Need inimesed, kes mäletavad elu Nõukogude Liidus, puutusid tahes-tahtmata kokku tuumasõja luupainajatega. Külma sõja aegne nõukogude režiim kasutas tuumaohu retoorikat sadistliku regulaarsusega, mis külvas ühelt poolt inimestesse hävinguängi ja sisendas teisalt selle vastu võltsi turvatunnet – tuumaplahvatuse korral tuli õigeaegselt koolisööklasse põgeneda ja seal kummist gaasimask pähe tõmmata, pärast mida võis elu edasi minna. Luupainajatele ei mõjunud kuidagi leevendavalt ka Tšernobõli katastroof, mille puhul oligi tegu täiesti reaalse õuduslooga, kuigi kummalisel kombel oleks asi võinud lõppeda veelgi halvemalt.
Kõige selle taustal võib olla mõistetav, miks arutelu Eestisse rajatavast tuumajaamast võib tekitada mõneski inimeses intuitiivse hirmuimpulsi. Emotsionaalses mõttes ei tule ka kindlasti kasuks Venemaa käimasolev agressioon, mida impeerium vürtsitab regulaarsete juttudega tuumaarsenalist ja selle võimalikust käikulaskmisest.
Muidugi saab kohe vastu väita, et emotsionaalsetel reaktsioonidel pole reaalse eluga enamasti mingit pistmist – Tšernobõli tüüpi tuumareaktorid kuuluvad ühemõtteliselt minevikku, tuumarelvadega ähvardamine on (pigem?) retooriline võte. Teisalt ei tasu unustada neurobioloogide osutusi, mille kohaselt määratlevad inimaju subkortikaalsest piirkonnast pärit afektiivsed emotsioonisüsteemid meie käitumist rohkem, kui meile meeldib mõelda. Hirm ja turvatunde otsing kuuluvad sügavalt inimlikku teadvusse. Muide, kuigi kliimaministeeriumi tuumaenergia töörühm on leidnud, et „tuumaenergia kasutuselevõtt Eestis on teostatav“ ning et see seostub 2040. ja 2050. aasta kliimaeesmärkidega, on siiski oluline saavutada „rahva toetus“ – mida võib tõlgendada kui katset osutada tuumateemaga seotud hirmude tõsiseltvõetavusele.
Samas on selge, et kuigi afektiivseid impulsse pole võimalik vältida ning neil on ka ühiskondlikus elus kaalu, ei tasu samas strateegiliselt pöördelise arutelu puhul neisse kinni jääda. Kui juba rääkida nõnda suurest ja põhjapanevast otsusest nagu tuumajaam, tuleks püüda algatuseks koguda rahulikult kokku kõikvõimalikud poolt- ja vastuargumendid. Trialoogi toimetus püüab allpool nendega algust teha.
1. Eesti väiksus
Alustuseks võib tekkida küsimus, miks vajab Eesti-sugune väike riik ülepea tuumajaama. Esimene konstruktiivne vastus võib väita, et isegi kompaktsem tuumajaam kataks ära terve Eesti elektrinõudluse. Väidetakse, et Eestile piisab kahe reaktori ja 600 megavatise võimsusega väiksemast jaamast. Vastuargumendiks sellele võib tuua kartuse, et kui sellise jaamaga juhtuks midagi tõsist, mõjutaks see kohe tervet Eestit – meid pandaks sõltuma ühestainsast energiaallikast.
2. Eesti asukoht
Üldiselt on Venemaa agressioon Ukrainas paraku tõestanud, et iga püsivama mõjuga ühiskondliku sammu puhul tuleb kaaluda agressiivse ja üha enam imperialistlike luulude küüsi langeva idanaabri mõju. Kas tuumajaam muudab Eesti välisohu ees liiga kergesti haavatavaks? Tegu paistab olevat küsimusega, millele saab jäädagi vastama mitmeti. Poliitik Züleyxa Ismailova on öelnud selles osas üsna otsesõnu: „Tuumaplahvatuse puhul Eestit sisuliselt enam poleks“ (ERR, 15. 01). Vastukaaluks võib väita, et Eesti ja/või Soome ründamisel peab Venemaa arvestama omaenda territooriumi haavatavusega, näiteks nõnda olulise keskuse nagu Peterburi lähedusega. Robustselt öeldes: mõrvakatse võib osutuda ühtlasi enesetapukatseks. Tuumajaama poolt räägiks kahtlemata ka energiasõltumatuse argument.
3. Eesti pinnas
On selge, et Fukushima jaama õnnetusega sarnast stsenaariumi on Eesti tektoonilise rahulikkuse tõttu peaaegu võimatu ette kujutada. „Eestimaa on nõnda väike / pole siin vulkaanigi“, on kurdetud ühes kunagises vemmalvärsis. Tuumaenergia taustal omandavad need read igati positiivse tähenduse. Rannajoone pikkus võimaldab pakkuda tuumajaama jaoks välja rohkem kui ühe koha – alates Põhja-Eesti rannikust ja lõpetades Saaremaaga. Eesti suhteliselt hõre asustatus võimaldaks kaaluda tuumajaama asukohana ka piirkonda, kus ehitis paistab vaid üksikute kodude akendesse. On ju tegu vaatega, mis võib mõjuda neutraalselt ainult ehk kõige flegmaatilisemale meelele.
