Rohkem väärtust, vähem raiskamist: kuidas ressursse targemalt kasutada

Rohkem väärtust, vähem raiskamist: kuidas ressursse targemalt kasutada. 23.04.2026. Puidu päris väärtus sünnib Eestis Ringmajanduse tuumiklabori aastakonverentsi esimene teemaplokk keskendus puidule kui Eesti olulisemale bioressursile, Selle käigus küsiti otse, kas me suudame kasutada seda nii, et suurem väärtus Eestisse jääks. TalTechi inseneriteaduskonna professor Jaan Kers rõhutas oma ettekandes, et puidusektori tulevik ei sõltu mitte ainult metsavarust, vaid sellest, kas suudame puidukasutuse väärtust suurendada. Ettekande keskse sõnumi kohaselt ei peaks Eesti leppima sellega, et väärtuslik tooraine siit liiga varases töötlemisastmes välja liigub. „Ümarpuitu ei peaks me üldse mitte eksportima, vaid meil tuleks suurendada selle väärtust siin, kohapeal,“ ütles Kers. Kersi hinnangul on Eesti puidusektor mehaanilises töötlemises juba tugev, ent järgmine oluline samm oleks liikuda kõrgema lisandväärtusega lahenduste, näiteks biomolekulide ja biokütuste poole. Järgnenud paneeldiskussioonis laienes arutelu puidu väärindamiselt sellele, kui palju ressurssi on Eestis üldse võimalik kasutada ja kuidas mõjuvad sellele erinevad piirangud. RMK metsamajanduse arendusosakonna juhataja Edvard Eelsalu tõi välja, et RMK hallatavast metsamaast on 56 protsenti majandusmets, 34 protsenti range kaitse all ja 10 protsenti majanduspiirangutega mets. Tema sõnul on kaitstavate alade osakaal aastatega märkimisväärselt kasvanud, mistõttu vajab sektor selget pikaajalist kokkulepet. „Ma arvan, et see on viimane hetk, kui me peaksime pidama ühiskondlikku debatti selle üle, milline peaks olema majandusmetsa ja kaitstava metsa suhe. Kui me selle nüüd ära fikseerime, aitab see nii tööstust, riiki kui ka ühiskonda.“ Kliimaministeeriumi metsaosakonna juhataja Kristi Parro suunas arutelu raiemahult Eesti puidu väärtustamisele: „Küsimus ei olegi täna niivõrd selles, kas raiemaht kasvab või väheneb, vaid selles, kuidas me olemasolevat ressurssi ümber paigutame.“ Parro hinnangul peab Eesti suutma puitu senisest rohkem kohapeal kasutada, mitte suunama seda madalama väärtusega kasutusse või toormena välja viima. Erametsaomanike vaate tõi arutelusse Eesti Erametsaliidu tegevjuht Kristel Järve, kelle sõnul mõjuvad uued piirangud kõige valusamalt just väikestele metsaomanikele. Ta tõdes, et hüvitised ei vasta praegu piirangute tegelikule mõjule ning see tekitab üha suuremat rahulolematust. Tööstusliku vaatenurga esitas puidutöötlemis-ettevõtteid ühendava Combiwood Grupi nõukogu esimees Margus Kohava, kelle sõnul ei saa ettevõtted investeerida olukorras, mil tooraine tulevik on lahtine: „Kui tooraine saadavuse osas valitseb ebakindlus, lükatakse investeeringuid kas edasi, jäetakse need hoopis ära või viiakse need läbi hoopis kuskil mujal.“ Kohava hinnangul vajab sektor selgemaid mängureegleid. „Kui riik tahaks sektori arenguks midagi teha, siis mu arvates on kõige olulisem vaadata üle need tingimused, milles me opereerime.“ Arutelu lõpus läks ta veelgi kaugemale ja ütles, et Eesti-suguses metsarikkas riigis oleks vaja omaette ministeeriumit, mis hakkaks koordineerima selle väga olulise taastuva ressursi arengut Eestis. „Ma arvan, et see on viimane hetk, kui me peaksime pidama ühiskondlikku debatti selle üle, milline peaks olema majandusmetsa ja kaitstava metsa suhe. Kui me selle nüüd ära fikseerime, aitab see nii tööstust, riiki kui ka ühiskonda.“ Keemiatööstuse innovatsioon põrkub ebakindlusega Ringmajanduse aastakonverentsi teises teemaplokis räägiti plasti ringlussevõtust ja keemiatööstuse rollist, kuid jutt jõudis kiiresti peamise takistuseni – laboritöö ja tootmise keerukate seosteni. Kõige selgemini rääkis sellest Viru Keemia Grupi arendusjuht Indrek Aarna, kes pidas ettekandeplastijäätmete keemilise ringlussevõtu pausile pandud projektist. VKG kavatses toota plastijäätmetest pürolüüsiõli, millest saaks omakorda valmistada uut plasti, kuid projekt jäi seisma, kuna tehnoloogia polnud veel piisavalt küps ja Eestis nappis sobivat tooret. Aarna sõnul osutus plastijäätmete töötlemine arvatust palju keerulisemaks: „Plastijäätmed peavad olema puhtamad, kui algselt eeldasime.