Sven Nõmm: kasside ja koerte tehnoloogilisest tähtsusest

27.03.2026
Sven Nõmm: kasside ja koerte tehnoloogilisest tähtsusest. 27.03.2026. Kui Trialoog pidas eelmisel aastal esimest sünnipäeva, küsiti peatoimetajalt, milliseid artikleid ta kavatseb avaldada. Vastus tõi kuulajate näole naeratuse. Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid see ütles selgelt, et peatoimetaja Silver Tambur ei soovinud avaldada artikleid kassidest ja koertest. Küsisingi kohe sel hetkel endalt: äkki peaksin kirjutama Trialoogile populaarteadusliku artikli kasside-koerte teemal? Millele järgnes veelgi olulisem küsimus: „Aga miks?“ Aga miks mitte? Miks mitte arutada kasside ja koerte üle? Või on selle bioloogilise teema tehnoloogiline komponent meie ülikooli jaoks liiga nõrk? Või leiab koerte ja kasside uurimistööst Trialoogi jaoks vähem kui kolm komponenti? Või on ehk mõni muu põhjus? Tundsin igatahes, et peaksin selgitama välja ja seejärel ületama põhjused, miks ei taheta avaldada artikleid koertest ja kassidest. Võimalik, et eksisteerib mõni tõsisem põhjus, miks kasside- ja koerte-teemalised artiklid Trialoogis vajalikku tähelepanu ei pälviks. Ma ei julgeks küll väita, et kasse ja koeri käsitlevast loost ei saaks sellist hitti nagu kvantarvutitest, James Webbi teleskoobi hiljutistest piltidest või tehisintellektist. Pealegi teab ajalugu palju juhtumeid, kui mõni unustusse vajunud, tähtsusetukus peetud või isegi hästi uuritud asi omandas korraga olulise rolli või ootamatu tähtsuse. Kui nii arutleda, tekib minul kui teadlasel otsekohe küsimus: miks ei peeta siiski artikleid koertest ja kassidest piisavalt tõsiseks? Tõsi, koerad ja kassid ei kuulu minu uurimisvaldkonda. Minu ja paljude teistegi jaoks on nad lihtsalt meie lemmikloomad, sõbrad, meie kolmekümne tuhande aastase (või ehk isegi vanema) tsivilisatsiooni kaasteelised. See tähendab ühtlasi, et nad on olnud meie ümber (või meie nende ümber) niivõrd kaua aega, et me peame nende kohalolekut oma harjumuste kohaselt enesestmõistetavaks. Võib-olla just seetõttu ei pälviks artiklid koertest ja kassidest ühes uutele avastustele ja teadmistele orienteeritud teaduslikus väljaandes piisavalt palju tähelepanu. Selline fookus aga peegeldab huvitavat asja meie enda käitumises: me peame liiga paljusid asju enesestmõistetavaks. Võimalik et me liigitame intuitiivselt selliste enesestmõistetavuste hulka rõhuva enamuse meid ümbritsevatest objektidest, organismidest ja artefaktidest. Ja see on murettekitav. See võib tähendada, et oleme harjunud liiga paljusid asju delegeerima, kuhugi taustale lükkama, kuigi paljud neist võivad olla meie igapäevaelus lausa otsustava tähtsusega. Oleme harjunud liiga paljusid asju delegeerima, kuhugi taustale lükkama, kuigi paljud neist võivad olla meie igapäevaelus lausa otsustava tähtsusega. Oleme juba tsivilisatsiooni algusest peale arendanud tehnoloogiaid, et ellu jääda ning muuta oma elu lihtsamaks ja turvalisemaks. Nüüd oleme aga jõudnud punkti, milles tehnoloogia mitte lihtsalt enam ei aita meid, vaid on hakanud meiega suisa konkureerima, kusjuures niisuguseski delikaatses valdkonnas nagu vaimne töö. Tõenäoliselt väidaksid skeptikud, et oleme näinud sarnaseid muutusi varemgi – tänapäeval ei suudaks enamik meist toitu jahtida, sest me pole nii tugevad kui meie esivanemad, samuti ei mõistaks enamik meist parandada me isade ja vanaisade kombel automootorit. Võib-olla suudame me tõesti ületada praegusegi ajaperioodi takistused ning läbida muutusi sama edukalt kui inimesed pronksiaja või tööstusrevolutsiooni lävel. Aga võib-olla läheb seekord teisiti? Statistika seisukohast on meil oma aja ületamiseks üsna head võimalused. Ent sellegipoolest tasuks mõelda erinevatele tõenäosustele ja stsenaariumidele ning mitte pidada üht neist enesestmõistetavaks. Võib-olla on meie lemmikloomadel varjatud missioon – nad on määratud meile meelde tuletama, et midagi väga tavalist ja enesestmõistetavat võib osutuda arvatust palju olulisemaks, ning meilt oodatakse mitte ainult seda, et kannaksime nende ootamatult oluliste asjade eest hoolt, vaid ka seda, et me lakkaksime pidamast asju enesestmõistetavaks? Võib-olla isegi rohkem – äkki peaksime vaatama üldisemaltki üle oma suhtumise asjadesse, olgu need elusad või elutud? Lisaks sellele, et kassid-koerad on meie karvased sõbrad, on nad andnud selge panuse tehnoloogiasse. Tehisarumudelite treenimine nõuab tohutus koguses märgistatud andmeid, eriti pilditöötluse puhul. Kuid paljudel juhtudel ei ole meil luksust, et koguda piisaval hulgal pilte keerukatest meditsiinilistest uuringutest või erinevatest mehaanilistest riketest. Siin tulebki appi meie vajadus oma armsaid lemmikloomi pildistada ja nende pilte internetti postitada. Internet on täis koeri ja kasse kujutavaid sildistatud andmeid. Mis võiks olla parem allikas, et treenida mudelit koeri ja kasse eristama? Hiljem tuleb mudelit kohandada lihtsalt konkreetsele kasutusjuhtumile, mis võib muidugi olla tehnoloogiliselt keerulisem ülesanne kui algne mudeli treenimine. Muidugi ma lihtsustan. Pildikogumitel on rohkem erinevaid tüüpe, mis tavaliselt kujutavad meie igapäevaelus levinud objekte. Loomulikult võivad kõik selle protsessi etapid olla tehniliselt väga keerulised ja väärivad eraldi artikleid. Aga siin me oleme, kolme selge komponendiga: inimesed, nende lemmikloomad (kassid ja koerad) ja AI-mudelite treenimine ehk keeruline tehnoloogiline komponent. Palju õnne teiseks sünnipäevaks, Trialoog! Võib-olla on meie lemmikloomadel varjatud missioon – nad on määratud meile meelde tuletama, et midagi väga tavalist ja enesestmõistetavat võib osutuda arvatust palju olulisemaks, ning meilt oodatakse mitte ainult seda, et kannaksime nende ootamatult oluliste asjade eest hoolt, vaid ka seda, et me lakkaksime pidamast asju enesestmõistetavaks?
TalTechi Tehisaru fookustippkeskuse juht
Sven Nõmm | Foto: TalTech

