Javad Keypour: mis saab kliimameetmetest?

Javad Keypour: mis saab kliimameetmetest?. 27.01.2026. Negatiivset üldmuljet süvendavad Ameerika Ühendriikides toimunud hiljutised poliitilised nihked, mille tulemusel on paljudes maailma piirkondades jõulisemalt esile kerkinud kliimaskeptilised paremäärmuslikud narratiivid ning mitmeid osapooli hõlmavad kliimameetmed on takerdunud. Seetõttu on riigijuhid hakanud üha enam arvestama ebastabiilsete majandustingimuste ja geopoliitilise tegelikkusega ning vastavalt sellele ümber kujundama riiklikke prioriteete ja ressursside jaotust, mille tulemusel on pühendumus kliimaeesmärkide täitmisele vähenenud. Seda ilmestab eriti kliimakonverentsi COP30 lõppresolutsioon, millest jäeti eeskätt Hiina, India ja Ameerika Ühendriikide esindajate puudumise tõttu välja fossiilkütuste järkjärgulist kaotamist käsitlev säte. Kuidas võib praegune olukord potentsiaalselt mõjutada Euroopa Liidu eesmärki saavutada 2050. aastaks süsinikuneutraalsus ning milliseid poliitilisi meetmeid saaks liit tekkivate probleemide lahendamiseks rakendada? Siinkohal püüan täpsustada tekkinud olukorra põhjuseid ning käsitleda võimalusi, mis aitaksid keerulisel ajal toime tulla ja samal ajal säilitada pikaajalised kliimakohustused. Kliimaskeptitsism kõigepealt Viimasel kümnendil on kliimaskeptitsismi kajastavad või võimendavad paremäärmuslikud arutelud saavutanud märkimisväärse poliitilise mõju nii Tšiilis ja Argentiinas kui ka Ameerika Ühendriikides ning Euroopa Liidu liidrite seas. Ameerika Ühendriikides on kliimahoiakute muutus omandanud strateegilise mõõtme: enne uue administratsiooni ametisse asumist on kõik järjestikused USA riiklikud julgeolekustrateegiad (National Security Strategy, NSS) rõhutanud kliimamuutuste tähtsust ning käsitlenud neid alates 2010. aastast ohuna, 2015. aastal Venemaa agressiooni ja küberturvalisuse riskidega võrreldava globaalse julgeolekuprobleemina ning 2022. aastal lausa eksistentsiaalse ohuna. Uus administratsioon on seevastu senise lähenemise pea peale pööranud, kirjeldades kliimamuutusi ja netonullheitmeid kui „katastroofilisi ideoloogiaid“, mis on Euroopat „märkimisväärselt kahjustanud“. Tsiteeritud arusaama problemaatilisust süvendab kavatsus sillutada keskkonnaalase dereguleerimise kaudu teed fossiilkütuste suuremale toetamisele ning õõnestada samal ajal taastuvenergia vajalikkust. USA riiklik julgeolekustrateegia kohustub taastama Ameerika energiadominantsi nafta, gaasi, kivisöe ja tuumaenergia valdkonnas ning jätab taastuvenergia selgelt tagaplaanile. Argentina president Javier Milei pooldab samuti keskkonnaalast dereguleerimist, hoiakut, mida tõenäoliselt jagab ka Tšiili presidendiks valitud José Antonio Kast. Need arengud viitavad selgemale ja püsivamale kõrvalekaldumisele Euroopa praktiseeritavast süsinikuheite vähendamise kursist ning avaldavad tugevat mõju ülemaailmsete netoheite nullstrateegiate teostatavusele. Kollektiivsete kliimameetmete nõrgenemine seab ülemaailmse süsinikuneutraalsuse saavutamisele märkimisväärseid takistusi. USA riiklik julgeolekustrateegia kohustub taastama Ameerika energiadominantsi nafta, gaasi, kivisöe ja tuumaenergia valdkonnas ning jätab taastuvenergia selgelt tagaplaanile. Euroopa netonullheite ambitsioonid finantsraskustes Euroopa Liidu julgeolekuimperatiivid, tehnoloogilise arengu nõuded ning avalikkuse madalam maksevalmidus piiravad oluliselt liidu võimalusi suunata ressursse kliimaeesmärkide saavutamisse. Pikaleveninud sõda Ukrainas ning uuenenud arusaam Venemaa ohust suunavad Euroopat suuremate kaitsekulutuste poole. Samal ajal tunnetab Euroopa Liit survet eraldada ressursse tehisintellekti ja kriitiliste toorainete valdkondadesse, et mitte konkurentidest maha jääda. Ka avalikkuse reaktsioon rohepöördeks vajalikule maksukoormusele on kõigi eelduste kohaselt väga ebaühtlane, mistõttu võib seegi hakata protsessi täiendavalt pidurdama. Finantssurve süvenemine koos kasvava