Trialoogi peatoimetaja
Andres Kiitam, Kaia Tõnsuaadu ja Tiit Metsvahi jõudsid Tallinna Tehnikaülikooli (toona Tallinna Polütehnilise Instituuti) tööle 1970. aastate keskel – kolmes eri valdkonnas ja kolmel eri põhjusel. Tänavu pälvivad nad kõik ülikooli tunnustuse Honor Universitatis, mis on mõeldud tähistama vähemalt 50 aasta pikkust truudust ühele töökohale.
1976. aasta 28. jaanuaril tegi Tiit Metsvahi oma tööraamatusse sissekande number 18: „Tallinna Polütehniline Instituut. Tööle võetud TU Sektori vanemteaduri ametikohale kui suunatu.“ TU sektor ehk teadusliku uurimistöö sektor koordineeris instituudi teadustööd ja lepingulisi uurimistöid. Ametlikke sissekandeid oleks võinud olla nelja võrra rohkemgi, aga 1961. aastal, kui ta asus VSÜ Kalev Tallinna Jahtklubis paadipoisi ametisse, ei peetud selliseid leivateenimisviise tööraamatu vääriliseks.
Kolm aastat varem, 1973, oli automaatika kateedri viienda kursuse üliõpilane Andres Kiitam hakanud koostama türistoride – elektrivoolu juhtimiseks ja lülitamiseks kasutatavate pooljuhtseadiste – tootmisprotsessi statistilist mudelit. Kaks aastat hiljem leidis keemiainsener Kaia Tõnsuaadu end Mineraalväetiste ja söötade probleemlaboratooriumist, uurimas fosfaatsete materjalide käitumist kõrgel temperatuuril.
Kolm väga erinevat algust – aga tänavu pälvivad nad kõik sama tunnustuse.
Honor Universitatis on Tallinna Tehnikaülikooli austusavaldus, mida antakse alates 2025. aastast õppeaasta avaaktusel töötajatele, kes on olnud ülikoolile truud vähemalt viiskümmend aastat. Tunnustuse nimi, mis leiti töötajate hulgas korraldatud konkursiga, kannab kahekordset tähendust: laureaat teeb ülikoolile au, ülikool aga avaldab talle austust.
Kiitami, Tõnsuaadu ja Metsvahi lugusid kõrvutades ja üheaegselt jälgides avaneb kolme eraldiseisva eluloo tagant midagi laiemat – pilt sellest, kuidas nõukogudeaegsest polütehnilisest instituudist kasvas välja tänane rahvusvaheline tehnikaülikool.
Ühe maja eri rajad
Kiitami tee kulges tehnikast juhtimisse. Tema esimeseks tõsisemaks tööks – mis leidis aset automaatika kateedris dotsent Arno Annuse töörühmas – oli ülesanne koostada türistoride tootmisprotsessi statistiline mudel. Tööst mudeliga vormus 1974. aastaks diplomitöö.
Hanno Sillamaa 1960. aastal asutatud automaatika kateeder kuulus tollal TPI ärksamate hulka – hiljem tekkisid selle pinnalt nii arvutite, elektroonika kui raadiotehnika kateedrid. Pärast kahekuulist sõjaväelist väljaõpet Riia lähistel sidevägede laagris naasis Kiitam automaatika kateedrisse inseneriks, et jääda kuni 1992. aastani sellejuures tegutsevasse teaduslaborisse ning käia seal järjest läbi vaneminseneri, nooremteaduri, vanemteaduri, labori osakonnajuhataja ja lõpuks labori juhataja ametikohad.
1976. aastal astus ta äsja rektoriks saanud akadeemiku Boris Tamme juhendamisel aspirantuuri, olles valinud oma erialaks tehnoküberneetika. 1981. aastal kaitses ta väitekirja – erandlikult eesti keeles, sest Moskvast tulnud peaoponent haigestus ega jõudnud kohale.
