TalTechi E-kanalite keskuse juht
Eesti on jõudnud aega, mil minevikust võiks rääkida kogu selle vastuolulisuses, mitte ainult ühe lubatud loo kaudu, kirjutab Hele-Riin Pihel (kirjanikunimega Birk Rohelend).
Viimase kahe aasta jooksul leidsin ennast uuest rollist – olin suvelavastuse „Nüüd õpin Mustamäel“ vabatahtlik produtsent. Kõik sai alguse sellest, et Andra Teedel tuli mõte rääkida tehnikaülikooli ajaloost. Tol suvel kaks aastat tagasi polnud mul õnneks aimugi, et idee kasvab megaprojektiks, milles osaleb kokku sada kakskümmend kolm inimest, kellest suur osa on vabatahtlikud.
Andra idee oli positiivselt hull, sest keda peaks ülepea huvitama minevik, Mustamäe ja ülikool, mille võrratu sisehoovi olemasolust teavad ainult ülikooli liikmed ja vilistlased? Tants ja laul on muidugi toredad, aga miks peaksid tänased diginoored tahtma tulla koos oma vanaemade ja vanaisadega vaba õhu kätte ühist elamust jagama? Ometi tundsin kohe, et miski selles idees kõnetab mind erakordselt sügavalt: selle idee DNA-s olid peidus küsimused, mille üle olin palju aastaid isekeskis juurelnud.
“Ema, sina ei saa millestki aru”
Just seda lauset on vahel kasutanud mu teismelised tütred. Viimane kord ütlesin vastuseks: „Miks sa seda arvad? Tegelikult on ju täpselt vastupidi – mina olen olnud viisteist, mina mäletan seda aega ja tean, mida sa tunned. Hoopis sina oled see, kes pole olnud nelikümmend viis. Palju õigem oleks öelda, et sina ei mõista mind.“
Aga ma mäletan ise sedasama tunnet – minu ema ei mõista mind! Tema oli sündinud 1941. aastal. Ta käis ülikoolis suvelavastuse sündmustega samal ajal. Kuigi mu ema on juba seitseteist aastat mulla all, mäletan siiani, kuidas teda ajas segadusse selline lihtne sõna nagu „mood“. Ta polnud pealinna preili, vaid üles kasvanud talus, kaugel-kaugel metsa sees. „Mis vahet sel on, mida sa seljas kannad?“ ütles ema sageli, kui mangusin endale poest järjekordset hilpu. „Meie ajal õmmeldi kõik ise, igaüks tegi nii nagu oskas ja tahtis.“ Minu mänguasjade-ihalusest ei saanud ema samuti kunagi päriselt aru: temal olid mets ja aas, linnud ja liblikad, hobused ja koerad. Ta ei mõistnud mitte kunagi plastmassist Barbie-nukkude fenomeni.
Sedasama mittemõistmise või ühise taustsüsteemi puudumise tunnet olen Eestis sageli tundnud. See taju on väga sügaval: lausa luuüdis, igasuguse elukogemuse ja -tarkuse all. 1981. aasta lapsena mäletan ma hästi NSV Liitu, punaseid viisnurki, paraade, kirillitsas tänavanimetusi, oma tollaselt riigilt saadud (l)isanime Antoevna, mis oli erakordselt kohmakas, kuna isa eesnimi ei tahtnud kuidagi alluda vene keele reeglitele. Aga minust jäi kaugele see, mida elu NSV Liidus inimestele päriselt tähendas.
Ja muidugi on tõsi, et ma ei mõista ka tänapäeva noori, ei suuda kujutada ette kasvamist internetis, pideva jälgimise ja kommenteerimise objektina, lõputult moondatud piltidega maailmas, kus keegi pole selline, nagu see tema virtuaalkujust kätte paistab; selles peaaegu skisofreeniliselt kahepalgelises maailmas, mille piltidel on kõik õnnelikud, olgugi et aina rohkem inimesi põeb salaja depressiooni, mis on ühteaegu igapäevane normaalsus ja ühiskondlik stigma – sest kõik peavad olema ühtviisi edukad, rikkad ja kuulsad.
