TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi mehhatroonika ja autonoomsete süsteemide uurimisrühma õppekvaliteedi ja -arendustegevuse ekspert
Doktoriõpe ei saa tulevasi teadlasi ette valmistada üksnes akadeemiliseks karjääriks. Kiiresti muutuv töömaailm eeldab, et doktorandid oskaksid oma pädevusi hinnata, arendada ja rakendada ka väljaspool ülikooli – ning just seda aitab toetada Euroopa teadlaste pädevusraamistik ResearchComp.
21. sajandil aset leidvad kiired tehnoloogilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkondlikud muutused tingivad vajaduse liikuda haridussüsteemides teadmispõhiselt õppimiselt rohkem oskuste kujundamise suunas (World Economic Forum, 2023, p. 4; OECD, 2023, p. 3; Kanchana, 2025). See võimaldab muutuva elu- ja töökeskkonnaga paremini kohaneda.
Kõnealuste oskuste hulka kuuluvad kriitiline mõtlemine, loovus, probleemilahendusoskus, suhtlemis-, koostöö- ja enesejuhtimisoskus, suutlikkus kasutada infot ja tehnoloogiat ning orienteeruda eetilistes küsimustes ja väärtusmaailmas (Afandi et al., 2019). On loomulik, et õpetajad, kes selliseid oskusi õpilastes kujundavad, peavad neid ka ise hästi valdama. Oskuste edasiandmiseks peavad õpetajad lähtuma digipädevusest, suhtlusoskusest ja elukestva õppe hoiakust (Koklu, 2025).
Pädevusi on hakatud kirjeldama teadmiste, oskuste ja hoiakute kombinatsioonidena, mille põhjal saab kaardistada omakorda terveid kompetentsimudeleid. Kompetentside kirjeldusi on palju ning seetõttu on igas valdkonnas, mis kombineeritud lähenemist kasutab, vaja mõista erialale kõige omasemaid, kõige paremini edukust määravaid ning õppeprotsessis hinnatavaid ja omandatavaid kompetentse.
Pädevuste kirjeldamise ja omandamisega seotud väljakutsed on loomulikult olemas ka akadeemilises maailmas, mis on väga konkurentsitihe ning sunnib otsima üha paremaid ettevalmistusviise.
Eurostati andmetel töötas Euroopas 2022. aastal umbes 2 miljonit (täiskohaga) teadlast (Eurostat, 2023). Nad moodustasid küll vaid protsendi Euroopa tööjõust, kuid võrreldes 2012. aastaga on teadlaste arv Euroopas kasvanud 45% ning suur on ka teadlaste kasutatavate töökohtade mitmekesisus – teadustööd ei tehta enam mitte ainult ülikoolides, vaid ka ettevõtlussektoris, uurimisasutustes ja riigisektoris.
Eduka teadlaskarjääri seisukohalt peetakse eriti oluliseks ülekantavaid oskusi, mis ei ole erialaspetsiifilised ja mida saab seetõttu rakendada erinevates valdkondades. Sellisteks oskusteks on näiteks mõtlemis- ja analüüsivõime, suhtlemis-, koostöö- ning enesejuhtimisoskus.
Ülekantavad oskused võimaldavad teadlastel olla edukad nii ettevõtluses, avalikus sektoris kui ka mittetulundusvaldkonnas. Euroopa Liidus läbi viidud MORE-uuringud on näidanud, et peaaegu üheksa teadlast kümnest peab ülekantavaid oskusi oluliseks – seda nii tööle kandideerimisel kui ka karjääri edendamisel.
Kuidas aga omandada vajalikud ülekantavad oskused? Selgub, et ainult väike osa doktorante saab õpingute käigus nende arendamiseks süstemaatilist koolitust.
Isegi kui oskused on pandud kirja õppekavadesse või kursuste õpitulemustesse, võivad nende käsitlused tugevalt varieeruda – mitte ainult riigiti, vaid ka üheainsa ülikooli eri õppekavade vahel. Doktorantuur peaks andma tulevastele teadlastele teadmiste ja oskuste pagasi, mis arvestab nende akadeemilise valdkonna eripära, kuid ei sõltu sellest, millise majandusvaldkonnaga nende tulevane töö seostub.