Kaheksakümnendatel nihkus Kiitami huvi tootmisprotsesside modelleerimiselt juhtimisülesannete lahendamisele, misjärel jõudis ta veelgi laiemaid teemadeni. Oma pööret kirjeldab ta ise järgmiselt: “Kuna tegelesin protsessiohje ülesannetega, jõudsin arusaamisele, et kui tahta kriteeriumvälja objektiivselt optimeerida, on vaja laiendada oma puht-tehnilist vaatevälja.”. Sel kombel puutuski Kiitam kokku valdkonnaga, mida toonases Nõukogude Liidus vaevu tunti – kvaliteedijuhtimisega.
Poliitilised olud polnud kuigi soodsad: 1982. aastal taotles Kiitam stažeerimist Lääne-Saksamaal, kuid kuna tal ei õnnestunud läbida KGB filtrit, sai talle osaks eitava vastus. Taotleja visadusest hoolimata ei lastud teda isegi veel 1987. aastal Münchenisse IFAC-i (International Federation of Automatic Control) kongressile, kuhu teda oodati orgkomitee kutsel ettekannet esitama. Alles 1991. aasta sügisel, juba pärast Eesti taasiseseisvumist, pääses ta lõpuks kolmeks kuuks Lääne-Berliini, olgugi et tal tuli ikka veel kasutada Nõukogude passi – kui ta jõulude ajal tagasi jõudis, oli saanud Nõukogude Liidust endast juba minevik.
Tõnsuaadu rada edenes visamalt, kuid eeldas seda suuremat sihikindlust. Pärast diplomeerimist töötas ta esmalt dotsent Meeme Põldme uurimisrühmas, kus tegeldi fosfaatsete materjalide termiliste protsessidega, seejärel aasta labori juhataja Rein Kuusiku uurimisrühmas ning lõpuks poolteist aastat dotsent Helvi Hödrejärve juhitud instrumentaalanalüüsi praktikumis.
Need töökogemused andsid talle laia meetodipagasi, millest oli edaspidises tööelus palju kasu. Kandidaadikraadi kaitses ta 1984. aastal Moskva keemiatehnoloogia instituudis, juhendajateks Mihkel Veiderma ja Meeme Põldme.
Taasiseseisvunud Eesti koondamislaines kaotas ta korraks oma ametikoha ja pidi kaks aastat uuesti doktorantuuris õppima – tegu oli majanduslikult kitsa ajaga, kuigi olusid leevendas kolmekuuline töövõimalus Helsingi Tehnikaülikoolis, mis tekkis tänu labori headele suhetele professor Lauri Niinistoga.
Iseseisvas Eestis ei piisanud Tõnsuaadule enam võõrkeelena vene keele oskusest, mistõttu asus ta õppima prantsuse keelt. 1995. aastal kaitses ta Kovdori ja Siilinjärve apatiidi termofosfaate käsitlevat doktoritööd ning naasis anorgaaniliste materjalide teaduslaborisse vanemteaduri kohale, kus ta töötab tänini.
Metsvahi teekonnale sattus omajagu ootamatusi. Tehnikaülikooli tulles ei kujutanud ta ennast õppejõuna üldse ettegi – kuni üks tema endine õppejõud, kellest oli vahepeal saanud ka hea sõber, otsustas kateedrit vahetada ja veenis Metsvahit sinna kandideerima. Järgnesid dotsendi, lektori, teaduri ja tänaseks osalise koormusega projektispetsialisti ametikohad.
Õppetöö kõrval on Metsvahi suutnud juhtida hämmastavalt laia haardega uurimis- ja arendusprojekte – sealhulgas on ta, tagantjärele üllatuslikult, vedanud vedurite ja lennukite õhusaastet käsitlevaid uuringuid.
Kõige dünaamilisemaks ja murrangulisemaks perioodiks peab ta vahetult enne riigikorra vahetust alanud ajajärku, mis kestis tema hinnangul uue sajandi alguseni – sel ajal siirdusid mitmed ülikooli töötajad poliitikasse ning hoolimata sellest, et vastavaid pakkumisi tehti ka Metsvahile, jäi ta siiski kindlameelseks ja teadustööle truuks.
