Trialoogi toimetaja
Oktoobris jõudis lõpule TalTechi ja kliimaministeeriumi ühine koostööprojekt, mille eesmärgiks oli kaardistada Läänemere tõsisemaid reostusküsimusi. Selgus, et Läänemere probleem ei peitu mitte sugugi ainult tänases reostuskoormuses, kuna märkimisväärne osa toitaineid on jõudnud talletuda merepõhja setetesse aastakümnete jooksul ning teatud tingimuste täitumisel võivad need ained uuesti vette liikuda.
See tähendab, et isegi kui maismaalt lähtuvat koormust vähendada, ei pruugi mere seisund samas tempos paraneda. Seetõttu tuleb hinnata merre kavandatavaid uusi tegevusi eriti ettevaatlikult ja arvestada merelise ökosüsteemi aeglase taastumisvõimega.
TalTechi meresüsteemide instituudi professor Urmas Lips, TalTechi geoloogia instituudi vanemteadur Atko Heinsalu ja kliimaministeeriumi merendusosakonna nõunik Eda Andresmaa rõhutasid, et uuring andis riigile uusi teadmisi nii merepõhja seisundist kui ka nn sisekoormusest – on kasulik teada, kui palju võib toitaineid juba põhja kogunenud setetest vette tagasi jõuda.
Lisaks sai selgemaks, et kui hinnata merre kavandatavate tegevuste mõju suurte veekogumite kaupa, ei pruugi hinnang anda piisavalt täpseid vastuseid ega hinnata tegelikke keskkonnamõjusid. Kui otsused puudutavad konkreetseid rajatisi, nagu kalakasvandused, tuleb vaadata olukorda senisest palju detailsemalt ja lokaalsemalt ning jälgida-hinnata just rajatiste vahetut ümbrust.
Kalakasvandused tõid lauale suurema küsimuse
Koostööprojekt lähtus praktilisest ülesandest. Kliimaministeeriumil oli vaja täpsemalt mõista, millest Eesti mereala toitainete koormus tegelikult koosneb ning kui suur osa sellest on pärit maismaalt, atmosfäärist või meres endas toimuvatest protsessidest. Parem ülevaade aitaks hinnata, kas ja millistel tingimustel võiks Eesti merealale rajada uusi kalakasvandusi, ilma et mere seisund halveneks.
Urmas Lipsi sõnul ei seisnenud küsimus mitte ainult kalakasvanduste põhimõttelises lubatavuses, vaid ka selles, kuidas suhestuvad uued rajatised Eesti rahvusvaheliste kohustustega. „Me oleme leppinud regionaalselt Helsingi komisjoni raames kokku, et vähendame Läänemere lämmastiku- ja fosforkoormusi,“ ütles Lips. Seetõttu muutub iga uus lisakoormus tundlikuks küsimuseks – eriti olukorras, kui hea keskkonnaseisundi eesmärke pole veel saavutatud.
Kliimaministeeriumi seisukohast on uuringul ka laiem tähendus. Eda Andresmaa sõnul oli vaja teha selgeks, kas mereseisundi parandamiseks piisab vaid maismaal rakendatavatest veekaitsemeetmetest või tuleneb probleem suuresti hoopis piiriülesest mõjust ja mere enda sisemisest koormusest. Kui sellealane teadmine täpsustub, aitab see võtta tulevikus vastu sisukamaid otsuseid nii veekaitsemeetmete kavandamisel kui ka keskkonnalubade jagamisel, keskkonnamõjude hindamisel kui ka mereliste arenduste puhul.
„Me oleme leppinud regionaalselt Helsingi komisjoni raames kokku, et vähendame Läänemere lämmastiku- ja fosforkoormusi.”
Eesti ainsal uurimislaeval, TalTechile kuuluval „Salmel“, on labori töös keskne tähtsus. Alus aitab koguda enamiku mereproovidest, millega hinnatakse veekeskkonna seisundit. Foto: TalTech MSI
Reostus pole kogu probleem
Uuringu üks tähtsamaid osi puudutas merepõhja setteid. Kui varem hinnati setetest veesambasse tagasi liikuvate toitainete hulka peamiselt mudelite põhjal, siis seekord tehti kogu Eesti merealast laboratoorsed analüüsid. Atko Heinsalu sõnul saadi Eesti merealast esimest korda ülimalt põhjalik hinnang, milleni jõudmiseks mõõdeti põhjasetetes leiduva fosfori eri vorme ning hinnati, kui suur osa neist võib ringlusse naasta.
Heinsalu sõnul joonistus uuringust reljeefselt välja mitu piirkondlikku erinevust. Kõige probleemsemad alad olid Liivi laht, Narva laht ja Tallinna ümbrus, mille setetes leidub omajagu selliseid fosforivorme, mis võivad tagasi veesambasse pääseda.
