TalTechi rakendusliku keemia professor ja ringmajanduse tuumiklabori juht
Ringmajanduse peamine väljakutse seisneb nõudluse ja pakkumise tasakaalus. Kui toormest on nappus ja toodete järele puudub nõudlus, ei saa ka ringmajandus toimida, kirjutab Allan Niidu.
Artikkel ilmus esmakordselt ERR portaalis ning on avaldatud kokkuleppel.
Viimastel aastatel on ringmajanduse teema tõusnud nii Eestis kui ka Baltikumis tervikuna rambivalgusse. Hiljuti Soomes allkirjastatud Balti riikide ühine ringmajanduse koostöömemorandum avab ukse uutele võimalustele. Kuid pole kindel, et see avab ka allkirjastanute südamed ühtseks ja toimivaks piiriüleseks koostööks, sest kuigi koostöömemorandumid ei pruugi olla juriidiliselt siduvad, kannavad need endas selget moraalset vastutust.
Meie ülesanne on viia need head kavatsused ellu ja tagada, et ringmajanduse põhimõtted ei jääks ainult paberile. Seda ka Eesti-siseselt.
Keerukas piiriülene koostöö ja sektorite vaheline killustatus
Koostöö arendamine Baltikumis ei ole lihtne ülesanne. Üheks suuremaks takistuseks on piiriülese koostöö keerukus. Sekundaarseid tooraineid nagu plastid ja klaas käsitletakse riigiti erinevalt, mis tekitab probleeme nende tõhusas ringlussevõtus. Teatud juhtudel transporditakse klaasist jäätmed riigist välja, kuna puudub piisav infrastruktuur nende kohapealseks töötlemiseks.
Lisaks raskendab olukorda erinevate sektorite vahelise koostöö killustatus. Ringmajanduse eest ei vastuta ainult eraettevõtted või avalik sektor, vaid see nõuab kõigi osapoolte panust. Meil on vaja platvormi, kus saavad kohtuda ettevõtjad, teadlased, omavalitsused ja mittetulundusühingud, et jagada kogemusi ja andmeid ning luua ühtne strateegia.
Balti riikide tulevikku peab kujundama võrgustikupõhine lähenemine. Kujutage ette, et ühe ettevõtte tootmisjääk saab teise ettevõtte tooraineks. See on tõeline ringmajandus. Selle saavutamiseks peame looma usaldusväärse ja mitmekesise tarneahela, mille puhul ei sõltu ettevõtted üksikutest tarnijatest, vaid saavad teha koostööd mitme partneriga. See tagab kindluse ja paindlikkuse ning aitab saavutada kestlikku majanduskasvu.
TalTechis tegutseb ringmajanduse tuumiklabor, mis tekkis tänu initsiatiivgrupile, kuhu kuulusid teadlased eri valdkondadest – maa- ja keemiateadlased, keemiainsenerid ja majanduseksperdid –, kes soovisid panustada jätkusuutlikku Eesti majandusse | Joonis: TalTech
Kohalikud ressursid on piiratud
Majanduslikus plaanis usun, et ringmajandus siiski pakub olulisi võimalusi. See võib luua uusi töökohti, parandada ressursitõhusust ja tugevdada meie tarneahelaid. Kuid selleks, et need võimalused realiseeruksid, peame ületama mitmed riigisisesed takistused.
Näiteks biogaasi tootmisel on potentsiaali, kuid see konkureerib maagaasiga, mille hind on küllaltki volatiilne, mistõttu on biogaasi keerukas stabiilselt hinnastada. On hädavajalik lähtuda selgest poliitilisest raamistikust ja pikaajalisest visioonist, et motiveerida ettevõtteid ja investoreid ringmajanduse lahendustesse panustama.
Ringmajandusel on Eesti majandusele märkimisväärne mõju, kuid meie kohalikud ressursid on piiratud. Näiteks plastide jääke ja vanarehve tekib sedavõrd vähe, et olemasolevad ehnoloogiad vajaksid oluliste koguste importimist lähiregioonidest ja isegi kaugemalt. Teisalt annaks import Eestile võimaluse pakkuda probleemile laiemat lahendust.
“Dekarboniseerimine eeldab, et kõik sektorid alates põllumajandusest kuni tööstuseni panustavad ringmajanduse põhimõtete järgimisse.”
Tulevikus seisab Eesti silmitsi veelgi suurema väljakutsega, fossiilkütuste järkjärgulise asendamisega. Kui selgub, et elektri ja vesiniku alternatiiv ei osutu võimalikuks, tuleks keskenduda kütustele, mis pärinevad kas süsinikuringlusest või biomassist. Dekarboniseerimine eeldab, et kõik sektorid alates põllumajandusest kuni tööstuseni panustavad ringmajanduse põhimõtete järgimisse.
Samuti mängivad olulist rolli mineraalsed toormed: saab töödelda ümber vanametalli, võtta ringlusse autoakusid ning taaskasutada elektroonikat. Näiteks pliiakude ümbertöötlemiseks on Eestis tehas, mis kehastab tõhusat näidet sellest, kuidas väärindada ja võtta ringlusse olemasolevaid ressursse.
Mootoriõlide väärindamine on seni vähe levinud, kuid nende taaskasutamine määrdeainetena või kütustena võiks olla perspektiivikas lahendus. See sõltub eelkõige kogustest ja majanduslikust tasuvusest, aga on selge, et alati on parem taaskasutada võimalikult suures mahus olemasolevaid ressursse, kui tarbida pidevalt uusi toormeid.
Peamine väljakutse seisneb nõudluse ja pakkumise tasakaalus. Kui toormest on nappus ja toodete järele puudub nõudlus, ei saa ka ringmajandus toimida. Arvestada tuleb ka inimeste käitumuslike ja majanduslike eelistustega. Ükski süsteem ei saa olla edukas, kui inimestelt oodatakse isegi planeedi hüvanguks majanduslikult ebasoodsaid otsuseid. Seetõttu on oluline leida ühtaegu jätkusuutlikke ja majanduslikult atraktiivseid lahendusi.
Olen kindel, et ringmajandusel on nii Eestis kui ka Baltikumis suur potentsiaal. Minu jaoks on see teekond mitte ainult professionaalne väljakutse, vaid ka moraalne kohustus: aidata luua kestlikku ja innovaatilist tulevikku.