Ülekantavate oskuste omandamine võib jääda doktorantuuris liiga kitsaks, kui selle käigus jäljendatakse ja järgitakse ainult juhendajaid, vanemate aastate üliõpilasi, akadeemilist elu ja kultuuri ning selles omaksvõetud norme (Baker ja Lattuca, 2010). Sellise protsessi käigus kujunevad kontseptsioonid, rollid, hoiakud ja väärtused, (Austin, 2002; Johnsrud, 1993) mis seavad tulevast teadlast valmis ennekõike siiski ainult akadeemiliseks maailmaks (McAlpine ja Åkerlind, 2010; Jung, 2018). Lisaks kerkivad selle käigus sageli esile valdkonnasisesed probleemid nagu juhendamise kõikuv kvaliteet, juhendajate ebapiisav toetus, õpetamisoskuste vähene arendamine, ebapiisav rahastus või liiga jäik õppe- ja töökorraldus (Baker ja Pifer, 2015; Baptista ja Huet, 2012; Golde ja Dore, 2001; McAlpine jt, 2012; Neumann ja Tan, 2011).
Arusaamad hea doktoriõppe ülesehitusest sõltuvad nii ülikoolist, kultuurist kui ka riigist (Neumann, 2007; Hakala, 2009). Saksa traditsioonis rõhutatakse doktorantide suuremat iseseisvust ja vastutust, ent Ameerikas lähenetakse doktorantide ettevalmistamisele palju süstemaatilisemalt ja struktureeritumalt (Bennich-Björkman, 1997). Kuidas aga tagada tulevaste teadlaste ühtlaselt hea kvaliteediga ettevalmistus, mis ei sõltuks niivõrd palju riigist, kultuurist ega ülikooli või juhendaja teadusrühma spetsiifikast?
Doktoriõpe peab teadmiste kõrval süsteemselt arendama ülekantavaid oskusi, sest tänapäeva teadlased töötavad üha mitmekesisemates keskkondades ning vajavad edu saavutamiseks kriitilist mõtlemist, koostöö-, suhtlus- ja enesejuhtimisoskust.
2026. aasta jaanuaris Pärnus toimunud sümpoosion tõi kokku doktorandid, teadlased ja valdkonna eksperdid, et arutada elektroenergeetika ja mehhatroonika arenguid, vajalikke tulevikuoskusi ning ResearchCompi mudeli kasutamist karjääri ja pädevuste kavandamisel. Foto: TalTech
Lahendus: pädevusraamistik
Euroopa Komisjoni eestvedamisel ning teadusasutuste, ülikoolide, tööandjate ja teiste sidusrühmade koostöös on loodud Euroopa teadlaste pädevusraamistik ResearchComp, mille eesmärk on aidata lahendada teadmispõhise ja kultuuriliselt kujundatud lähenemisega seotud kitsaskohti. (European Commission, 2023). ResearchComp on esimene teadlastele suunatud mudel, mis on viidud kooskõlla Euroopa oskuste, pädevuste ja ametite klassifikaatoriga ESCO ning mis aitab ühtlustada üleeuroopalisi arusaamu teadlaskonnale vajalikest oskustest.
Pädevusraamistiku toel avaneb teadlastel ja doktoriõppe üliõpilastel võimalus ise oma ülekantavaid ehk transversaalseid oskusi hinnata ja arendada. Samuti võimaldab see ülikoolidel kujundada teadlastele sobivamaid koolitusprogramme ning pakkuda tööandjatele ülevaadet teadlastööks vajalikest pädevustest. Ülekantavate oskuste süsteemne arendamine võimaldab teadlastel kergemini eri sektorite vahel liikuda ning aitab kaasa mitmekesistele karjääriteekondadele.
ResearchComp jaotab teadlasele vajalikud pädevused erinevateks arengutasemeteks. Mudel sisaldab seitset valdkonda, mis omakorda koosnevad 39-st omavahel seotud pädevusest, nagu on näidatud joonisel 1.
Pädevusraamistik hõlmab seitset valdkonda: kognitiivsed võimed, enesejuhtimine, koostööoskused, teadustöö tegemine, teadustöö juhtimine, teadustöövahendite kasutamine ning ühiskondliku mõju loomine. Pädevused sisaldavad oskusi, mida saab hinnata neljal teadlase professionaalset küpsust ja iseseisvust kirjeldaval tasemel: algtase (foundational) kirjeldab oskusi, mida omandatakse eelkõige hea juhendamise abil; vaheaste (intermediate) suunab suuremale iseseisvumisele; edasijõudnute tase (advanced) eeldab vastutuse kasvu ja teiste inimeste juhendamist; eksperditase (expert) nõuab aga võimet juhtida muutusi, innovatsiooni ja arengut.