„Mina olen olnud viisteist, mina mäletan seda aega ja tean, mida sa tunned. Hoopis sina oled see, kes pole olnud nelikümmend viis.“
7. augustil 2026 esietendus Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemikute alleel Andra Teede tõsielulistel sündmustel põhinev näidend „Nüüd õpin Mustamäel“, mis rääkis Tallinna Polütehnilise Instituudi tudengite elust aastatel 1967–1968.
Kas ajaloost tohib üldse rääkida – ja millal?
Kaheksakümnendate algusest pärit lapsena kasvasin ma vähemalt poolenisti, vaimses mõttes üles Saksamaal, s.t sellest ajast peale, kui meile saabus SAT-televisioon. Seega, kuigi ma olen elanud Nõukogude Liidus, ei tea ma päriselt, mida see aeg tähendas. Keegi ei vaevunud lapsele selgitama, kust me tuleme ja kuhu oleme teel. Mäletan raadiost kuuldud hoiatust tankidest ja seismist Balti ketis, aga tollal polnud mul mingit sügavamat arusaamist sellest, miks ma seal olin.
Sest ega meile ikka veel kõigest räägitudki. Ma teadsin küll, et üks vanaisa oli kulak ja teine suri koonduslaagris, aga keegi ei arutanud, mida need eluteed tegelikult tähendasid ja miks oli see just niimoodi läinud. Isegi kodudes, sealsamas köögilaudade taga, kardeti usaldada lastele kogu tõde, mistõttu küsib Andra Teede lavastuse peategelane oma emalt: „Miks sa pole mulle isast kunagi rääkinud?“
Veelgi enam, ma olen terve oma elu tajunud mingisugust kummalist ühiskondlikku survet, et kõigest juhtunust tuleks mõelda ühel kindlal moel. Et alati võib laulda Eesti laule ja kanda rahvariideid, aga seda, miks naaber vanaisa üles andis, ei tohiks justkui ikka veel nagu küsida. Või et mis oli selle sakslase nimi, keda mu teine vanaisa viisteist aastat metsas varjas? Et seda ajalugu, millest ka minu põlvkond ühel päeval osaks saab, tohime me mäletada justkui ainult osaliselt: ainult valitud juhtumeid, selget poolt koos kangelaslike ellujäämistega või veelgi kangelaslikumate hukkumistega – ilma kogu selle indiviidi ja ühiskonna või identiteedi ja suhete vahelise keerukuse ja kihilisuseta, mis tegelikkust mõjutas või mis tegelikkuse õieti tekitas.
Võib-olla on asi ikkagi minu sünniaastas: ma kuulun generatsiooni, kellel on olnud piisavalt palju mugavust ja liiga vähe hirmu, et mitte enam mõista, miks peaks hoidma minevikust rääkides esil ainult ühte, lihtsustatud narratiivi. Meie, kes me oleme ajastuomaselt vabadusega harjunud, ei suuda enam lõplikult aru saada, miks ei võiks sukelduda kõikidesse neisse paralleelselt eksisteerivatesse ja üdini vastuolulistesse maailmadesse, kus õigus tundub olevat ühtaegu igaühel ja mitte kellelgi. Sest isegi kui meile, teise ajastu lastele, on toonastelt piltidelt ja raamatutest serveeritud ühiskondlik pilt tundunud küllaltki monotoonne, pidi tegelik elu olema kahtlemata vägagi rikkalik. Mul on hea meel, et Andra julges neid kihte nähtavale tuua; jääb vaid üle loota, et aeg on minevikust rääkimiseks küps.
„Ma kuulun generatsiooni, kellel on olnud piisavalt palju mugavust ja liiga vähe hirmu, et mitte enam mõista, miks peaks hoidma minevikust rääkides esil ainult ühte, lihtsustatud narratiivi.“
Eestist küüditatud inimesed Siberis kaubavagunite kõrval. Arhiivifoto.