murega varustuskindluse riskide pärast on ajendanud Euroopat tegema kompromisse ning rakendama oma kliimaeesmärke paindlikumalt. See kajastub otsustes muuta taksonoomiamäärust (ELi taksonoomiamäärus, EL 2020/852), mis on toonud kaasa maagaasi rahastamise kaasamise kliimapoliitikasse, tuumaenergia rolli ümberhindamise ning suuremahuliste taastuvenergia- ja vesinikualaste eesmärkide elluviimise tempo aeglustumise. Ehkki niisugused otsused vähendavad otseseid riske, toimivad need kahe teraga mõõgana, kuna ärritavad Euroopa Liidu rohelisi parteisid ja keskkonnalobisid ning muudavad seeläbi liidu poliitilise õhkkonna pingelisemaks. Samal ajal võivad teised globaalsed osalejad tajuda sellist praktikat silmakirjalikuna ja süüdistada EL-i ebajärjekindluses oma kliimaeesmärkide saavutamisel, mis omakorda võib õõnestada liidu püüdlust esitleda end kliimaliikumise lipulaevana. Euroopa Liidu julgeolekuimperatiivid, tehnoloogilise arengu nõuded ning avalikkuse madalam maksevalmidus piiravad oluliselt liidu võimalusi suunata ressursse kliimaeesmärkide saavutamisse. Euroopa süvenevad taristulüngad Süsinikuneutraalsuse saavutamist takistab veel üks struktuurne kitsaskoht – Euroopa energiataristu nõrkus. Kõige teravam probleem on elektrivõrk: taastuvenergia tootmisvõimsus on kiiresti laienenud, kuid ülekande- ja jaotusvõrkude ajakohastamine ei ole sellega sammu pidanud, tekitades energeetilisi pudelikaelu, mis sunnivad tootmist piirama ja nõrgestavad süsteemi töökindlust. Probleemi tegelik ulatus ilmnes Pürenee poolsaarel 2025. aasta kevadise elektrikatkestuse ajal, mil võrgu ülekoormus ja ebapiisav ühendatus paljastasid, kui haavatav on Euroopa elektrisüsteem taastuvenergia osakaalu kasvades. Lisaks elektrisektorile seisavad Euroopa Liidu vesinikualaste ambitsioonide ees veelgi tõsisemad takistused. Erinevalt elektrivõrkudest tuleb Euroopa vesinikuvõrgu selgroog rajada peaaegu täielikult nullist. See eeldab uute pikamaa-torustike ja hoidlate rajamist ning ulatuslikku piiriülest koordineerimist, mis on ajamahukam, kui algselt eeldati. Paljud Euroopa Liidu varased vesinikueesmärgid olid juba algselt liialt ambitsioonikad ning mõjuvad sõjatingimustes ja pingeliste loataotlusrežiimide taustal üha ebarealistlikumalt. Kokkuvõttes aeglustavad taristupuudujäägid uute süsteemide kasutuselevõttu, suurendavad kulusid ning seavad kahtluse alla Euroopa netonullheite kursi usaldusväärsuse. Paljud Euroopa Liidu varased vesinikueesmärgid olid juba algselt liialt ambitsioonikad ning mõjuvad sõjatingimustes ja pingeliste loataotlusrežiimide taustal üha ebarealistlikumalt. Fossiilkütuste turg paneb proovile energiaülemineku Energiaturge mõjutavad püsivad poliitilised väljakutsed on vaid üks nüanss laiemas pildis. Seejuures ei maksa unustada, et dünaamika, mis praegu kujundab ülemaailmseid veeldatud maagaasi ja naftaturge, kaldub kiiret süsinikuheite vähendamist pigem pidurdama kui soodustama. Kuigi geopoliitilised pinged püsivad ning turuanalüüsid on viidanud võimalikule tõusutrendile, ei näidanud naftaturg 2025. aasta neljandas kvartalis märkimisväärset hinnatõusu ning samade tingimuste jätkudes ei ole lähitulevikus ka olulist kallinemist oodata. Samal ajal peaks turg 2020. aastate lõpuks olema üle ujutatud uue veeldamisvõimsusega, mis pärineb eelkõige Katarist. Seal on käivitumas ulatuslik tootmisvõimsuse laiendamine, mis suurendab pikaajaliselt madalate hindade väljavaadet ning suunab investeeringuid puhtamate alternatiivide asemel gaasitaristusse. Niisugune keskkond võimendab poliitilisi riske: see loob võimaluse eirata järkjärgulise impordi lõpetamise kohustusi, suurendab tõenäosust, et hilinenud tehingute korral muutuvad varad kasutuskõlbmatuks, ning nihutab poliitilisi prioriteete ambitsioonika rohelise taristu rahastamiselt lühiajalise energiajulgeoleku suunas. Nende tegurite koosmõjul kujuneb välja peaaegu ideaalne retsept süsinikumahuka tootmise püsimiseks. See on teravas vastuolus 2021.