TalTechi doktorant-nooremteadur ja õppejõud
Lisaks rahvusvahelisele naistepäevale märkis 8. märts kalendris meie rahvuslikku ületarbimise päeva. Oleme eestimaalastena esimese 68 päevaga ära kulutanud kõik meile selleks aastaks ette nähtud looduslikud ressursid ning jõudnud selle "saavutusega" viie kõige enam tarbiva riigi hulka. Kui kõik elaksid nii nagu eestimaalased, siis oleks vaja pea 5,4 maakera, kuid meil on üks.
Ületarbimise päeva ehk ökoloogilise võla või üleulatuse päeva (inglise keeles overshoot day) on arvutatud 1971. aastast, mil planeedi taastoodetavaid ökoloogilisi ressursse jätkus 25. detsembrini. 1980. aastateks jõudsime novembri esimesse poolde ning 2005. aastal juba augusti lõppu. 2024. aastal ennustatakse maakera ületarbimispäevaks 25. juulit.
See tähendab, et inimkonna tarbimisharjumuste rahuldamiseks vajaksime enam kui kahte planeeti. Pisut rohkem kui viiekümne aasta jooksul on ületarbimise kuupäev nihkunud vähemal määral vaid majanduslanguste mõjul ning hiljutisemast ajast 2020. aastal, kui tootmist ja tarbimist piirati koroonakriisi tõttu. Kahjuks ei ole mõju avaldanud ükski kliimakokkulepe ega -kohtumine.
Global Footprint Network arvutab ületarbimise päeva igal aastal ka riigiti, kalkulatsioon põhineb 200 riigist kogutud kolmel miljonil statistilisel andmeühikul. 2022. ja 2023. aastal langes Eesti rahvuslik ületarbimise päev emakeelepäevale 14.märtsil. Sel aastal oleme teinud suure sammu aasta algusele lähemale ning “tähistasime” meie ette nähtud ressursside lõppemist juba naistepäeval, 8. märtsil. Meie tarbimisharjumuste ülevalpidamiseks vajaksime enam kui viit planeeti.
Eestlaste tarbimisharjumuste ülevalpidamiseks vajaksime enam kui viit planeeti | Foto: NASA/Unsplash
Meie suure jalajälje põhjusena saab esmalt välja tuua põlevkivipõhist energiatootmist ja teiseks meie liha- ja piimatoodete rohket dieeti, mis lisaks planeedile kahjustab ka meie endi tervist. Kuigi elektripaketti saame enamasti ise valida, siis üldist riikliku energiapoliitikat vaid korra nelja aasta jooksul. Toiduvalikuid teeme seevastu aga keskmiselt vähemalt kolmel korral päevas. Keskkonnahoidliku toitumisega seotud teadmised on meil aga madalad või puuduvad sootuks ning ametkonnad ei ole ilmutanud seni ülemäärast huvi, et suurendada väiksema ökoloogilise jalajäljega toidu kättesaadavust.
On selge, et peame oma tarbimise mõjusid üsna kiiresti piirama ning kliimaseaduse koostamise valguses loodan endiselt, et senisest enam pöörataks tähelepanu just väikese keskkonnamõjuga toidule. Olles osaline kliimaseaduse kestliku toidusüsteemi töörühmas, näen kahjuks, kuidas fookus näib olevat suunatud suure keskkonnamõjuga toidu mõju kontrollimisele, mitte tervise- ja planeedisõbraliku toidu tarbimise soodustamisele. Õnnetuseks ei vii kontroll meid lähemale elamiskõlbliku elukeskkonna säilitamisele ega inimeste paremale tervisele, vaid võib hoopis kasvatada kliimamõju eksporti teistesse riikidesse. Tagajärjed puudutavad siiski meid kõiki ühtmoodi.
Vastutustundlik ettevõtja võiks senisest enam leida võimalusi, mis soodustaksid suuremat köögi- ja kaunviljaderohke toidu ning väiksemat liha- ja piimatoodete tarbimist. Teadlik tarbija võiks aga anda endast parima, et näidata üles huvi taimsete alternatiivtoodete või roogade vastu.