Mida on ülikoolis veedetud pool sajandit andnud? Kiitam tõstab esile “piisavate vabadusastmetega töökeskkonda“ ning võimalust suhelda „tarkade ja meeldivate kolleegidega”.
Tõnsuaadu jaoks on kõige tähtsam võimalus end pidevalt arendada, ideid katsetada ja uusi asju õppida ning – alates üheksakümnendatest – võimalus maailma näha: käia konverentsidel, teha laiema haardega koostööd.
Metsvahi väärtustab ennekõike kaht asja: esiteks pidevat kontakti tudengitega, mis on andnud talle oma sõnutsi energiat juurde, ning teiseks võimalust osaleda erinevates töörühmades, mis on laiendanud nii tutvusringkonda kui ka silmaringi.
Kiitami, Tõnsuaadu ja Metsvahi lugusid kõrvutades ja üheaegselt jälgides avaneb kolme eraldiseisva eluloo tagant midagi laiemat – pilt sellest, kuidas nõukogudeaegsest polütehnilisest instituudist kasvas välja tänane rahvusvaheline tehnikaülikool.
Tiit Metsvahi 10. juunil 2026 Transpordiameti tänuüritusel, millega tähistati liiklusõnnetuste uurimiskomisjoni (LÕUK) 25. aastapäeva. Foto: Jakob Meier
Kõige ilusam aeg
Aga milline ajastu on olnud kõige ilusam? Kiitami jaoks tõusevad siin selgelt esile üheksakümnendad: “enim vabadust, enim visioone, enim Eesti elu edendanud entusiasmi.” 1991. aasta jaanuaris sai Kiitamist äsja asutatud Eesti kvaliteediühingu juhatuse liige; ning kuna seal arutati sageli vajadust kvaliteedialase kõrghariduse järele, tegi ta ettepaneku rajada vastav õpe ka Tehnikaülikoolis. Rektor Olav Aarna toetas mõtet ja 1992. aastal sai ideest aparaadiehituse instituudi koosseisus tegelikkus – Kiitam ise valiti kvaliteedimehaanika õppetooli juhatajaks, algul aseprofessori, alates 1997. aastast professori positsioonis.
Samuti meeldib Kiitamile mõelda 1970. aastatest, sest “eks nooruses on rohi rohelisem”. Praeguse Euroopa Liidu -ajastu puhul häirib teda aga pidevalt kasvav ning “üsna tüütu ja pidurdamatu” reeglistamine.
Tõnsuaadu eelistab samuti taasiseseisvunud Eestit – uute kontaktide ja aparatuursete võimaluste ajastut –, ent lisab kainelt, et elamine ühest projektist teise pole kindlasti parim lahendus, sest nõuab eriti juhtidelt kombineerimisoskust ja -jõudu.
Suurimast töisest õnnestumisest rääkides jäävad kõik kolm üllatavalt tagasihoidlikuks, kuigi nende tegude loetelu räägib sootuks teist keelt.
Kiitam peabki oma elutööks kvaliteeditehnika õppetooli rajamist, mis on aidanud ühtlasi levitada Eesti tasemeõppes ja täiendõppes kvaliteediteadmust. Ta tunneb eraldi rõõmu selle üle, et tema algatusel liideti Eesti kvaliteedikontseptsiooniga rahvuslik kvaliteediauhind. Ettevõtmise pilootprojekt käivitus 2000. aastal, esimene konkurss leidis aset 2002. aastal ning paar aastat hiljem toimisid Eesti ettevõtetes juba kõrgtasemel kvaliteediarendustegevused.
Kõige tugevama õppetunni sai ta väitekirja koostamise ajal: noore teadlasena vaimustus ta Monte Carlo meetodist, mille puhul otsitakse lahendust paljude üksikute testarvutuste abil, ning kippus seetõttu liiga agaralt konkreetseid juhtumeid läbi arvutama, selle asemel et otsida üldisemat lahendust. “Seega tasub vahel tegutsemise asemel rohkem mõelda,” võtab Kiitam oma õppetunni kokku.