Mudelis esitatavad oskused täiendavad üksteist ja moodustavad terviku. Pädevuste ja oskustasemetega on omakorda seotud 406 õpiväljundi kirjeldust, mis aitavad mõista eri arenguetappidel vajalikke teadmisi, oskusi või hoiakuid.
Raamistik on paindlik ja rõhutab, et kõigis pädevustes ei pea saavutama kõige kõrgemat taset. Samuti ei seata paika, millisel viisil pädevusi omandama peaks. Ennast hinnates saavad tulevased teadlased ise otsustada, millist pädevust ja millise meetodiga oleks kõige parem arendada.
Kogukondliku potentsiaaliga programm
2025. aasta juunis alustas ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammist „Horisont Euroopa“ rahastatud projekt Career Management Services for European Talents („Euroopa talentide karjääri kujundamise teenused“) ehk CROSS (VHE25021, 101216919, EC), mille üks eesmärke on luua ResearchCompi kasutajate piiriülene koostöövõrgustik, mis hakkaks kohandama pädevusraamistiku mudelit Euroopa eri riikides tegutsevate teadus- ja innovatsiooniorganisatsioonide omapäraga.
Eesmärk on luua teadlaste, mentorite ja institutsioone esindavate inimeste kogukond, mis annab sellega ühinenud osapooltele võimaluse jagada oma parimaid praktikaid ning seada ühiselt paika karjäärijuhtimise teenuseid. Projekti käigus toetatakse terviknägemusega organisatsioonide arengut ning töötatakse muu hulgas välja mentorlust ja karjääri kujundamist toetavad juhendmaterjalid ja praktikad. Projekti koordineerib Tšehhi partner ning sellesse on kaasatud asutused Belgiast, Soomest, Hispaaniast, Küproselt, Saksamaalt ja Eestist – Eesti partnerina osaleb TalTech.
Pilootprojekti esimese töötoa viisid läbi TalTechi materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi täisprofessor Ilona Oja Acik ning elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi kaasprofessor Anton Rassõlkin.
Koos pilootgrupi doktorantidega arutati karjääriarengu võimalusi ning seda, kuidas mõista ja kirjeldada õpingute käigus omandatud pädevusi. Selleks õppisid doktorandid kasutama ResearchCompi mudelit ja meetodeid, mis aitavad kirjeldada nende kogemusi, oskusi ja saavutusi.
Muu hulgas kasutati STARR-meetodit, mis suunab inimest avama oma kogemust olukorra, ülesande, tegevuse, tulemuse ja refleksiooni kaudu. Töötuba võimaldas osalejatel teadvustada oma tugevusi ja arengukohti ning mõista, kuidas seostada seniseid akadeemilisi kogemusi ja pädevusi tööturu võimalustega.
Teine projektiüritus toimus 2026. aasta jaanuaris Pärnus. See kandis nime „Sümpoosion elektroenergeetika ja mehhatroonika aktuaalsetel teemadel: pädevuste arendamine“ ning see tehti teoks Euroopa Liidu kaasrahastatava projekti „Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021–2027.4.04.24-0003) raames.
Üritus tõi kokku tudengid, teadlased ja valdkonna eksperdid, kes arutlesid elektroenergeetika ja mehhatroonika uusimate arengute ning neist tingitud vajalike oskuste üle. Sümpoosioni eesmärk oli edendada teadmiste ringlust ja valdkondlikku koostööd. Programmi käigus toimus kaks temaatilist töötuba: esimene keskendus projektide koordineerimisega seotud oskustele, teises õpiti kasutama ResearchCompi mudelit, mis andis ühtlasi osalejatele võimaluse panna mudeli abil paika oma pädevuste ning karjäärivõimaluste vahelisi seoseid.
Mõlemad üritused aitasid doktorantidel teadvustada oma arenguvajadusi ja seeläbi toetada professionaalset arengut selle väljendi laiemas, mitte ainult akadeemilises tähenduses.
ResearchComp ei ole pelgalt pädevusmudel, vaid võimalus kujundada teadlaste ümber rahvusvaheline õppiv kogukond, kus doktorandid, mentorid ja ülikoolid mõtestavad koos karjääri, oskusi ja tuleviku töövõimalusi.
