Ajatu ja ajaline lugu

Ajatu ja ajaline lugu. 22.07.2026. Trialoog kasutas soodsat võimalust ja esitas seoses uuslavastusega Andrale mõned küsimused. Lisaks Andrale võttis vestlusest osa TalTechi turundus- ja kommunikatsiooni osakonna juhataja Hele-Riin Pihel, kellel on täita lavastuse sünni juures oluline roll suure vabatahtlike meeskonna kaasamisel, kes aitavad lavastust ellu viia. Küsimusi esitas Teedele ja Pihelile Trialoogi kolumnist ja keeletoimetaja Jan Kaus. „Nüüd õpin Mustamäel“. Hea pealkiri! Andra Teede: Mina mõtlesin näidendile välja hoopis teise pealkirja. Aga tihti juhtub nii, et esimene nimi on pigem tööpealkiri. Ma kirjutasin tegelikult paberile paarkümmend ideed, aga lõpuks võib tulla kõige parem mõte mujalt. Hele-Riin Pihel: Jah, praeguse pealkirja idee pakkus välja lavastaja Veiko Tubin, kes küsis nende paarikümne nimeversiooni loksutamise käigus, et mis oleks, kui kasutaks pealkirjas seda Heldur Karmo imelist „Mustamäe valssi“. AT: Mõte tundus kohe hea, sest laul on väga hea, see sobib mu näidendiga. Mõlemad lood räägivad millegi uudse algusest – ühel hetkel tekkis siia üks ülikool ja selle ümber terve linnaosa. Rääkige, kuidas kogu see ettevõtmine teoks sai, kuidas TalTechi-teemalise suvelavastuse idee tekkis. Kas oli nii, et see juhtus ühe kohvitassitaguse vestluse käigus? AT: Jah. Me oleme Hele-Riinuga siin juba aastaid kokku sattunud. Kuna ma elan Nõmmel, käin ma TalTechis kirjutamas, olen siin ülikooli kohvikutes igasugu asju kirja pannud, näiteks väga palju „Õnne 13“ osasid. Nii et TalTechist on saanud osa Eesti Televisiooni ajaloost. AT: Absoluutselt! Ja kui mõtlema hakata, olen ma kirjutanud ülikooli peamaja kohvikus päris mitmeid näidendeid. Ma olen olnud terve oma elu vabakutseline kirjanik ja ma võin kinnitada, et ülikooli kohvik on kirjutamiseks ideaalne keskkond. Mulle ei meeldi raamatukogudes kirjutada, ma ei talu vaikust, kõrvus hakkab vilistama. Nooruses, enne lapsi, meeldis mulle kirjutada kesklinna baarides, keset sumisevaid rahvamasse. Ülikooli kohvikus käib samuti elu – palju tudengeid, kõik liiguvad kuhugi, kõigil on mingi oma asi ajada, sa saad nende juttu pealt kuulata. On avalik saladus, et paljud Kalamaja kirjanikud käivad kirjutamas Eesti Kunstiakadeemias. Ja siis ükskord me kohtusimegi Hele-Riinuga kohvikus. Kuna minu kui vabakutselise kirjaniku ülesanne on leida kohti, millest tasub lugusid rääkida, siis meievahelises vestluses tekkiski mõte, et Tallinna Tehnikaülikooli pole ju ilukirjanduslikult kujutatudki. Terve Mustamäe kohta leiab üsna vähe kirjandust, eriti just uuemast ajast, Mati Undi 1970. aastate lõpus avaldatud „Sügisballi“ on kõik lugenud, aga tänapäeval ei kirjuta Mustamäest õieti keegi. Ma pakkusin Hele-Riinule otsekohe välja, et teeme tüki ning tema kaudu tuli terve kool selle ideega päris kiiresti kaasa. HRP: Eks kooligi poolt vaadates võib öelda, et meie fookus on tugevalt kinni tänases päevas, kuigi Tallinna Tehnikaülikool on siin tegutsenud juba omajagu aega, kool on rohkem kui sada aastat vana, ning see, mis toimub täna, toetub ju millelegi varasemale. Mindki hakkas see varasem üha rohkem huvitama. Juba tehnoloogiline areng on olnud murranguline, 1960. aastatel siin õppima asunud noortel polnud isegi taskuarvutit, nad pidid kasutama lükatit, see nägi välja nagu joonlaud, mille peal olevate rullidega teostati väga keerukaid tehteid. Tegelikult oleks vaja põhjalikult seda arengut mõtestada, saada aru, kuidas me oleme tänasesse päeva