tulemust, mitte inimene, kelle käsitööd suudab tehnoloogia sekunditega lahendada. „Meil pole enam vaja tavalist programmeerijat, vaid programmeerijat, kes suudab olla ühtlasi tarkvaraarhitekt – sest selle tavatöö teeb tehisaru ära.“
Tapver rõhutas, et kui varem andis töötajale eelise täpne arvutamisoskus, siis nüüd loeb pigem oskus suunda mõista – suutlikkus tõlgendada mitte ainult numbrit, vaid ka ennekõike numbri tähendust.
Raasuke lisas, et oskusi ei saa käsitleda eraldiseisvate „lego-klotsidena“. Tema sõnul muutuvad üha olulisemaks iseloomuomadused ja käitumismustrid: kas inimene on võimeline end arendama ja probleeme lahendama, kas ta suudab teistega koostööd teha. „Kui sa oled suhtlemisvõimetu, muutud sa üsna kasutuks,“ ütles Raasuke otsesõnu.
Jõeveer tõi välja keeleoskuse. Kuigi tehnoloogia suudab tõlkida, ei tähenda see, et keelteoskus kaotaks tööandja silmis väärtuse. Kui töö eeldab täpset ja usaldusväärset suhtlust, säilitab inimese isiklik keeleoskus jätkuvalt olulise rolli.
„Meil pole enam vaja tavalist programmeerijat, vaid programmeerijat, kes suudab olla ühtlasi tarkvaraarhitekt – sest selle tavatöö teeb tehisaru ära.“
Arutelu lõpus küsiti otse: mida peaks noor inimene tegema, et mitte jääda töökoha esimesele tasandile pidama? Raasukese vastus oli konkreetne – distsipliin ja lisapingutus. Tema sõnul loeb see, kas inimene peab kokkulepetest kinni, kas ta teeb töö lubatud ajaks valmis ja lisab tulemusele miinimumist midagi enamat. Foto: Mailis Vahenurm
„Sentimeeter rohkem“ mentaliteet
Arutelu lõpus küsiti otse: mida peaks noor inimene tegema, et mitte jääda töökoha esimesele tasandile pidama? Raasukese vastus oli konkreetne – distsipliin ja lisapingutus. Tema sõnul loeb see, kas inimene peab kokkulepetest kinni, kas ta teeb töö lubatud ajaks valmis ja lisab tulemusele miinimumist midagi enamat. „Tee alati sentimeeter või gramm rohkem, kui sa lubasid,“ ütles Raasuke. Just järjekindlus ja usaldusväärsus aitavad luua töötajal mainet, mis juhatab ta järgmiste võimaluste juurde ning sealt edasi.
Ta rõhutas ka, et meeskonnatöös on oluline regulaarne vahetu suhtlus. Tema hinnangul ei hakka harva kohtuvate inimeste mudel hästi tööle, sest koostöö ja usaldus vajavad pidevat kontakti.
Tapver tõi välja, et ainult teadmistest ei piisa. Kui inimene ei tunne huvi oma valdkonna ega organisatsiooni käekäigu vastu, ei teki tal ka pikaajalise arengu perspektiivi. Motivatsioon mõjutab otseselt nii tulemust kui ka karjäärikiirust.
Arutelu puudutas ka automatiseerimise reaalsust. Mihkel Nestor tõi näite kulleritest, kes sõidavad talvistes oludes jalgratastel, ning osutas, et robootika pole veel kõikjal inimese tööd asendada jõudnud. See viitab, et muutused küll toimuvad, ent ebaühtlase tempoga.
„Tee alati sentimeeter või gramm rohkem, kui sa lubasid.”
**
Võidujooks tuleviku pärast: TalTechi majandusvisiooni konverentsil arutatati, kas Eesti jääb tehnoloogiliste, majanduslike ja poliitiliste muutuste esirinda või vajub perifeeriasse.
