Kaleem Arshid õpetab inimesi ja roboteid koostööd tegema

Kaleem Arshid õpetab inimesi ja roboteid koostööd tegema. 06.10.2026. Viimased kuud Kohtla-Järvel elanud Kaleem Arshid on pärit Pakistani ja India piiril asuvast väikesest külast. Poisikesena arvutikursustel alguse saanud huvi arvutite, tehnoloogia ja nende võimaluste vastu on viinud ta õppima ja töötama lisaks Pakistanile ka Hiinasse, Itaaliasse ja Hispaaniasse. Tema uurimisteemad on aastate jooksul liikunud traadita võrkudest droonide ning lõpuks inimeste ja robotite koostööni. Võrkudest droonide juurde „Minu teadustee võib esmapilgul tunduda liikuvat läbi väga erinevate valdkondade, kuid minu jaoks on neid alati ühendanud üks küsimus: kuidas saavad intelligentsed süsteemid omavahel suhelda, otsuseid teha ja keskkonnaga kohaneda?“ võtab Arshid kokku oma õpingud maailma eri ülikoolides. „Alustasin traadita võrkudest, kus mind huvitas, kuidas seadmed omavahel suhtlevad, kuidas piiratud ressursse arukalt hallata ning kuidas süsteemid saavad muutuvas keskkonnas paremaid otsuseid teha,“ räägib ta. Esimese doktorantuuri ajal tegeles Arshid põhjalikult kognitiivsete raadiovõrkude, spektrituvastuse, ressursside haldamise ja optimeerimise ning nendega seotud probleemidega. „Toona keskendusin peamiselt masinatevahelisele intelligentsele kommunikatsioonile.“ Doktoriõpingute ajal Itaalias ja Hispaanias liikus tema uurimistöö sidevõrkudelt autonoomsete süsteemide ja drooniparvede juurde. „See oli minu jaoks väga põnev üleminek, sest ideed, mida olin seni uurinud, muutusid palju käegakatsutavamaks. Enam ei mõelnud ma ainult sellele, kuidas masinad omavahel suhtlevad, vaid sellele, kuidas mitu lendavat robotit suudavad tajuda oma keskkonda, omavahel suhelda ja tegevust koordineerida, liikumist planeerida ning iseseisvalt otsuseid teha,“ räägib Arshid. Drooniparvedega töötamine viis ta lõpuks järgmise küsimuseni: kui autonoomsed süsteemid suudavad oma tegevust teiste masinatega koordineerida, siis kuidas saavad nad teha koostööd inimestega? Just küsimus sellest, milline võiks olla inimese ja masina suhe, tõi Arshidi Virumaa kolledžisse, kus ta uurib inimese ja roboti interaktsiooni Tööstus 5.0 uurimissuuna kaudu. „Minu jaoks ei ole see varasemast täiesti erinev uurimissuund, vaid selle loomulik jätk. Olen liikunud masinatevahelisest kommunikatsioonist autonoomsete masinate koordineerimiseni ning nüüd inimeste ja intelligentsete masinate koostööni,“ selgitab ta. „Olen liikunud masinatevahelisest kommunikatsioonist autonoomsete masinate koordineerimiseni ning nüüd inimeste ja intelligentsete masinate koostööni.“ Masin ei asenda, vaid teeb koostööd Arshidit ei köida lihtsalt robotite autonoomsemaks muutmine. Teda huvitab, kuidas muuta need intelligentsemaks, kohanemisvõimelisemaks, ohutumaks ja inimestele kasulikumaks. „Kujutlege näiteks tuleviku tootmiskeskkonda, kus inimene ja robot töötavad kõrvuti. Robot ei peaks lihtsalt täitma ette programmeeritud tegevuste jada. Ta peaks suutma tajuda enda ümber toimuvat, mõista keskkonnas aset leidvaid muutusi, märgata inimese kohalolu ja tegevust ning oma käitumist vastavalt kohandada. Samal ajal peaks inimene suutma mõista roboti tegevust ja seda usaldada.“ Kui varem räägiti palju automatiseerimise, ühendatud süsteemide, robootika ja andmepõhise tootmise tohutust potentsiaalist, siis nüüd ei püüta enam inimest protsessis asendada, vaid luua süsteeme, kus inimene ja masin teineteist täiendavad ning koos töötavad. „Minu praegune teadustöö ühendab seetõttu mitmeid valdkondi, millega olen oma karjääri jooksul tegelenud: tehisintellekti, autonoomseid droone, robootikat, sensortehnoloogiat, optimeerimist, kommunikatsiooni, digikaksikuid ja inimkeskseid süsteeme,“ loetleb Arshid. Eriti huvitab teda selliste süsteemide arendamine, mis suudavad tajuda oma keskkonda, teha arukaid otsuseid, õppida või muutuvate tingimustega kohaneda ning inimestega ohutult suhelda. „Kui robotist saab intelligentne koostööpartner, saame talle anda ülesandeid, mida inimesel on üksinda ohtlik või keeruline täita,“ lisab ta. „Kui robotist saab intelligentne koostööpartner, saame talle anda ülesandeid, mida inimesel on üksinda ohtlik või keeruline täita.“ Naudib elu vaiksel Virumaal Just need uurimisteemad tõidki Kaleem Arshidi Eestisse ja Virumaa kolledžisse. „Eestis köitis mind eelkõige digiriigi maine ja siinne tugev tehnoloogiline keskkond,“ räägib ta sellest, kuidas ta LinkedIni kaudu Kohtla-Järvele jõudis. „Nägin siin võimalust panustada robootika, droonide, tehisintellekti ja nutika tootmise arengusse, töötades samal ajal üliõpilastega ning luues uusi teaduskoostöö võimalusi.“ Eesti on Arshidi sõnul ta hästi vastu võtnud ning inimesed on olnud sõbralikud ja lugupidavad. „Kuigi tulin teisest riigist, pole ma kunagi tundnud, et mind koheldaks kõrvalseisjana. Olen tundnud ennast teretulnuna ja kaasatuna, peaaegu nagu pereliikmena. See on olnud üks minu Eesti-kogemuse kõige positiivsemaid külgi,“ räägib ta. Väljaspool tööd naudib Arshid Ida-Virumaa rahulikumat elutempot. „Kui esimest korda Virumaale saabusin, märkasin kohe, kui vaikne siin oli võrreldes paikadega, kus olin varem elanud,“ meenutab ta. Kuna Arshid on ka ise pärit maapiirkonnast ja üsna kõrvalisest kohast, tunneb ta ennast hästi paikades, kus on rohkem avarust ja tugevam side loodusega. Eriti hindab ta maapiirkondi, puhast õhku ja looduslähedust. Kuigi Ida-Virumaad peetakse Eestis pigem tööstuspiirkonnaks, tunnistab Arshid, et tema varasemate elukohtadega võrreldes on siin saastet vähem ning keskkond meeldivam. „Mulle meeldib jalutada ja ümbruskonda avastada. Olen hakanud siinset vaikset elustiili väga hindama,“ tõdeb ta. „Mõnes mõttes meenutab looduse keskel olemine mulle paika, kus üles kasvasin, kuigi Eesti on loomulikult minu Pakistani kodupiirkonnast väga erinev.“ „Kuigi tulin teisest riigist, pole ma kunagi tundnud, et mind koheldaks kõrvalseisjana. Olen tundnud ennast teretulnuna ja kaasatuna, peaaegu nagu pereliikmena.“