–2022. aasta energiakriisiga, mil Euroopa Liit survestas Venemaad oma importi järk-järgult vähendama ning sai sellest tõuke REPowerEU algatuse käivitamiseks. Üldiselt näib fossiilkütuste nõudluse kasv olevat sedavõrd tõsine probleem, et isegi Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) on praeguste poliitiliste stsenaariumide raames oma hinnangut korrigeerinud. Agentuuri hinnangul ei saabu nafta tipptarve lähiajal, vaid ülemaailmne naftanõudlus kasvab vähemalt 2050. aastani, ulatudes kehtiva valitsuspoliitika ning andmekeskuste ja tehisintellekti kasvava energiavajaduse mõjul ligikaudu 113 miljoni barrelini päevas. See seisukoht on tekitanud märkimisväärset mõttevahetust ja poleemikat. Üldiselt näib fossiilkütuste nõudluse kasv olevat sedavõrd tõsine probleem, et isegi Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) on praeguste poliitiliste stsenaariumide raames oma hinnangut korrigeerinud. Astume tulevikku, ent netonullnõudeid täita ei suuda Vaatamata süvenevale vastutuulele ei saa süsinikuneutraalsuse valdkonnas saavutatud märkimisväärse edu tõttu protsessi siiski nurjunuks lugeda. Osaliselt tuleneb see asjaolust, et Euroopa Liit on oma süsinikuheite vähendamise kursi seadusandlikult kindlaks määranud. Neid seadusandlikke sätteid toetavad omakorda täidesaatva võimu vahendid, sealhulgas ELi heitkogustega kauplemise süsteem (ETS), REPowerEU ning pakett „Eesmärk 55“. Nende algatuste kujundatud sidusat raamistikku on keeruline tagasi pöörata. Lisaks taotleb Euroopa Liit strateegilist sõltumatust, sealhulgas meetmeid kriitiliste toorainete nõudluse katmiseks, mis on energiaülemineku oluline komponent. Samuti on püsinud aktiivsed peamised rahastamisvood: roheleppe tööstuskava ja mitmed teised sarnased algatused on kaasanud märkimisväärses mahus avaliku ja erasektori kapitali, mis viitab sellele, et struktuursed investeeringud jätkuvad ka aeglustunud hoo tingimustes. Pealegi püsib veendumus, et kui energiaüleminek aitab vähendada sõltuvust välistest nafta- ja gaasitarnijatest, ei ole tegemist pelgalt dekoratiivse või luksusliku kampaaniaga, vaid lõhestunud maailmast tuleneva geopoliitilise paratamatusega. Need arengud peaksid aitama hoida Euroopa Liitu õigel kursil ka skeptiliste, 2050. aasta kliimaeesmärkide saavutamist õõnestavate diskursuste kiuste. Sellest hoolimata on mängus kaks vastandlikku jõudu. Ühelt poolt on kümne aasta taguse Pariisi kokkuleppe peamiste osaliste ümber kujunenud ülemaailmne konsensus kaotanud nii oma põhimõttelise kui ka praktilise mõjujõu. Teisalt on Euroopa Liidu globaalne juhtimisvõimekus võrreldes varasemate aastakümnetega vaieldamatult vähenenud, mistõttu on liidul keeruline rakendada kliimameetmeid soovitud tempos nii piirkondlikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, seda eriti keeruliste geopoliitiliste, finantsiliste ja taristuliste muutuste kontekstis. Arvestades, et energiasiire sõltub valitud üleminekuteest, võivad praegused takistused avaldada pikas perspektiivis mõju nii tulevastele kliimaeesmärkidele kui ka poliitikakujundamise trajektooridele. Vaatamata süvenevale vastutuulele ei saa süsinikuneutraalsuse valdkonnas saavutatud märkimisväärse edu tõttu protsessi siiski nurjunuks lugeda. Kuidas edasi? Selle taustal võiks Euroopa Liit valida oma keskseks strateegiaks pigem nn kahetsusvaba poliitika, keskendudes energiasektori arendamiseks vajalikele meetmetele, et säilitada Euroopa energiapoliitika kolme peamise samba – varustuskindluse, konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse – vaheline tasakaal. See tähendaks rutakate või halvasti läbimõeldud sammude vältimist ning muu hulgas hoidumist taastuvenergia hoolimatust ja liigselt kiirendatud kasutuselevõtust, mille ettenägematud tagajärjed võivad nõrgestada Euroopa kliimapoliitilist diskursust ja destabiliseerida sisemist üleminekut. Selle asemel tuleks keskenduda taristu, eeskätt elektrivõrgu arendamisele.