Tõnsuaadu suuri ebaõnnestumisi ei mäleta – “ilmselt pole mul olnud väga suuri ootusi” –, ent oma suurimaks õnnestumiseks peab ta võimalust vedada pärast akadeemik Mihkel Veiderma taandumist kogu fosfaatide uurimisgrupi tööd ja juhendada valdkonna doktorante.
Metsvahi omakorda naljatab, et tal on raske ebaõnnestumisi meenutada: kui oled optimistlik, ununevad altminekud kiiresti, eriti kui need aitasid omal ajal vältida teist korda sama reha. Ent kui vaadata Metsvahi panust detailsemalt, pole raske märgata tema jälgi õppetöös: kuuekümne aasta eest käsitleti paljusid teemasid liiga pealiskaudselt, mistõttu tegi Metsvahi ettepaneku kavas mitmed ained eraldi välja tuua. Niiviisi hakatigi õppima ristmike ja liiklussõlmede projekteerimist, liikluskorraldust ja -ohutust, linnaliiklust ning täiesti uue ainena liiklusvoogude modelleerimist.
Õppekava programmijuhina aitas Metsvahi tuua madalseisust välja vastuvõtu ning käivitas tänaseni toimiva, Peep Sürje nimelise stipendiumifondi. Samuti ei häbene ta meenutada juhtumit, mis pani ta koos ametiühingu esindajatega seisma vastu tollase kantsleri Margus Leivo plaanile muuta ülikooli parklad tasuliseks.
Pikaajalistest koostöödest hindab ta ennekõike kahe kolleegi, Dago Antovi ja Andrus Aavikuga aastakümnete jooksul veetud ühiseid “vankreid”. Kõige rohkem soojendab Metsvahi vaimu aga endiste tudengite hilisem edukus – saagu see siis teoks kas erialal või mujal. Seega pole üllatav, et Põhjamaade Investeerimispanga president André Küüsvek peab siiani oma kunagist rühmajuhendajat hea sõnaga meeles.
TPI raamatukogu lugemissaal 1980. aastatel.
Truuduse põhjustest
Kiitamil pole olnud raske jääda ülikoolile truuks, sest see “tundub olevat Eesti mu jaoks õige koht, mis sobib mulle rohkem kui alternatiivsed pakkumised”. Head meeleolu on ta suutnud hoida vajaliku ja meeldiva töö tõttu – “kui on huvitav probleem, siis kella ju ei vaata” –, kõike muud saab võimalust mööda ignoreerida. Töö ja pere vahelist tasakaalu kirjeldab ta millenagi, mis on “kujunenud enamasti iseenesest”, sest abikaasa tugi, pojad ja kolm lapselast pakuvad talle nii või naa suurt rõõmu.
Tõnsuaadu jaoks on ülikoolitöö rutiinivaba, kuna nõuab pidevat õppimist – ent õppimine ongi täpselt see, mis talle sobib. Uudishimu hoiab üleval ta töömeeleolu; tasakaalu leiab ta realistlike plaanide ja enesedistsipliini kaudu.
Metsvahi sai mõni aasta tagasi Taristuehituse Liidult ja Transpordiametilt „Aadu“ nimelise elutööpreemia. Tänukõnes tunnistas ta, et edu on talle ilmselt toonud fookust hoida aitav laiskus, mille toel on ta suutnud mujalt tulnud pakkumistele alati piisavalt kindlameelse “ei” öelda.
Praegu jätkab ta muuhulgas tööd liiklusõnnetuste uurimiskomisjonis. Töömeeleolu hoidmise pärast pole ta erilist muret tundnud, sest tööst on kujunenud tema sõnul “mõnetine hobi”. Tasakaalu küsimuses on ta filosoofilisem: vastus sõltub sellest, kuidas tasakaalu üldse defineerida, ning pikaajaline kooselu õpetab tasakaalu otsimisele mitte liiga palju tähelepanu pöörama. Meie elu saab jätkuda vaid tänu kohanemisvõimele, leiab Metsvahi.
