Männiksaare jaoks ei ole juhtimine abstraktne mõiste, vaid suutlikkus hoida igapäevast tasakaalu. Selle kirjeldamiseks kasutas ta kolme jalaga tooli kujundit: ettevõtlust püsti hoidvateks jalgadeks on ta jaoks inimesed, protsessid ja tehnoloogia. Kõik kolm peavad korraga kandma. Kui üks jalg jääb nõrgaks või tähelepanuta, kaotab tervik stabiilsuse.
Ent sellestki ei pruugi piisata. Toolil peab olema ka pealispind, mis jalad tervikuks seob ehk selge siht ja suund. Just hästi paika sätitud eesmärk seob inimesed, tööviisid ja tehnoloogiad tervikuks. Ilma ühise arusaamata, kuhu liigutakse, ei aita ka kõige paremini disainitud protsess ega moodsaim tööriist. „Tehnoloogia juhtimine tähendab inimeste juhtimist. Tehnoloogia annab sulle võimekuse, aga ärilist ja ühiskondlikku väärtust aitavad siiski luua inimesed,“ rõhutas Männiksaar.
Tema sõnul saab uut süsteemi või tööriista juurutada küll projektina, kuid selle tegelik mõju ei sõltu tehnilisest täiuslikkusest, vaid sellest, kas inimesed võtavad selle omaks. Kas nad mõistavad tehnoloogilise muutuse vajalikkust ning tajuvad oma osalust selle elluviimises.
Insener kui loominguline looja
Männiksaar alustas oma karjääri insenerina. Kuigi ta liikus inseneritööst kiiresti edasi juhtivamatele positsioonidele, õpetas inseneeria talle tehnilise enesekindluse kõrval ka süsteemsust, struktuuri loomist ja terviku nägemist. Samas arvab Männiksaar, et insenerlik mõtteviis – oskus probleem osadeks võtta, seosed üles leida ning lahendust samm-sammult üles ehitada – on jäänud teda saatma ka juhina.
Tema teekonnale lisab huvitava kihi fakt, et enne TalTechi õppis ta üheksa aastat kunsti. Tema ema oli kunstnik, mistõttu ei tundunud inseneeria kodus sugugi iseenesestmõistetav valik. Ometi avastas Männiksaar hiljem, et need kaks maailma pole sugugi vastandlikud. Vastupidi – inseneeria on sügavalt loominguline ala.
Iga uus tehniline väljakutse tähendab uut mõttekäiku. Selle abil ei korrata valmis lahendusi, vaid luuakse uusi protsesse, seadmeid, süsteeme või lähenemisi, lahendatakse uudsel moel igapäevaseid probleeme.
Männiksaar rääkis ka inseneriefektiivsusest, kuigi see võib esmapilgul tunduda vägagi ebaloominguline. Küsimus pole mitte niivõrd selles, et insener peaks lihtsalt kiiremini tegutsema, kuivõrd selles, kuidas ta tegutseda võiks. Kas ta kasutab andmeid targemini? Kas tehnoloogia aitab rutiini vähendada, et jääks rohkem aega sisuliste probleemide lahendamiseks? Kas vanu tööviise tasub jätkata lihtsalt harjumusest või on aeg need ümber mõtestada?
Männiksaare jaoks muutub insener loominguliseks just siis, kui ta ei lepi ainult etteantud raamidega, vaid julgeb neid vajadusel ka nihutada.
„Tehnoloogia juhtimine tähendab inimeste juhtimist. Tehnoloogia annab sulle võimekuse, aga ärilist ja ühiskondlikku väärtust aitavad siiski luua inimesed.”
Männiksaare jaoks muutub insener loominguliseks just siis, kui ta ei lepi ainult etteantud raamidega, vaid julgeb neid vajadusel ka nihutada.. Foto: Sven Tupits
Insenerist juhiks – kuidas lasta minna?
Männiksaar tõdes, et insenerist juhiks saamise hetk võib olla keerukas. Kui inimene on harjunud seni ise lahendusi leidma ning teab täpselt, kuidas mõni süsteem töötab, on tal suur kiusatus aeg-ajalt omapäi „jäneseurgu“ minna, et asuda seal probleeme lahendama: „Väga lihtne on hakata mikromanageerima, kui oled ise inseneride seast välja kasvanud.“ Sageli tundub meeskond seda ka ootavat – äkki ikkagi juht sekkub ja aitab probleemile ise lahenduse välja mõelda.
Sellistes olukordades pannaksegi juhiks kasvamine päriselt proovile. Vastutuse jagamine ei tähenda taganemist, vaid usaldust. Juhi ülesanne on luua ülesande lahendamises selgus ja suund, et teised saaksid oma tugevused maksma panna.
Männiksaar rõhutas, et juht ei tohi olla „single source of failure“ ehk ainus inimene, kelle taha kogu süsteem kinni jääb. Kui kõik otsused ja teadmised koonduvad ühe inimese kätte, muutub organisatsioon hapraks. Hea juht ehitab üles hargneva süsteemi, mis toimib ka siis, kui ta ise on näiteks puhkusel.
Samas tähendab juhiks kasvamine ka valmisolekut ise muutuda. Männiksaare sõnul ei tasu oma rolli ega ametinimetusse liiga tugevalt kinni jääda: „Mul on ambitsioon olemas. Ilma ambitsioonita poleks ma praegu siin. Aga mu ambitsioon pole kunagi olnud seotud positsiooniga.“
Tema jaoks tähendab ambitsioon soovi saata korda midagi suuremat ja mõjusamat, mitte jääda lihtsalt järgmist tiitlit püüdlema. Vahetevahel tähendab see sisenemist uude valdkonda, vahetevahel teadlikku kõrvaleastumist, vahetevahel hoopis seda, et lubad endal õppida ja katsetada midagi, mis ei näi esmapilgul just kõige loogilisem karjäärisamm.
Valdkonnaülene mõtlemine kui juhi eelis
Küsimusele, mida peaks tänane TalTechi tudeng tegema, et viie või kümne aasta pärast mõjus juht olla, vastas Männiksaar otsekoheselt: arendada tuleb valdkonnaülest mõtlemist.
Mitte et iga insener peaks loobuma süvapädevusest. Vastupidi – tugevaid spetsialiste on vaja. Kuid mõju sünnib siis, kui süvateadmistele lisandub laiem arusaam. Kui tootearendaja mõistab, kuidas töötab tarneahel. Kui arendaja saab aru, mida tähendab toodet skaleerida. Kui andmeanalüütik oskab siduda oma lahendust äriloogikaga. „Juhi tööks on luua selgus, seada paika konteksti ja juhtida oma inimesi eesmärgi suunas,“ kinnitas Männiksaar.
See tähendab oskust tõlkida tehnilist mõtet ärikeelde ja vastupidi. Mõista, miks midagi tehakse, mitte ainult seda, kuidas seda tehakse. Tuleviku juht pole mitte see, kes teab kõige rohkem detaile, vaid see, kes suudab eri osad tervikuks siduda.
„Mul on ambitsioon olemas. Ilma ambitsioonita poleks ma praegu siin. Aga mu ambitsioon pole kunagi olnud seotud positsiooniga.“
