Mis on liginullenergiaülikooli hind?

Mis on liginullenergiaülikooli hind?. 08.10.2024. Septembri lõpuks kinnitasid seitse töörühma lõplikult oma valdkonna andmed ning oktoobri lõpuks on viimased täiendused saanud koondstsenaariumideks, kus kõigi töörühmade andmed kokku saavad. Nende andmete ja arvutuste pealt jõuavad ülikooli rohestrateegiasse ka võtmenäitajate numbrilised väärtused. Töögruppide juhtgrupi juhi, akadeemik Jarek Kurnitski sõnul kuulub hulga andmete, arvutuste ja stsenaariumide kõrval projekti tulemuste hulka parem arusaam meie tegevuse mõjust, mida kõik töörühmad on hästi tundma õppinud. „Kui majaväliste konsultantide asemel ise teha ja õppida, võib see mõjutada ka edasisi tegevusi ja tuua uusi projekte. Kindlasti on see töö andnud paljudele häid ideid, milliseid teemasid edasi uurida,“ sõnab akadeemik. Kurnitski alustab tehtud tööst rääkimist kliimaneutraalse ülikooli kõige olulisemast väljakutsest: ülikooli põhitegevusteks on õpetada, teha teadustööd ja aidata ühiskonda vajalikel teemadel – eesmärk pole langetada või kaotada minimaalse keskkonnajalajälje nimel nende kvaliteeti. Nii tuleb arvestada, et teadusaparatuur nõuab energiat, õppijad liiguvad ülikooli ja teadlased käivad lähetustel. „Kliimaneutraalsus peab olema teadlikkus, mis käib kaasas kõigi kolme tegevusega,“ ütleb Kurnitski. Kulutatud eurode ja kokku hoitava heite tasakaal Stsenaariume valmib kokku kolm: tagasihoidlik, mõistlik ja maksimaalne. Kurnitski sõnul oli algul plaanis arvutada ülikooli keskkonnajalajälg juhul, kui me mitte midagi ei tee, aga kiiresti sai selgeks, et absoluutne null on ebareaalne, sest midagi ju ikka tehakse. Oleme Euroopa Liidu liige ning 2030. aastaks on näiteks riiklik heitetegur teinud läbi suure languse, sest Eestis peaks siis toodetama taastuvatest allikatest riigi enda tarbimise jagu elektrienergiat. Ning juba enda heaolu nimel renoveerime tasapisi oma hooneid energiatõhusamaks. Nii sai see stsenaarium „nulli“ asemel nimeks „tagasihoidlik“. Taustamõjud toimivad ka teisipidi: ehkki ülikool ise on oma energiatarbimist viimase paari aasta jooksul ligi 20% vähendanud, siis jalajälge see ei mõjuta, kuna kasutame Eesti keskmist heitetegurit ja see on energiakriisis kerkinud. Teises äärmuses on maksimaalne stsenaarium, mis panustaks nii palju kui teoreetiliselt võimalik. „Ideaalsete teooriatega lõpuni minna ei olegi võimalik, meil lõppesid ideed otsa,“ tunnistab Kurnitski. Vaadates riigieelarve arenguid, ei olegi ilmselt mõtet liiga kauaks utoopiasse kinni jääda. „Mõistlik stsenaarium“ aga rakendab jõukohase hulga vahendeid, et viia ellu realistlikke muutusi. Kurnitski toob näite renoveerimisest, kus põhiliseks varieerimise aluseks oli tööde tempo koos mõnest vanast hoonest loobumisega ja selle asemele uue ehitamisega. Täisstsenaariumis arvestati, et 2035. aastaks renoveeritakse 60% hoonefondist, aga see ei ole nii kiiresti teostatav. Kui panna energiatõhususe parandamiseks renoveerimisse igal aastal 5 miljonit eurot, tehes korda 2,4% hoonefondist, on 42 aastaga hoonefondil ring peal. „See on mõistlik, jõukohane ja saavutatav,“ ütleb Kurnitski. Keskkonnajalajälge arvutatakse kolmes skoobis: esimeses on hoonete ja sõidukite kohapeal tekitatud heited, teises hoonete kaudsed heited (nt kaugküte, sisseostetud elektrienergia ja jahutus) ning kolmandas liikuvus, sisseostetavad tooted ja teenused, toit, jäätmed jne. Kuna ühiskond vajab haritud tööjõudu rohkem, kui me täna jõuame koolitada, võeti arvesse ka kasvustrateegiat, kus tänase ligi 9000 tudengi asemel osaleb õppetöös 10 000 või 14 000 üliõpilast. Kestlikult kasvav ülikool tähendab küll suuremat liikuvust, kuid kui arvestame oma hoonefondi jalajälje inimese kohta, läheb näit väiksemaks, kui inimesi on rohkem. Kõigis kolmes stsenaariumis on suurim osakaal hoonete energial (täna 41%), teised suuremad jalajälje mõjutajad on liikuvus (täna 29%) ja sisseostetud teenused (täna 28%). Liikuvuse all mõeldakse nii igapäevast liikumist kui ka lähetusi; teenuste all on kirju kogum tarvikutest, aparatuurist, IKT seadmetest, üritustest, kirjandusest, tervishoiust jne. Mida saab igaüks teha? Nüüd, kui suurem osa arvutusi on teostatud, toob Kurnitski välja mõned üllatused. Näiteks see, kui suur osakaal on jalajäljes sisseostetud toodetel ja teenustel. Tõsi, selle mõju jalajäljele on kõige raskem arvutada ja see on ka kõige vähem meie kontrolli all. Palju sõltub teenusepakkujatest, keda omakorda mõjutavad nii nende endi missioon kui ka riiklikud regulatsioonid. Midagi saame siiski ka ise teha: eelistame hangetes väiksema jalajäljega teenuseid, küsides pakkujatelt kohe hanget koostades heiteinfot. Siin on abiks ka ülikooli rohejuhis. Üllatusena tuli seegi, kui väike on ülikooli jajajälg toidu osas – või õigemini, kui vähe siin majas süüakse. „Tudeng sööb vähe sooja toitu, tervise aspektist tahaks seda suurendada. Siin on muidugi oluline taskukohasus. Toidu jalajälge aga on võimalik menüüga vähendada 30%, säilitades toidus mitmekesisuse, kus on nii taimed, liha kui ka kala,“ räägib Kurnitski. Liikuvuse stsenaariumis on võetud arvesse, et Mustamäe linnak muutub tõmbekeskusena tänasest veelgi atraktiivsemaks, siin toimub rohkem üritusi ja käib rohkem inimesi, mis aga toetab ülikooli põhitegevusi. Ühistranspordi võimalused sõltuvad Tallinna linnast, kuid ise saame arendada laadimis- ja jalgrattataristut, luua motivatsioonipakette jala või ühistranspordiga liikumiseks, innustada autojagamist ja tõsta teadlikkust, näiteks et lähetuskorralduse moodulis näed oma reisi CO2 mõju. Suurim üllatus oli aga teadlastele see, et kui jõuame 2035. aastasse, siis pole kolme stsenaariumi jalajälje vahe kuigi suur. Kui 2024. aastal on Tehnikaülikooli keskkonnajalajälg 24 000 t CO2 ekvivalenti, siis 2035. aastal võiksime jõuda vastavalt 15 000, 14 000 või 13 000 tonnini. Kui jagame selle 10 000 tudengi ja 2000 töötajaga, saame ca 2 tonni inimese kohta täna ja 1,15 tonni 2035. aastal. Skoop 1 ja 2 algtase on 0,82 tonni inimese kohta ja see võiks 2035. aastaks olla 0,15. „2035. aasta perspektiivis saame rääkida kliimaneutraalseks pürgivast ülikoolist, aga see 0,15 pole ka suur jalajälg, jõuame üsna nulli lähedale,“ sõnab Kurnitski. Heite kompenseerimist ta mõistlikuks ei pea: üldiselt toimuks see väljaspool Eestit ja haridusraha nappust arvestades see mõistlik ei ole. „Selle asemel tuleb suunata kõik ressursid oma jalajälje vähendamisse ja põhi­tegevuste parendamisse. On õige aktsepteerida, et sellise tegutsemisega käib kaasas mingi väike jalajälg,“ sõnab akadeemik. Küll aga saab igaüks ise säästlikult tegutseda. Iga tudengi, töötaja ja külalise liikumisvalikud mõjutavad tuntavalt ülikooli jalajälge. Saame einestada ülikooli söögikohtades – ühes suures potis tehtud toit sajale on säästlikum kui valmistada eraldi sada portsu; menüüdes on ka taimsed valikud. Saame vältida suure jalajäljega pudipadi ostmist, olgu kingiks või endale. Ja viimaks nimetab Kurnitski veel ühe suure üllatuse, mida kõik saavad iga päev mõjutada: ülikooli tarbitav elektrivõimsus ei lange läbi aasta, ööl ega päeval alla 1 MW (võrdluseks: soojuspumbaga väikeelamu keskmine elektrivõimsus on ca 1 kW ehk 1000 korda väiksem). „Otsige üles seadmed, mida saab välja lülitada, kui neid ei kasutata,“ kõlab tema viimane soovitus. Tallinna Tehnikaülikool töötab selle nimel, et saaks 2035. aastaks kliimaneutraalseks. Ülikool alustas rohepööret iseendast organisatsiooni ja inimestena. TalTech arendab keskkonnasõbralikke tulevikutehnoloogiaid ning annab roheoskusi ja kestlikke väärtusi ka oma üliõpilastele. Lähemalt saab nendest rohearengutest lugeda Kliimanutika Ülikooli veebilehelt.