Pingutada rohkem kui oleks vaja
Pealegi seisab meie ees laval veelgi suurem küsimus, kui vaid ühe ajastu olemus. See on küsimus eluvalikutest, tõeline Heraklese dilemma: kas valida lihtne ja mugav tee, või hakata astuma üle kivide ja kändude, suurema eesmärgi poole? Kas valida isiklik mugavus või julgeda vastutada millegi palju üldisemas eest? „Nüüd õpin Mustamäel“ ei jäta ühelegi tegelasele mugavaid valikuid; nende ees on ainult rasked või veelgi raskemad võitlused.
Sest miks peaks üks inimene, ükskõik millises ajas, valima endale elutee teaduses? Mäletan, kuidas mu isa rääkis oma kandidaadikraadi kaitsmisest. „Kujutad ette, päev enne kaitsmist ütles juhendaja: sa pead oma kirjalikku töösse muudatused sisse viima. Mu töö oli üle saja lehekülje pikk, trükimasinal kirjutatud, ma oleksin pidanud terve öö uut versiooni tegema, kuigi olin niigi oma tööd juba korduvalt ümber trükkinud. Ta nõudis võimatut! Nii ma siis ütlesingi lihtsalt selle ettepaneku peale oma juhendajale: „Mine persse!““ Kraadi sai isa sellegipoolest kaitstud.
Umbes kakskümmend aastat pärast seda hetke seisin ma tudengina geenitehnoloogia laboris ja ainult imestasin, milline kannatlikkus peab olema inimestel, kes päev-päevalt ja aasta-aastalt katseid teevad, kusjuures sadakonna inimese kümne aasta pikkune töö toob võib tuua kaasa ühe olulise läbimurde, millest jõuab meediasse aga vaid väike uudisnupp. Kuna minul sellist kannatlikkust pole, mõtlen just sellepärast aukartusega kõigile teadlastele.
Jah, kõikidel inimestel on ühesugused argipäevased mured – pered, lapsed, kinnisvaralaenud –, aga paljud meist ei pea tuleviku eest vastutama. Ühelt tavaliselt inimeselt ei oota keegi, et ta pakuks lahendusi kliimaprobleemidele, energiakriisile, ühiskonna juhtimismudelile. Ent teadlased seisavad kõikide nende ränkraskete ootustega silmitsi. Kas inimesed, kes ise teadust ei tee, üldse suudaksid kunagi mõista, mis tunne on sellise vastutusega elada?
Kunstiga on lihtne – sellel pole selget suunda, see ei pea kuhugi pärale jõudma. Kunst võib esitada lõputult küsimusi, millele pole vaja vastuseid pakkuda. Teadus nii kergelt ei pääse, s.t teadus peab näitama kätte lahendusi: avastama vähiravi, looma aina keskkonnasäästlikumaid materjale, leidma kiiremaid ja vähema energiakuluga tehnoloogiaid.
Aga kunst saab teha üht-teist teaduse heaks: kunsti kaudu on võimalik tõsta teadlasi esile, näidata neid kogu nende inimlikkuses ja kannatustes, erinevate aegadega kaasnevate keeruliste valikute ees. Kunst saab teaduse ees kummardada: avaldada tänu kõigile nendele inimestele, kelle tõttu me oleme oma võimalusterohkesse tänapäeva üldse pärale jõudnud. Sest teadlaste töö pole jõudnud mitte ainult lavale, vaid see asub iga lava kohal, kõrval ja all: vaadakem vaid neid vägevaid lavakonstruktsioone, heli- ja valgustehnikat, videokaadreid.
On eraldi elamus kogeda, et kunst võib olla teaduse ja teadus kunsti osa – mõlemad saavad teineteist inspireerida, edasi viia, mõtestada ja võimestada.
„Kunst võib olla teaduse ja teadus kunsti osa – mõlemad saavad teineteist inspireerida, edasi viia, mõtestada ja võimestada.“