4. Ohutus
Siin jõuame kohe ühe kõige tundlikuma teemani – kui ohutu on tuumaenergia? Positiivse külje pealt tuleb rõhutada, et kui jutt käib kolmanda põlvkonna reaktoritest, ei saa Tšernobõli-aegset tehnoloogiat nende turvalisuse ja keskkonnasõbralikkuse tasemega võrreldagi. (Muidugi, võrrelda saab soovi korral alati, Piibelehe lennumasinal ja Airbus A350-l on sama eesmärk.) Samuti paraneb pidevalt reaktorite eluiga, kolmanda põlve reaktorite puhul ulatub see juba kusagil 60 aastani. Kuna tuumaenergia on põhjustanud suurte tagajärgedega õnnetusi, on ka turvalisuse parandamisse kõvasti panustatud – praegune statistika räägib paarikümnest õnnetusest 100 miljoni reaktoriaasta kohta.
Ometi võib väita vastu, et olgu tuumaenergia kui turvaline tahes, radioaktiivsus jääb ilminguks, mida on suurema õnnetuse puhul kujuteldamatult raske kontrollida või piirata – radioaktiivsus pole prügi, mille saab kokku korjata. Radioaktiivseid jäätmete ajaline vastupidavus võib samuti panna muretsema: neid peab isoleerima biosfäärist sadadeks tuhandeteks aastateks – argument, et neid jäätmeid ei tule ilmtingimata konserveerida Eesti pinnal, mõjub vaid kui osaline ja mõneti silmakirjalik lahendus. Sellele saab omakorda väita vastu, et jäätmete käitlus areneb samamoodi nagu tuumenergia tõhusus isegi, pealegi tekkivat neid jäätmeid ühe elaniku kohta ülivähe.
Tundub, et tuumaenergiaga on pisut nagu lendamisega – statistika paraneb, aga ebamäärane hirm jääb, sest suurel õnnetusel võivad olla üheselt fataalsed tagajärjed. Ohutuse määr kasvab, ent see ei saavuta kunagi sajaprotsendilist kehtivust.
Fermi Energia sõnul on väikese moodultuumareaktori rajamiseks kõige paljutõotavamad asukohad Kirde-Eesti rannikualad | Pilt: Fermi Energia
5. Keskkonnasõbralikkus
Osalt on see punkt seotud ohutuse argumentidega – jällegi on võimalik osutada radioaktiivsete jäätmete ladustamise probleemile. Samuti tuleb arvestada üha ebastabiilsemaks muutuva kliimaga, mis võib tekitada ootamatuidki probleeme. Samas osutab statistika, et tuumaenergiat saab nimetada roheliseks energiavormiks, seda võimaldavad süsihappegaasi emissiooni andmed, madala süsinikuheite poolest „ületab“ tuumaenergiat ainult hüdroenergia. Tuumajaam ei paiska atmosfääri kasvuhoonegaase.
Teine asi võib olla muidugi tuumajaama ehitusele kuluvate ressurssidega, ent tundub, et seda argumenti kasutades on oht laskuda üldisemasse lahendamatusse vaidlusse, mis osutab tänapäevase majanduse globaalsele aheldatusele, tarneahelate jäikusele ja komplekssusele, ressursikulukus on lihtsalt selle osa. Samuti räägib tuumaenergia poolt tõsiasi, et võrreldes tuule- ja päikeseenergiaga tagaks tuumajaam elektri pideva tootmise, sedakaudu suurema varustuskindluse. Tõsi, kui päikest ja tuult toodetakse parasjagu rohkem, kui tarbitakse, saab hiljem, vähesema päikese ja tulle korral kasutada ära salvestitesse kogunenud energia. Viimane argument võib tuua mängu ka Eesti kliima, mis sunnib sageli otsima Päikest tikutulega. Energiavõimsuse ja keskkonnasäästlikkuse vahelise hea tasakaalu mõttes on tuumaenergia tõsiseltvõetav jõud.
6. Uudsus
Eestile kõige lähem tuumajaam asub Venemaal, Narva ja Peterburi vahel kükitavas Sosnovõi Boris. Selle rajatise puhul võib nentida, kuidas meil on vedanud, et algselt Tšernobõli tüüpi jaamas on leidnud aset vaid laiemate ja püsivamate tagajärgedeta õnnetused. Jällegi saab Eesti tuumajaama toetuseks esitada argumendi, mille kohaselt pole tuumatehnoloogia muutunud aastakümnete jooksul turvalisemaks ja efektiivsemaks vaakumis, vaid ennekõike vastava teadusliku töö ja avastuste toel.
Enamgi: tuumajaama projekteerimine ja ehitamine edendaks Eesti teadusvaldkonda ja tooks tõenäoliselt kaasa uusi kõrgtehnoloogilisi lahendusi. Eeldatavalt ehitataks tuumajaama kümmekond aastat, mis mõjub seitsmepenikoormasaabastes liikuva teadusinnovatsiooni taustal nagu sajand. Skeptik saaks muidugi vastu väita, et tuumaenergia haldamise ja tootmise kogemus puudumine võib avaldada lõpptulemusele mitte kõige paremat mõju.
*
Kindlasti pole tuumaenergia osas võimalik saavutada konsensust. Ent tuleb uskuda, et on võimalik arutada üksipulgi läbi kõikvõimalikud poolt- ja vastuargumendid ja võtta vastu otsus, milles plussid kaaluvad üle miinused. Trialoog annab oma parima, et nõnda olulise arutelu liiguks mitte ainult õiges suunas, vaid ka õiges tempos – argumenteeritult, tasakaalustatult, teadmispõhiselt.