välja jõudnud. AT: „Nüüd õpin Mustamäel“ ongi põlvkondade-ülene lugu. Ma olen üsna palju vanematest inimestest kirjutanud, teinud nendega hulgaliselt intervjuusid, küsinud nii kunagise era- kui ka tööelu kohta, ning ma olen näinud, kuidas see, mida tegid meist kolm põlvkonda vanemad inimesed, mõjutab tugevalt seda, mida teeme meie praegu. Kui ma intervjueerisin TalTechi praeguseid emeriitprofessoreid, tuli tihtipeale välja muster: alguses tullakse tudengiks, seejärel kujunetakse teadlaseks, saadakse lektoriks, kes hakkab õpetama järgmist põlvkonda, kellest paljud käivad omakorda läbi sama teekonna. Seetõttu on väga tähtis nende lood üles korjata ja need kunstilisse vormi panna. Enne kui need kõik kaduma lähevad. HRP: Tehnikaülikooli nimi kipub seostuma kõigepealt liitsõna esimese poolega, „tehnikaga“, mistõttu tekivad kujutluspildid masinatest ja koodijuppidest. Aga kogu see tehnoloogia on pärit õppivatelt ja õpetavatelt inimestelt. Seetõttu on ääretult oluline tunda huvi, kes need inimesed kogu tehnika taga õieti on. Teid kuulates võib öelda, et teadmiste põlvkondliku edasikandumise loogika siin koolis võib meenutada perekondlikke liine. Teadmist antakse edasi nagu DNA-d. AT: Mulle meeldib veel mõelda ka sellele, et kogu see vormiline maailm, mille keskel ma elan, kõik need hooned, milles ma käin või sõidukid, millega ma liigun, põhineb mingitel kunagistel uitmõtetel, hullumeelsetel ideedel, mis kellelegi pähe tulid. Praegu räägitakse palju tehisarust, aga sellegi puhul tuli keegi mõttele, et ohoo, äkki katsetaks!? Mõnikord võis idee tunduda nõnda hull, et teised uurimisgrupi liikmed ütlesid vastu, et „ei-ei-ei, misasja!“ Aga paljud kunagi võimatuna tundunud asjad on nüüdseks saanud võimalikuks, nõnda harilikuks, et me ei pane neid tähelegi. Ja võimalikkuste teostamine kestab, jätkub, läheb edasi. Mullegi meeldib TalTechis ringleva teadmise praktilisus – teadmise eesmärk on tungida igapäevasesse ellu, kommetesse ja harjumustesse, et neid muuta. Aga läheme näidendi enda juurde. Andra, kuidas nägi välja su tööprotsess, s.t näidendi kirjutamine? Sa vestlesid paljude praeguse professorite ja tippteadlastega, kes toona alustasid oma erialast elu. Ma kujutan ette, kuivõrd rikastav kogemus see võis olla. Jaga palun pisut oma kogemusi ja tähelepanekuid sellest protsessist. AT: Selles protsessis oli kaks külge. Esimene külg on erialane, ma tahtsin teada, mida teadlased 1960. aastatel tegid. Minu kasuisa on merebioloog, kes kuulub enam-vähem samasse põlvkonda, nii et bioloogide toonasest erialasest tegevusest oli mul ettekujutus olemas, aga nüüd sain ma lähemalt kuulda ka teiste valdkondade kohta. Näiteks lugu sellest, kuidas hammasrattaid valmistada – et selleks ei pea võtma suurt rauatükki ega hakkama hambaid välja lõikama nagu skulptuuri, vaid sa võid valada materjali vormi. Jällegi miski, mis oli kunagi uudne ja tundub nüüd tavapärane. Teiseks aga rääkisime me isiklikust elust, ma tahtsin teada, milline oli toona inimese vaimuseisund, kuidas ta maailmast mõtles. Toonaste noorte maailm oli väga teistsugune, praegusest demokraatlikust vabadusest vaadatuna väga keeruline. Kui ma mõtlen endast noorematele, kes on sündinud juba nullindatel, siis nende jaoks võivad mu kogutud lood kõlada eriti müstiliselt. Seetõttu on mul hea meel, et me räägime näidendis ja lavastuses ka toonasest vaimsest elust. Sa osutasid oma näidendi kahele huvitavale rõhupunktile: ülikoolielule ja nõukogude ajale. Milline nõukogude ja