Mente et Manu peatoimetaja
Arvamusfestivali jätkusuutlikkuse alal arutlesid riigi, ehitusettevõtete ja jäätmekäitlejate esindajad, kas ehitusjäätmed on probleem või potentsiaal. Täpsemalt: praegu on probleem, aga mida teha, et oleks potentsiaal?
Eestis tekib aastaid üle miljoni tonni ehitusjäätmeid, lisaks kivid ja pinnas. Esmapilgul oleme usinad taaskasutajad – ca 90 protsenti ehitusjäätmetest läheb taaskasutusse. Kuid taaskasutuse alla läheb ka tagasitäiteks minev pinnas ja põletamine.
Taaskasutuse asemele ringkasutus
Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna nõunik Kaido-Allan Lainurm tõdes, et selline taaskasutus ei peaks olema arvestusse lisatud. „Meil tuleks püüda leida ehitusjäätmetele nutikamat kasutust, valmistada materjale ette rohkem korduskasutuseks ja saata neid ringlusse, mitte ahju või täiteks,“ selgitas Lainurm.
AS Merko Ehitus Eesti kvaliteedijuht Eneli Liisma tõi esile ootuse, et kui midagi kusagilt välja võtame või lammutame, teeme sellest midagi uut. „Riigi jäätmekavas on võetud eesmärgiks 40 protsendi jäätmete ringlussevõtt, kuid tänased meetodid meid sinna ei vii. Oma 90 protsendiga elame justkui jaanalinnufarmis,“ sõnas Liisma.
Tõsiasi on, et ehitusplatsil on põhitegevuseks ehitamine, mitte jäätmemajandus. Viimasest rääkis Rand & Tuulberg ESG juht August Kompus: „Meil on vaja plats kiiresti tühjaks saada ja sorteerime küll, aga materjalina – kivi läheb killustikuks ja metallijäätmed eraldi, kuid väga suur hulk suundub purustatuna segaehitusjäätmeks. Jäätmeid saab aga päriselt vähendada nii, et unustame ära sõna „lammutamine“ ja hakkame hooneid dekonstrueerima.“
Jäätmekäitlusega tegeleva Green Marine juhatuse liige Indrek Kajakas nentis, et see 90 protsenti, mis Eestis ehitusjäätmete „taaskasutuse“ alla kuulub, on lihtne ja odav. „Oleme jõudnud piirile, kus edasine on keeruline ja kulukas. Kuid pääsu pole, mõistlik on saata materjal ringlusse, mitte täiteks, ahju või prügilasse,“ rääkis Kajakas.
Sääst algab projekteerimisest, projekteerimine tellija rahakotist
Kaido-Allan Lainurm tõdes, et õigusaktid võiksid nõuda ehitus- ja lammutusjäätmete põhjalikumat sorteerimist, lisaks saab riik tekitada taaskasutatud materjalidele nõudluse, kui riigi kinnisvara ja suuri riiklikke objekte ehitatakse roheliste hangete toel. „Nii tekib ka turg, mis hakkab pakkuma korduvkasutatavaid ehitusmaterjale. Kui nõudlust pole, ei tule ka pakkujaid, on ainult hobitegijad või MTÜ-d,“ selgitas Lainurm.
Kajakas tõi välja, et ehitusobjektide jäätmekäitlus algab kaugemalt kui konteinerite tellimisest. Üheks lahenduseks on tehas-ehitus, kus majamoodulid tehakse valmis juba tehases ja pannakse ehitusplatsil kokku. Seegi aitab ainult suurte objektide puhul. Keerulisemad on aga väikesed ehitusobjektid, kus ei tellijal ega ehitajal pole ressursse ega motivatsiooni jäätmeid korralikult sorteerida ning tekib ka palju isolatsioonimaterjale ning kips- ja penoplastäätmeid, mida on väga kulukas ringlusse võtmiseks ette valmistada.