Eesti olukord pole Heinsalu sõnul siiski nii halb kui mõne Soome või Rootsi mereala puhul, kuid see ei anna põhjust asjasse muretult suhtuda. Pigem vastupidi, merepõhja häirimisel, näiteks ehituse, trassirajamise või muu tegevuse käigus, tuleb olla eriti ettevaatlik.
Uuringu põhjal sõltub kalakasvanduste võimalik mõju selgelt asukohast. Lips rõhutas, et küsimus pole mitte ainult koormuse suuruses, vaid ka selle levikus ja paigutuses.
Väinamere-taolistes poolsuletud piirkondades võib suur kalakasvandus avaldada veekogu seisundile märkimisväärset, selgelt negatiivset mõju. Avatumates, näiteks Hiiumaast ja Saaremaast läände jäävates mereosades, hajub sama koormus seevastu kergemini laiali.
See ei tähenda siiski, et avamere osas võiks langetada kergekäelisi otsuseid. Lipsu sõnul näitas koostööprojekt, et senine hindamisviis pole olnud piisavalt detailne: „Me hindame praegu rannikumere seisundit veekogumite kaupa, aga need on päris suured.“ Kui hinnang antakse terve rannikuveekogumi lõikes, võib jääda märkamata konkreetsete rajatiste vahetus läheduses toimuv – sellistes piirkondades võib seisund halveneda ka siis, kui laiemas plaanis muutust ei tuvastata.
TalTechi teadlaste ettepanek on liikuda detailsema ja lokaalsema hindamise suunas.
„Me hindame praegu rannikumere seisundit veekogumite kaupa, aga need on päris suured.“
Eesti mereteadlane (Urmas Lips) tõdes, et kliimaministeeriumil oli vaja täpsemalt mõista, millest Eesti mereala toitainete koormus tegelikult koosneb ning kui suur osa sellest on pärit maismaalt, atmosfäärist või meres endas toimuvatest protsessidest. Foto: Erakogu
Ühest vastusest ei piisa: meri nõuab detailsemat lähenemist
Uuring ei andnud ministeeriumile lihtsat jah- või ei-vastust, kas ja kus võiks uusi kalakasvandusi rajada. Pigem aitas see küsimust täpsustada ja laiendada. Selgus, et lihtsaid vastuseid ei ole – otsusteni ei saa jõuda ainult üldise pildi põhjal. Arvesse tuleb võtta nii mere juba olemasolevat koormust, väljastpoolt tulevaid mõjusid kui ka seda, mis toimub konkreetse koha merepõhjas.
Andresmaa sõnul võib pidada koostööd väärtuslikuks just suurema detailsuse tõttu: „Tulevikus saame arvestada rohkem merekeskkonna tervikpildiga.“ See puudutab lisaks kalakasvandustele ka tuuleparke, muid rajatisi ja merealaga seotud otsuseid, mille puhul peaks kindlasti lähtuma sõltumatust teaduspõhisest teadmisest.
Andresmaa sõnul on oluline, et neid teadmisi rakendataks ka otsuste tegemisel, kuigi samas ei tohi unustada, et teadmised jäävad ajas täienema, mistõttu võivad näiteks kümmekonna aasta eest teaduslikult põhjendatud asjad olla tänaste teadmiste kohaselt juba aegunud, toetuda puudulikule infole. Seetõttu saab isegi kõige teaduspõhisem otsus tugineda alati vaid hetkel kõige uuemale tõestatud teadmisele.
Andresmaa hinnangul teevad riik ja teadlased merevaldkonnas juba tugevat koostööd ning teadlaskonda ei piira mitte niivõrd ideede puudus, kuivõrd ajapuudus.
Edasiste arengute osas peab Andresmaa oluliseks eelkõige nutikamaid seirelahendusi ja digitehnoloogiaid – sealhulgas mere digikaksikuid ja süsteeme, mis koondavad vahetuid andmeid, sest need annaksid mere seisundist täpsema ja terviklikuma pildi. Suutlikkus jälgida järjepidevalt mere ökosüsteemi aitaks viia merekeskkonnaga kooskõlla ka sinimajanduslikke arendusi, näiteks vesiviljelust ja tuuleparke.
Teadlased ja ministeerium on ühel meelel, et töö ei saa siin lõppeda. Läänemere seisundi paranemine võtab aega ning merepõhja kogunenud toitained on visad kaduma. Heinsalu sõnul on tegemist paratamatult pika protsessiga: „Aeg parandab olukorda, aga ainult siis, kui me vähendame järjekindlalt uute toitainete lisandumist.“
„Aeg parandab olukorda, aga ainult siis, kui me vähendame järjekindlalt uute toitainete lisandumist.“
