Teaduskommunikatsiooni juht
Eestis nähakse lambavillas sageli tülikat jääkmaterjali, ehkki tegemist on olulise bioloogilise ressursiga, mis on vaja uuesti ausse tõsta, rõhutavad TalTechi ja EKA teadlased oma värskes teadusartiklis.
Lambanahad ja lambavillast sokid-kindad kuulusid sajandeid Eesti talupere väärtusliku kraami hulka. Lambanahkses kasukas liikusid talvel uhkelt ringi nii Andres, Pearu kui ka Toots ja Teele. Paraku on kohaliku lambavilla kasutamine Eestis juba alates eelmise sajandi keskpaigast vähenenud, seda nii sünteetiliste kiudude suurema kättesaadavuse kui ka peenema ja kvaliteetsema villa impordi tõttu.
TalTechi materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi tekstiilitehnoloogia labori kaasprofessor Tiia Plamus märkis, et ehkki Eesti lammaste villa kvaliteet võib olla ebaühtlane, saaks sellest toota siiski väga kvaliteetseid tekstiilmaterjale. Värske uuring näitas sedagi, et Eesti lambavillal on mitmeid tugevusi, mis teevad ta välismaistest materjalidest kohati isegi paremaks. „Igal juhul tuleks Eesti kohalik lambavill ja sellest valmistatud tekstiilid uuesti väärtuslikuks muuta,“ rõhutas Plamus.
Eesti lambavilla on üllatavalt vähe uuritud
Koos oma teadusmeeskonnaga avaldas Plamus hiljuti teadusartikli, mis valmis tema juhendatud Liisa Torsuse magistritöö aluseks olnud uurimuse põhjal. Nimelt uuris Torsus villa Eesti Kunstiakadeemias, kus valmis tema bakalaureusetöö “Kivimustud ja natid. Eesti rannarahva etnograafilisest hülgepüügirõivast inspireeritud viltmaterjali loomine umbkuubede tarbeks”.
Tehnikaülikooli õppima asudes otsustas ta villauuringuid jätkata. Magistritööd kaasjuhendas Eesti Kunstiakadeemia doktorant ja õppejõud Katrin Kabun. Villa erinevad töötlemisprotsessid ning ketrus tehti teoks Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Vilma villakojas ning Süvahavva villavabrikus. Tallinna Tehnikaülikoolis viidi läbi põhjalik materjalide analüüs ning valmisid erinevad tekstiilmaterjalid.
Oma teadusartiklis võrdlevad Torsus, Tiia Plamus, Katrin Kabun ja Urve Kallavus Eesti kohalike lambavillakiudee ning nendest valminud lõnga ja tekstiilmaterjalide omadusi ning analüüsivad, mil moel mõjutavad kiud valminud tekstiilmaterjale. Selleks, et tekiks hea võrdlusmoment, uuriti ka kohalikku meriinovilla, mis on tekstiilitööstuses laialdaselt kasutusel olev villatüüp.
Arvestades Eesti lambavilla pikka kasutusajalugu, võib Liisa Torsuse sõnul tulla avalikkusele üllatusena, et kohalike lambavillatüüpide – Eesti tumedapealiste, Eesti valgepealiste ja Eesti maalammaste villade – kiude on seni üsna vähe uuritud. „Lisaks puuduvad meil andmed, millist koosmõju avaldavad nende kiudude omadused tekstiilmaterjalide – lõnga, silmkoelise materjali ja vanutatud silmkoelise materjali – omadustele tekstiilitootmise eri etappides.“
Nii analüüsitigi konkreetseid kiuomadusi, sh kiu pikkust, joontihedust, kiudude jämedust, soomuste kõrgust ja soomuste sagedust. „Seejärel hinnati, millist koosmõju avaldavad need lõnga, silmkoelise materjali ja vanutatud silmkoelise materjali omadustele, ning võrdluseks analüüsiti ka kohapeal kasvatatud Mérinos d’Arles’i lammaste villa,“ selgitas Torsus.
Eesti villas on vägevust
Tulemused näitasid, et Eesti lambatõugude vill on kohaliku meriinovillaga võrreldes pikem, kuid samas ebaühtlasema pikkusega, jämedam, kohatise säsikanaliga ning soomuste sagedus on väiksem ja nende kõrgus üldjuhul madalam. „Eesti lambatõugude villast kedratud lõngad osutusid seevastu tugevamaks,“ kiitis Torsus.
Tugevaimates lõngades kasutatud kiud olid pikemad, laugema säbarusega ja need sisaldasid vähe säsivillkarvu. Poolkammlõngad olid tugevamad. Pikkade ja jämedate kiudude kasutus ja lõnga suurem keerdumus vähendasid võimalust, et materjal kipuks minema topiliseks.
Uuring näitab, et Eesti lambavilla väärtus ei peitu üksnes traditsioonis, vaid ka materjali tegelikes omadustes. Kui villa teadlikult sortida, töödelda ja kasutada, võib seni alahinnatud jäägist saada taas väärtuslik kohalik tekstiilimaterjal.
„Igal juhul tuleks Eesti kohalik lambavill ja sellest valmistatud tekstiilid uuesti väärtuslikuks muuta.”