praeguse aja erinevus on su meelest kõige olulisem või kõnekam? AT: Vabadus. Ma küsisin oma uurimistöö alguses ühelt ajaloolaselt 1960. aastate TalTechi kohta, kes pidas toonast Tehnikaülikooli üsna tavapärase nõukogude vaimuga kohaks – ja mina kohe tundsin, et ma pole sellega üldse nõus. Pole võimalik, et 25 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu on iseseisvuse ideed kõik unustatud! Kui ühes kohas sai kokku väga suur hulk väga tarku noori inimesi, siis nad pidid midagi nõukogude vaimu osas ette võtma. Ma otsisin selle tegevuse jälgi nagu luubiga detektiiv – ja mida varjatum oli siin noorte vastupanu, seda huvitavamaks see mu silmis osutus. Mida nad ikkagi tegid? Ma käisin Mart Laarilt küsimas, kuidas oli võimalik, et kuuekümnendatel leidus inimesi, kes polnud kuulnud tuhkagi iseseisvusest, Vabadussõjast, küüditamistest. Laar selgitas kenasti, et riiklik ajupesu võib teha üheainsa põlvkonnaga puhta töö – juhul, kui sa lihtsalt otsustad oma lastele ajaloost mitte rääkida. Aga nende kõrval on inimesed, kes mäletavad ja teavad ja annavad teadmist edasi – nii nagu paljud mu näidendi tegelased. Niisiis asetasid vastamisi tuima nõukoguliku pealispinna ja tehnilise taibuga noorte inimeste erksa elu. Kas sa saaksid äkki jagada mõnda sulle eriliselt hinge läinud lugu? AT: Ilusaid lugusid oli päris palju! Mul olid silmad sageli märjad. Ma võiksin mainida sellist meest nagu Kalju Mätik, kes oli 1960. aastatel tudeng ja 1970. aastatel juba noor teadlane, ning kes kirjutas koos oma kaaslastega memorandumi ÜRO-le, mille eesmärk oli anda teada, et Eesti on ikka veel alles, et eestlased pole kadunud ning et nad ikka veel ootavad ja loodavad. Sellist teksti oli juba keeruline kirjutadagi, sest iga ametlik trükimasin oli arvel – kujutage ette, igast trükimasinast oli kusagil olemas trükiproov! Iga keelatud paberit võrreldi olemasolevate trükiproovidega, nende läbilappamine aitas süüdlase üles leida. Aga siis eksisteerisid ka keelatud trükimasinad, millega paljundati keelatud kirjandust. Seda harrastati ühikates päris palju. Aga kõige olulisemaid kirjatöid ei julgenud tudengid isegi ümber trükkida, vaid nad hoopis pildistasid neid, et seejärel filmirulle omavahel jagada. Neid aga hoiduti käest kätte andmast, selle asemel olid Nõmme metsas rullide jaoks kindlad peidukohad, mille kohta siis anti teistele ähmast infot: „seal on paju, mille kõrval kaks mändi“, jne. Ühesõnaga, keelatud info levitamiseks mõeldi välja meeletult keerulisi süsteeme. Memorandum õnnestuski Eesti NSV-st välja saada, aga kirja autorid, Mätik kaasa arvatud, saadeti Siberisse, nende elud lõppesid ikkagi traagiliselt. KGB jälgis noori pealt ja ründas neid elu kõige keerulisemal hetkel – näiteks siis, kui noortele inimestele sündis laps, kelle käekäiku ähvardades oli võimalik noort isa või ema mõjutada. Kalju Mätikuga toimunu leidis aset 1970. aastate alguses, meie näidendi tegevus toimub varem, kuuekümnendatel. Aga pole raske mõelda, et näidendi noored võisid hiljem, 1972. aastal memorandumi koostamisest osa võtta. Igatahes tabavad mind külmavärinad, kui ma mõtlen, kui peenelt ja ettevaatlikult ja samas julgelt pidid toonased noored tegutsema, tervele venestamise lainele vastu astuma. Kogu vastupanu algas ju väikestest asjadest. Mõni praegune emeriitprofessor otsustas millalgi nooruses, et ta ikkagi julgeb vastu hakata, isegi kui ta saab kodus vanematelt võtta, et sa rikud oma elu, et sinust ei saa teadlast. Samuti ähvardas üleastumiste