Ka August Kompuse sõnul tuleb vaadata mitte ainult ehitusplatsi, vaid alustada kaugemalt. Peaksime vaatama juba projekteerimise faasis, milliseid materjale kasutame, kuidas neid kinnitame, kuidas need vastu peavad, kuidas neid hooldada, parandada ja koost lahti võtta. „Hoone eluiga on väga pikk ja peame mõtlema tervele ajale, mitte ainult kahele ehitusaastale,“ põhjendab ta. Lainurme sõnul on kogu toote eluiga puudutavad aspektid kirjutatud sisse Euroopa Liidus peagi vastu võetavasse ehitustoodete määrusesse, mille ettevalmistamises on Eesti aktiivselt kaasa rääkinud.
Muidugi teeb valju häält ka raha: arutlejad teavad, et Eesti tellija vaatab ennekõike hinda ning projekteerija lähtub sellest ka materjalide valikul. Eneli Liisma: „Põhimõtteliselt on projekteerides kolm valikut: hind, omadused ja kestlikkus. Kui tellija ütleb, et tema jaoks on keskkonnakomponent oluline, siis langetavad selle järgi oma valikuid ka projekteerija ja ehitaja.“ Eestis on aga tema sõnul tavaline, et hindu võrreldes kaob keskkonnaargument kiiresti laualt.
Kuid maailm on muutumas: välismaised suurkorporatsioonid ja pangad nõuavad kestlikke sertifikaate, sest neilt oodatakse, et nende laenuportfell oleks üha rohelisem. See tähendab, et kui äriühing tahab ehitamiseks laenu, peab ta ehitama kestlikult ja seda tõestavad vastavad sertifikaadid, mis võtavad arvesse hoone materjale, energiatõhusust, kinnistu varasemat kasutust ja seda, mis saab hoonest pärast kasutamist.
Vestlusring "Ehitusjäätmed: probleem või potentsiaal". Foto autor Merilyn Sepp
Teaduse ja tööstuse puuduv lüli
Eneli Liisma tõi välja ühe olulise, nii aruteluringist kui ka laiemalt Eesti turult puuduva lüli: ettevõtted, mis valmistaksid kasutatud materjalidest ringlusse võtmiseks uusi materjale. See aga eeldab uuringuid ja katseid ehk teadustööd.
Praktilisel poolel on kitsaskohaks aga kasutatud ehitusmaterjalide kättesaadavus ja garantiid. Liisma rõhutas, et ehitus on väga reguleeritud valdkond ning tema ettevõte ei tohi kasutada kusagilt demonteeritud materjale. Kui projekteerimisfaasis arvutatakse välja koormused, keskkonnatingimused ja kõik muu, siis ehitaja ülesanne on veenduda, et kasutatav betoon on nõutud külmakindlusega, klaaspakett nõutud soojajuhtivusega jne, rääkimata tugevusomadustest. Uute materjalide puhul lähtub ehitaja tootjate sertifikaatidest. „Kuidas tõendada eri ehitusplatsidelt toodud telliste või kusagilt väljalõigatud betoonitüki puhul, et materjalil on vajalikud näitajad? Kes selle eest vastutab? Tänaste mängureeglite juures pole taaskasutus isegi lubatud,“ sõnas Liisma.
August Kompus tõi näiteid ringmaterjali kasutamisest dekoratiivelementidena – vana laudis uuel seinal või vanad tellised siseseinal. Samas on mitmest riigist näiteid ka sellest, kui raudbetoonist paneelmaja on võetud tükkideks ja uues kohas väiksema kortermajana püsti pandud. „See on tehtav ja selle kohta leiab häid näiteid, kuid suurehitisi sel kombel suure tempoga teha ei saa, lisaks pole see meie tänases õigusraamistikus lubatud,“ täpsustas Liisma.