“ Tema sõnul ei andnud kindlust ka teiste Euroopa tehaste kogemus: mitmel pool jäid tegelikud tootmismahud, lõpptoodangu kogus ja töökindlus algselt lubatule alla. Nii jõudis VKG järelduseni, et ettevõte pole valmis võtma endale korraga nii tehnoloogilist kui ka toormeriski. Samas rõhutas Aarna, et projekt pole siiski lõplikult laualt maas – kui tehnoloogia muutub piisavalt küpseks, võib see uuesti päevakorda tõusta. Paneeldiskussioonis laienes jutt ühe tehase loost kogu keemiatööstusele. Aarna tuletas meelde, et „keemiatööstus on kõikjal meie ümber“ ning ilma selleta ei sünniks ei riideid, toitu ega suurt osa tänapäevasest tarbekeskkonnast. Keskkonnauuringute Keskuse juht Margus Kört lisas, et kui võrrelda tänast keemiatööstust aastakümnete tagusega, on muutus olnud väga suur: saasteainete mõõtmine, puhastustehnoloogiad ja järelevalve on teinud tööstuse tema sõnul oluliselt puhtamaks ja paremini kontrollitavaks. Samas rõhutas Kört, et uusi aineid ja uusi riske tekib pidevalt juurde ning nende mõju võib selguda alles aastate pärast. Alexela asutaja ja suuromanik, TalTechi nõukogu liige Heiti Hääl tõi arutellu ettevõtjate vaatenurga, mille kohaselt pidurdab uuendusi kõige rohkem ebastabiilsus: „Ebastabiilne ettevõtluskeskkond on kõige hullem asi, mis olla saab.“ Tema sõnul ei jää uuenduslikud projektid seisma mitte ainult labori ja tehase vahele, vaid takerduvad ka otsustusolukordadesse, mida mõjutavad suur tehnoloogiline risk ning kiiresti muutuda võivad poliitilised eesmärgid ja reeglid. Aruteludes kerkis korduvalt esile, kuidas Eestis toetatakse liiga vähe skaleerimist, s.t olukordi, mil laborilahendusele saaks anda tööstusliku mõõtme või tööstuslikud mõõdud. Innovatsiooni puudutav arutelu näitas, et uued lahendused ei sünni omaette nokitsedes. „Mida rohkem suhtlevad omavahel teadlased, tööstus, valitsus ja teised organisatsioonid, seda suurem on tõenäosus, et tekib hetk, mil öeldakse: siin on mingi iva, mida tasub edasi arendada,“ ütles farmaatsiaettevõttes Cambrex Tallinn OÜ keemilise sünteesi protsesse arendav Margus Eek. Margus Kört lisas, et selline koostöö peab toetuma Eesti enda ressurssidele ja vajadustele. Tema sõnul peavad ülikoolid tegutsema õlg õla kõrval koos nende ettevõtetega, kes siinsete ressurssidega igapäevaselt kokku puutuvad. „Mida rohkem suhtlevad omavahel teadlased, tööstus, valitsus ja teised organisatsioonid, seda suurem on tõenäosus, et tekib hetk, mil öeldakse: siin on mingi iva, mida tasub edasi arendada.” Pikem eluiga on osa kaitsevõimest Ringmajanduse aastakonverentsi kolmandas teemaplokis käsitleti üheskoos riigikaitset, kliimaeesmärke ja ringmajandust. Kaitseministeeriumi kliimapoliitika juht Krista Kupits ütles paneeldiskussioonile eelnenud avakõnes, et kaitsevaldkonnas on keskkonnahoiule süsteemsemalt mõeldud juba aastaid, kuid üks põhimõte on tema sõnul üheselt paigas: „Kõik ringmajanduse põhimõtted riigikaitses on küll väga teretulnud, aga meie kaitsevõime ei tohi seeläbi väheneda.“ Ta tõdes, et ennekõike peab riik olema hoitud ja ebasõbralikud naabrid heidutatud. „Alles seejärel saame mõelda, kuidas teha seda ressursitõhusalt ja jätkusuutlikult,“ ütles Kupits. Ettekandele järgnenud paneeldiskussioonist jäi kõlama, et kaitsevaldkonna ringmajandus saab alguse toodete võimalikult pikast kasutuseast, mitte jäätmekäitlusest. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse esindaja Maarika Müüri sõnul on hangete puhul esmatähtis, et varustus kaua vastu peaks ja et see võimalikult vähe asendamist vajaks. Sama kinnitas kõrgkvaliteetseid valmisrõivaid tootva Nelijakk OÜ juht ja omanik Karin Mölder, kelle ettevõte parandab kaitseväe varustust juba aastaid. „Nii mõnigi ese käib meie juurest võib-olla kolm-neli korda läbi,“ ütles ta. Mölder lisas, et ainuüksi ühe varustuselemendi parandamisega säästeti kahe viimase kalendriaasta jooksul 647 000 eurot. Väga selgelt tuli välja, et küsimus pole mitte ainult keskkonnahoius, vaid ka valmisolekus – selles, kas varustust on võimalik kiiresti parandada ja edasi kasutada. Kupits rõhutas, et juba rahuajal tuleb läbi mõelda, kuidas erinevad lahendused kriisiolukorras toimiksid: „Kujutage ette olukorda, et meil on õhurünnak, meie kaitseväelased peavad riiki kaitsma ning korraga rebenevad neil püksid. Mis me siis teeme? Kas meil on mingisugused õmbluspunktid? Kõik need asjad ei tule loomulikult, vaid need tuleb rahuajal kokku leppida.“ Mõte oli selge: kui koostööd, varusid ja praktilisi lahendusi pole aegsasti paika pandud, on kriisi ajal neid juba hilja nullist looma hakata. Samas jäi arutelust selgelt kõlama, et lihtsaid vastuseid ei ole. Müür nimetas üheks suuremaks takistuseks ajapuudust, sest uusi kasutusviise tuleb leida põhitegevuse kõrvalt. Tööriideid ja isikukaitsevahendeid tootva CorpoWear OÜ kaasasutaja ja juht Taavi Sepp osutas hinnasurvele: kestlikumad valikud on sageli kallimad ning Eesti tootjatel on raske odavama impordiga konkureerida. Kasutusest välja langenud materjalide edasisi võimalusi piiravad veel omalt poolt riigivara kasutamise reeglid. Kokkuvõttes jäi plokist kõlama, et ringmajandusele on kaitsevaldkonnas olemas selge koht, aga see koht on selge ainult siis, kui see muudab süsteemi toimimise tugevamaks. „Kõik ringmajanduse põhimõtted riigikaitses on küll väga teretulnud, aga meie kaitsevõime ei tohi seeläbi väheneda.“ Ringmajandus algab targemast tootmisest Päeva viimases ettekandes nihkus tähelepanu jäätmetelt tootmisele ning selle loogikale. Töötleva tööstuse ettevõtte ABB Eesti ärijuhi Argo Aaviku sõnul algab ringmajandus ammu enne jäätmefaasi – oluline on juba seegi, kuidas toode on disainitud, kui kaua see vastu peab ning kas seda saab hiljem uuendada, parandada või uuesti kasutusse võtta. „Suurim peidetud ressurss on pigem efektiivsus, mitte jäätmekäitlus,“ ütles Aavik. Sama mõtte tõi konkreetsemas vormis välja jätkusuutlikke materjale tootva Neo Performance Materials’i arendusjuht Kaspar Kallip, kelle jaoks pole ringmajandus sugugi kõrvaline teema, vaid see kuulub ettevõtte igapäevase töö juurde. Ettevõtte Sillamäe ja Narva tehastes kasutatakse muu tootmise kõrvalsaadusi ning ka elektroonikajäätmetest tulnud materjale kui toorainet. Kallipi sõnul on selline lähteaine paljudel juhtudel isegi mõistlikum kui värskelt maapõuest tulnu. Arutelus tuli korduvalt välja, et korduskasutus on eriti tähtis kriitiliste materjalide puhul, mida on geopoliitika ja tarneahelate tõttu üha keerulisem kätte saada. Investor ja taaskasutusettevõtte Ringo.eco asutaja Margus Ärm tõi pakendimaailma näitel välja, et kõige keerulisem pole sageli mitte tehnoloogiat uuendada, vaid harjumusi ja äriloogikat muuta. Tema sõnul võivad ettevõtted jääda vanasse mudelisse kinni ka juhul, kui Exceli tabelist on juba kenasti näha, kuidas korduskasutus on ühekordsest lahendusest odavam, sest uue mudeli puhul tuleb teha ümber kogu süsteem ning struktuurne muutus on alati väga raske. Ärm rõhutas, et vastutus ei saa jääda ainult tarbija õlule – tootja peab mõtlema juba toote või pakendi loomisel läbi, kuidas pärast esimest kasutusetappi edasi tegutseda. Paneelarutelus peeti väga oluliseks ka paremat tootedisaini ja targemat andmekasutust. TalTechi tootmistehnika professor Tauno Otto sõnul saavutatakse pool võitu juba projekteerimislaual: „Väga palju algab õigest disainist.“ Tema hinnangul aitavad digitaalsed kaksikud, andmepõhine juhtimine ja tehisintellekt märgata aegsasti pudelikaelu, praaki ja liigset energiakulu. „Suurim peidetud ressurss on pigem efektiivsus, mitte jäätmekäitlus.”