korras minek Punaarmeesse ning hilisem töö katlakütjana. Muide, Tunne Kelam on kirjutanud, et esimesed Rahvarinnet algatanud salajased koosolekud toimusid TPI ühikates. HRP: Meiegi asusime Andra järel ülikooli poolt erinevate emeriitprofessoritega, 1960. aastate tudengitega intervjuusid läbi viima ja selle käigus tekkis mul isiklik seos. Ma mäletan omaenda lapsepõlvest – olen sündinud 1980. aastate alguses, seega kuulun veel nõukogude laste hulka –, et inimesed laulsid väga palju. Tuldi kokku, keegi oskas mõnda pilli mängida, inimestel olid paljud laulusõnad peas. Tänapäevaks on see komme taandunud. Võibki öelda, et toona oli üheks vastupanuvormiks muusika, oli omajagu keelatud laule. Tänapäeva noortel on arvatavasti keelatud laulu mõistet päris keeruline mõista. Ja laulud olid vaid pealispind, keelatud laulude kaudu oli keelatud teatud  viisil mõelda. Ning on väga oluline, et „Nüüd õpin Mustamäel“ sisaldab suurel määral toonast muusikat. Mida te „Nüüd õpin Mustamäel“ kui tavatult suure produktsiooni puhul eraldi esile tõstaksite? AT: Mulle meeldib väga lavastuse esitamise koht; see, et lavastust etendatakse paigas, mille ajaloost näidend räägib. Lugu räägib tehnikaülikoolist ja seda etendatakse tehnikaülikoolis. See ongi mu jaoks teatri ideaal – kuna teater on kaduv kunstivorm, mis eksisteerib ainult siin ja praegu, meie puhul ainult ühel suvel, ongi kõige parem esitada seda õiges kohas. Ma kujutan ette, et kui äge võib see olla inimestele, kes elavad või on elanud Mustamäel – nagu näiteks mina – ja kes on kas oma kodu või trolli akendest ülikooli aastakümneid näinud. Nüüd saavad nad tulla kohapeale, kus on nende jaoks pandud ülikooli õuele püsti tribüün, lava ja kõik need muusika- ja tantsunumbrid, ning mis pakuvad neile tunnet, et Mustamäe on väärtuslik paik, millel on oluline osa meie ajaloos. Selline kogemus võib muuta inimese arusaama Mustamäest. Nii et meie lavastuse eesmärk pole mitte ainult ajaloost rääkida, vaid ka ajalugu teha. HRP: See on huvitav küsimus: kuidas ühildada kooli ja teatrit? Aga sel kombel saame me väärtustada nii ülikooli- kui ka tervet linnakeskkonda. Meie lavastus muudab igapäevase ruumi erakordseks – peahoonet ümbritsev õueala on tegelikult väga ilus ja avar, siin kasvavad männid, mets ulatub vaat et otsapidi linnaruumi ja siia ongi salvestunud aastakümnete jooksul inimeste lood. Kuna ruum ise lugusid rääkida ei saa, võtame meie kätte ja räägime ruumis juhtunud lugusid ruumi eest. AT: Me ei saa panna maju rääkima, aga me saame rääkida seda, mis nendes majades ja nende majade vahel on juhtunud. HRP: Meil on praegu võib-olla raske ette kujutada, et kui need hooned 1960. aastatel siia kerkisid, mõjusid need väga uuenduslikult, väga modernselt, eriti maalt tulnud noorele – nagu su näidendi peategelane. Algselt kavandati siia Kapitooliumi-tüüpi hoonet, mistõttu võis lõplik lahendus paista paljudele vägagi ebaharilik. Meie oleme moodsa hoonestusega harjunud, me oleme näinud Dubai pilte, seal võib-olla isegi käinud, aga toonane maapoiss polnud näinud peale oma kolhoosihoonete suurt midagi. AT: See ajaline perspektiiv on ikkagi pöörane. Enamus mu intervjueeritavatest on sündinud 1940. aastatel, praegu on nad jõudnud 80 ligi. Nende elukaar ulatub lapsepõlve-aegsest telegrammist praeguse aja nutikellani. Nii et nad on läbinud kujuteldamatult erinevaid maailmu. Meie lastele on nutikell nagu telegramm praegustele 80-aastastele. Aga kui me mõtleme tehisaru arengule, siis pole meil