Sven Nõmm | Foto: TalTech

Tegemist on arvamusartikliga
Artiklis avaldatud mõtted on artikli autori omad ning ei pruugi ühtida Trialoogi seisukohtadega.

Kassid ja koerad võivad esmapilgul tunduda teadus- ja ettevõtlusportaali jaoks liiga koduse teemana, ent just nende enesestmõistetav kohalolu aitab mõista midagi palju suuremat: seda, kuidas me väärtustame argiseid nähtusi, millel võib olla ootamatult suur roll nii tehnoloogia arengus kui ka meie enda tulevikus.

Kui Trialoog pidas eelmisel aastal esimest sünnipäeva, küsiti peatoimetajalt, milliseid artikleid ta kavatseb avaldada. Vastus tõi kuulajate näole naeratuse. Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid see ütles selgelt, et peatoimetaja Silver Tambur ei soovinud avaldada artikleid kassidest ja koertest.

Küsisingi kohe sel hetkel endalt: äkki peaksin kirjutama Trialoogile populaarteadusliku artikli kasside-koerte teemal? Millele järgnes veelgi olulisem küsimus: „Aga miks?“ Aga miks mitte?

Miks mitte arutada kasside ja koerte üle? Või on selle bioloogilise teema tehnoloogiline komponent meie ülikooli jaoks liiga nõrk? Või leiab koerte ja kasside uurimistööst Trialoogi jaoks vähem kui kolm komponenti? Või on ehk mõni muu põhjus? Tundsin igatahes, et peaksin selgitama välja ja seejärel ületama põhjused, miks ei taheta avaldada artikleid koertest ja kassidest.

Võimalik, et eksisteerib mõni tõsisem põhjus, miks kasside- ja koerte-teemalised artiklid Trialoogis vajalikku tähelepanu ei pälviks. Ma ei julgeks küll väita, et kasse ja koeri käsitlevast loost ei saaks sellist hitti nagu kvantarvutitest, James Webbi teleskoobi hiljutistest piltidest või tehisintellektist.

Pealegi teab ajalugu palju juhtumeid, kui mõni unustusse vajunud, tähtsusetukus peetud või isegi hästi uuritud asi omandas korraga olulise rolli või ootamatu tähtsuse. Kui nii arutleda, tekib minul kui teadlasel otsekohe küsimus: miks ei peeta siiski artikleid koertest ja kassidest piisavalt tõsiseks?

Tõsi, koerad ja kassid ei kuulu minu uurimisvaldkonda. Minu ja paljude teistegi jaoks on nad lihtsalt meie lemmikloomad, sõbrad, meie kolmekümne tuhande aastase (või ehk isegi vanema) tsivilisatsiooni kaasteelised.