Kui Lainurm kinnitas, et peagi luuakse ka õigusraamistik, võttis sõna härra publikust. Tema hinnangul tuleb regulatsioone mitte juurde teha, vaid vähemaks võtta. Ta tõi näiteks bussipeatuse jalakäijate ooteala, kus ei tohi kasutada sealtsamast peatusest eemaldatud äärekivist purustatud täidet. „Kui insenerid arvutavad ja teavad, et asi peab vastu, ning ehitusettevõte peab andma garantii ega saa ka oma maine tõttu lubada kehva tulemust, siis on kvaliteet tagatud. Peaksime rohkem usaldama,“ leidis ta ja lisas: „Kui annaksime rohkem otsustusõigust tellijale, omanikujärelevalvele ja tegijale, läheks elu ka taaskasutuse mõttes oluliselt paremaks.“ Liisma pakkus välja, et ehitisi võiks klassifitseerida ohtlikkuse järgi – näiteks sildade puhul pole kompromissid mõeldavad, kuid pinnad, mis ei saa kellelegi pähe kukkuda ega muidu ohtlikud olla – nagu näiteks bussiooteala – ei pea nii rangetele tingimustele vastama.
Foto: Joshua Kettle / Unsplash
Võimalusi on
„Kõige alus peab olema insenerlik lähenemisviis, mis kinnitab, kas asi peab vastu või mitte. Täna puudub meil tööstusharu, et leida ja leiutada vanast uusi materjale. Võibolla on Eesti selleks liiga väike, aga koos Balti naabritega…“ alustas Liisma unistamist.
Kaido-Allan Lainurm oli regulatsioonide kahandamise ja inseneride usaldamisega nõus, kuid Indrek Kajakas nentis, et kui regulatsioonid ei tekita taaskasutatud ehitusmaterjalide järele nõudlust, ei tule seda nõudlust kusagilt – ühekordsete taaskasutamatute materjalide nagu kipsplaatide, polüuretaanvahu või penoplasti jäätmed koormavad küll loodust, kuid ehitamisel on need väga odavad ja ringsena kallimad kui uuena.
Kajakas tõi näite Saksamaalt: Deutsche Bahni jaamade põrandaplaatides on kasutatud purustatud pakettklaasi, kuna riik kohustas ettevõtet kasutama vähemalt 25% ulatuses ringlusmaterjale. Pakettklaasi ei saa klaasina uuesti kasutada, ent seda saab lisada purustatuna kiviplaatidesse. Tõsi, sellised jäätmeid sisaldavad põrandad maksid tavalistest kiviplaatidest rohkem, sest klaasi puhastamine ja purustamine on kallim kui tehases uusi kiviplaate teha.
Kui aga naasta ringlusse võtmise võimaluste juurde, siis kõlas mõte siduda ehitusregistri kaudu materjalise „passid“ ehitistega, mistõttu oleks ka hoonet dekonstrueerides tootja antud info olemas. Lainurm pakkus välja, et võibolla on meil 30 aasta pärast skännerid, mille röntgenkiired vaatavad maja läbi ja koostavad selle põhjal täpse ülevaate, milliseid materjale konstruktsioonides leidub ja millised on nende omadused.
Mis on mis ehk väike jäätmesõnastik
Korduvkasutus – toodet kasutatakse pärast puhastamist ja parandamist algsel kujul. Siia alla käivad rõivad, mänguasjad, mööbel, kodutarbed jpm.
Ringlussevõtt – materjali töödeldakse ja kasutatakse uuesti teistes toodetes. Nt metallist, klaasist, paberist või plastist saab teha uusi metallist, klaasist, paberist või plastist tooteid.
Taaskasutus – materjali töödeldakse ja kasutatakse uuesti teistes toodetes, siia alla käib näiteks energia taaskasutus ehk põletamine.
Ringmajandus – alates toote väljamõtlemisest ja materjalide valimisest tehakse kõik selleks, et materjale oleks võimalikult lihtne uuesti kasutusele võtta ja jäätmeid ei tekiks. Näiteks hoitakse erinevad materjaliliigid kergesti eraldatavana, toodetakse vähem, pannakse rõhku kvaliteedile ja tehakse toode valmis nii, et seda oleks lihtne parandada, mõeldakse ringlussevõtu logistikale ja järelturule jne. Teisisõnu: jäätmetele mõeldakse juba siis, kui toote jaoks materjale kavandatakse.
Lineaarne majandus – ressursid ammutatakse loodusest, tehakse toode, kasutatakse seda ja visatakse siis ära. Teisisõnu: jäätmetele mõeldakse siis, kui need hakkavad jalgu jääma või ressursid otsa lõppema.