õrna aimugi sellest tehnoloogilisest protsessist ja maailmast, milles meie lapsed oma vanaduspõlve ühel päeval veedavad. HRP: See kõik tekitab aukartust. Kui anda mulle nüüd see lükati kätte ja öelda, et leia sellel joonlaual ruutjuur või logaritm … (naer) HRP: … siis sa saad aru, kuivõrd targad need inimesed olid ning see tähendab, et võimekused ei pruugi ainult kasvada, vaid et mingeid võimekusi oleme me võib-olla ka minetamas või need juba minetanud. Me saame tehisarult järele küsida, et kuidas lükatiga menetleda… (naer) AT: Ma kasutasin näidendis üht lugu mehest, kelle algne kodu hävines märtsipommitamises, mispeale anti ta perekonnale kusagil Tallinna läheduses tükike maad, kus polnud ei kaevu ega elektriühendustki, mistõttu õppis ta veel pärast sõda petrooleumlambi valgel. Kui ma andsin näidendit erinevatele inimestele lugeda, ei tahtnud mitu neist seda lugu uskuda. Aga kõik vastab tõele, tolles kodus polnud voolu, inimene lahendas petrooleumvalguses matemaatika ülesandeid, sõitis seejärel kooli ja tegi siin teadust. Ma nägin kohe, et mu näidend peab intervjueeritud inimeste mälestuste kaudu defineerima meie ajalugu, panema vaatajaid selle ajaloo üle mõtlema. HRP: Kuna meil on palju väga erinevate kogemustega põlvkondi, siis vist ei piisa ainult sellest, et need erinevad kogemused üksteise kõrval eksisteerivad, vaid me peame tegema pingutuse, et mõista üksteise elukogemusi, mis võisid olla fundamentaalselt erinevad. Mul oli näiteks huvitav kogeda, et kuigi kuuekümnendatel toimus palju murranguid – tuli rock’n’roll ja inimesed jõudsid Kuule –, siis ometi elati tsensuurist ja ideoloogiast hoolimata mingis stabiilsuse tundes, mis praegu kõiksugu koroonaviiruste ja globaalsete sõjaliste konfliktide ajal inimestel puudub. Meie oleme nendega võrreldes ärevad, nemad olid meiega võrreldes optimistlikud – inimeste sisetunded võivad põlvkonniti dramaatiliselt erineda. Lõpetuseks: kui keegi küsiks teilt, et „mida ütleb „Nüüd õpin Mustamäel“ minu praeguse elu kohta?“, mida te talle vastaksite? AT: „Tule vaatama ja sa üllatud, kuivõrd palju räägib see sinu elust ja sinu maailmast.“ Nõukogude süsteem oli tuhandepealine lohe, millega tuli võidelda – ja see võitlus oli samaaegselt ilus ja traagiline. Meie teame, et meil õnnestus lohet võita, aga näidendi olevikus tabavad tegelasi aina kaotused. Tegelikult sarnaneb näidendi pisut musketäride loole, siingi on kolm poissi, kes võtavad neljanda oma kampa ja veavad toda läbi elusündmuste – õpetavad talle, kuidas tüdrukutega suhelda, peol käia ja vastutust võtta, kuidas erinevaid sõnumeid mõista. HRP: Mu jaoks on see ühtaegu ajaline ja ajatu tükk. Ajatu selles mõttes, et see lugu räägib noortest – ning sellega on lihtne samastuda, sest me kõik oleme olnud noored. Ajaline aga selles mõttes, et see aitab mul mõista mu enda vanemaid, kes on pärit näidendi tegelastega samast generatsioonist. Sedakaudu aga toob lavastus laiemaltki tagasi tolle ajastu ja paikkonna tunde. ** Lavastuse Nüüd õpin Mustamäel esietendus on 7. augustil 2026 Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemikute alleel. Kokku on võimalik nostalgilist muusikalist suvelavastust nautida kümnel korral.  Osades: Egon Nuter (Tallinna Linnateater), Jass Kalev Mäe (Ugala Teater), Maris Nõlvak (Tallinna Linnateater), Karl Robert Saaremäe, Oskar Punga (Ugala Teater), Theodor Tabor, Piret Krumm, Kadri Lepp ja Martin Mill. Kaasa teevad rahvatantsuansambli Kuljus tantsijad. Täpsem info ja piletid: SIIT.