See tähendab ühtlasi, et nad on olnud meie ümber (või meie nende ümber) niivõrd kaua aega, et me peame nende kohalolekut oma harjumuste kohaselt enesestmõistetavaks. Võib-olla just seetõttu ei pälviks artiklid koertest ja kassidest ühes uutele avastustele ja teadmistele orienteeritud teaduslikus väljaandes piisavalt palju tähelepanu. Selline fookus aga peegeldab huvitavat asja meie enda käitumises: me peame liiga paljusid asju enesestmõistetavaks.

Võimalik et me liigitame intuitiivselt selliste enesestmõistetavuste hulka rõhuva enamuse meid ümbritsevatest objektidest, organismidest ja artefaktidest. Ja see on murettekitav. See võib tähendada, et oleme harjunud liiga paljusid asju delegeerima, kuhugi taustale lükkama, kuigi paljud neist võivad olla meie igapäevaelus lausa otsustava tähtsusega.

Oleme harjunud liiga paljusid asju delegeerima, kuhugi taustale lükkama, kuigi paljud neist võivad olla meie igapäevaelus lausa otsustava tähtsusega.

Kasside ja koerte kohalolu ei kõnele üksnes inimese ja looma sõprusest, vaid ka sellest, kuidas näiliselt tavaline võib tehnoloogiaajastul osutuda üllatavalt oluliseks. Foto: Andrew S / Unsplash

Kasside ja koerte kohalolu ei kõnele üksnes inimese ja looma sõprusest, vaid ka sellest, kuidas näiliselt tavaline võib tehnoloogiaajastul osutuda üllatavalt oluliseks. Foto: Andrew S / Unsplash

Oleme juba tsivilisatsiooni algusest peale arendanud tehnoloogiaid, et ellu jääda ning muuta oma elu lihtsamaks ja turvalisemaks. Nüüd oleme aga jõudnud punkti, milles tehnoloogia mitte lihtsalt enam ei aita meid, vaid on hakanud meiega suisa konkureerima, kusjuures niisuguseski delikaatses valdkonnas nagu vaimne töö. Tõenäoliselt väidaksid skeptikud, et oleme näinud sarnaseid muutusi varemgi – tänapäeval ei suudaks enamik meist toitu jahtida, sest me pole nii tugevad kui meie esivanemad, samuti ei mõistaks enamik meist parandada me isade ja vanaisade kombel automootorit.

Võib-olla suudame me tõesti ületada praegusegi ajaperioodi takistused ning läbida muutusi sama edukalt kui inimesed pronksiaja või tööstusrevolutsiooni lävel. Aga võib-olla läheb seekord teisiti? Statistika seisukohast on meil oma aja ületamiseks üsna head võimalused. Ent sellegipoolest tasuks mõelda erinevatele tõenäosustele ja stsenaariumidele ning mitte pidada üht neist enesestmõistetavaks.

Võib-olla on meie lemmikloomadel varjatud missioon – nad on määratud meile meelde tuletama, et midagi väga tavalist ja enesestmõistetavat võib osutuda arvatust palju olulisemaks, ning meilt oodatakse mitte ainult seda, et kannaksime nende ootamatult oluliste asjade eest hoolt, vaid ka seda, et me lakkaksime pidamast asju enesestmõistetavaks? Võib-olla isegi rohkem – äkki peaksime vaatama üldisemaltki üle oma suhtumise asjadesse, olgu need elusad või elutud?

Lisaks sellele, et kassid-koerad on meie karvased sõbrad, on nad andnud selge panuse tehnoloogiasse. Tehisarumudelite treenimine nõuab tohutus koguses märgistatud andmeid, eriti pilditöötluse puhul. Kuid paljudel juhtudel ei ole meil luksust, et koguda piisaval hulgal pilte keerukatest meditsiinilistest uuringutest või erinevatest mehaanilistest riketest.

Siin tulebki appi meie vajadus oma armsaid lemmikloomi pildistada ja nende pilte internetti postitada. Internet on täis koeri ja kasse kujutavaid sildistatud andmeid. Mis võiks olla parem allikas, et treenida mudelit koeri ja kasse eristama? Hiljem tuleb mudelit kohandada lihtsalt konkreetsele kasutusjuhtumile, mis võib muidugi olla tehnoloogiliselt keerulisem ülesanne kui algne mudeli treenimine.

Muidugi ma lihtsustan. Pildikogumitel on rohkem erinevaid tüüpe, mis tavaliselt kujutavad meie igapäevaelus levinud objekte. Loomulikult võivad kõik selle protsessi etapid olla tehniliselt väga keerulised ja väärivad eraldi artikleid.

Aga siin me oleme, kolme selge komponendiga: inimesed, nende lemmikloomad (kassid ja koerad) ja AI-mudelite treenimine ehk keeruline tehnoloogiline komponent.

Palju õnne teiseks sünnipäevaks, Trialoog!

Võib-olla on meie lemmikloomadel varjatud missioon – nad on määratud meile meelde tuletama, et midagi väga tavalist ja enesestmõistetavat võib osutuda arvatust palju olulisemaks, ning meilt oodatakse mitte ainult seda, et kannaksime nende ootamatult oluliste asjade eest hoolt, vaid ka seda, et me lakkaksime pidamast asju enesestmõistetavaks?