Autonoomsetest droonidest inimrobotiteni: sõjapidamise tulevikustsenaariumid

Autonoomsetest droonidest inimrobotiteni: sõjapidamise tulevikustsenaariumid. 22.01.2026. Tammeti sõnul kaldub tehisintellekti tulevikku puudutav avalik arutelu jagunema kaheks vastandlikuks suunaks. Ühte poolt esindavad pessimistid, kelle hinnangul põhjustab üha võimekam AI paratamatult kontrollikao ja see protsess võib lõppeda inimkonna jaoks katastroofiga. Teisel pool on optimistid, kes näevad tehisaruga seotud tehnoloogias universaalset lahendust – tööriista, mis aitab ravida haigusi, kasvatada majandust ja muuta ühiskonda tervikuna tõhusamaks. Ent AI-arendajad ise kipuvad sellistest äärmustest hoiduma. „Tehisintellekti arenduskogemus on näidanud, et oleme tuleviku ennustamises väga kehvad – prognoosid ei pea enamasti paika. Tõsi, samas on ka erandeid,“ märkis Tammet. Just seetõttu ei usu Tammet kiiresse ja järsku AI-murrangusse. Tulevikustsenaariumidest rääkides peab ta kõige realistlikumaks ebaühtlast arengut, mida iseloomustab mõne valdkonna kiire arenguhüpe ja teise samaaegne toppamine. Droonid kui autonoomia proovikivi Kui rääkida kõige nähtavamatest tehisarurakendustest, pole raske märgata, kuidas viimaste aastate sõjalised konfliktidega on tõusnud esiplaanile droonid. Tammeti sõnul pole see üllatav – õhus liikuvat masinat on tehniliselt lihtsam automatiseerida kui maapinnal tegutsevat robotit. Samas toob droonide kasutamine kõige selgemalt esile tehisintellekti tänased kitsaskohad. Kõige suurem kitsaskoht on sõltuvus sideühendusest. Raadiosidet saab segada, fiiberkaabel – drooni ja operaatori vahele füüsiliselt veetav andmesidekaabel – on küll töökindlam, kuid kohmakas ja kergesti haavatav. See tähendab, et tõhusaks toimimiseks vajavad droonid peaaegu täielikku autonoomiat. Aga siin hakkabki tehnoloogia tõrkuma. Autonoomne droon peab suutma navigeerida ilma GPS-ta, eristama päris sihtmärke pettemanöövritest ning langetama otsuseid väga piiratud arvutusvõimsuse varal. Takistused pole seotud ainuüksi piiratud nägemisvõimega. Inimene orienteerub hoones üldjuhul hästi, leiab sissepääsud ning suudab võtta otsuseid vastu ka ebapiisava info põhjal. Masina jaoks on selline situatsioon erakordselt keeruline – eriti keskkonnas, kus vastane teadlikult varjab, eksitab ja petab. Seetõttu ei näe Tammet, et droonid muutuksid lähiaastatel iseseisvateks „võlurelvadeks“, mis suudaksid keerulistes ja muutlikes oludes ilma inimese abita hakkama saada. Samas rõhutas ta, et inimese roll otsustusprotsessis ei ole tema jaoks põhimõtteline norm, vaid ajutine vajadus, mis tuleneb tehnoloogia piirangutest. „Inimene on otsustusprotsessis sees ainult seni, kui droonid ei suuda täielikult autonoomses režiimis efektiivselt tegutseda – kui nende isetegutsemisvõime muutub piisavalt heaks, ei ole inimest sinna vahele enam tingimata vaja.“ „Inimene on otsustusprotsessis sees ainult seni, kui droonid ei suuda täielikult autonoomses režiimis efektiivselt tegutseda – kui nende isetegutsemisvõime muutub piisavalt heaks, ei ole inimest sinna vahele enam tingimata vaja.“ Miks autonoomia laguneb ettearvamatus keskkonnas Tammeti sõnul ei liigitu droonide autonoomiaga seotud raskused erandite hulka, vaid need osutavad kogu tehisintellekti arengust lähtuvale laiemale probleemile. Mida ettearvamatum on keskkond, seda kiiremini tulevad esile tehisaru piirangud. Seda seost selgitas Tammet isesõitvate autode näitel. Sageli küsitakse: kui autonoomsed autod liiguvad juba linnatänavatel, miks ei võiks siis ka robotid lahinguväljal hakkama saada? Tammet selgitas, et autonoomne sõit toimib kõige paremini kaardistatud teedega, teada-tuntud liiklusreeglitega ja enamasti etteaimatavate olukordadega keskkonnas. Ent isegi sellises ümbruses ei suuda süsteemid alati kõigega iseseisvalt toime tulla. Isegi kõige arenenumad robottaksod vajavad endiselt regulaarselt inimese sekkumist, sageli kaugjuhtimise teel. „Umbes iga kümne minuti järel peab mõni inimene autonoomse takso juhtimise üle võtma,“ kirjeldas Tammet. See näitab, kui kiiresti kipub autonoomia lagunema olukordades, mis ei mahu reeglite või eeldatud stsenaariumide piiresse. Seetõttu peab Tammet täielikult autonoomseid sõjas kasutatavaid maismaaroboteid pigem kümnendite, mitte lähiaastate küsimuseks. Süsteemide ühendamine kui AI praegune tugevus Kuna täisautonoomseid lahinguroboteid sõjatandritel niipea veel ei kohta, võib küsida: kus on tehisintellektist juba praegu reaalset kasu? Tammeti sõnul eelkõige süsteemide ühendamises. Suuri organisatsioone, sh sõjaväge, hoiab korraga käigus hulk eri infosüsteeme, mis on tekkinud eri aegadel, eri eesmärkidel ning mis ei pruugi omavahel hästi ühilduda. Praktikas täidavad inimesed sageli tarkvara puudujääke: infot kantakse käsitsi ühest süsteemist teise. Just siin näeb Tammet pöördelise muutuse võimalust. Suured keelemudelid ei hakka küll programmeerijaid asendama, kuid need muudavad viimaste töö oluliselt kiiremaks, nii et varem ajapuuduse taha takerdunud ühendused muutuvad lõpuks teostatavaks. Sama kehtib ka arenduste ja katsetamise kohta. Tehisintellekt aitab luua realistlikumaid simulatsioone ja lahendusi palju kiiremini. „Umbes iga kümne minuti järel peab mõni inimene autonoomse takso juhtimise üle võtma.” Vastutus jääb inimesele Arutelu lõpuosas jõudis Tammet vastutuse ja riskide vältimatute küsimusteni. Saalist küsiti, kuidas jaguneb vastutus olukorras, kui autonoomne süsteem tegutseb otsustusahelas ilma inimeseta – seda isegi tapmisotsuste puhul. „Tehisintellekt on tööriist. Vastutus jääb inimesele, kes seab eesmärgi ja annab käsu. Keegi saadab drooni välja. See keegi vastutab,“ kinnitas Tammet. Küsimusele, kas suurem oht peitub tehisintellekti pahatahtlikus kasutuses või ootamatutes kõrvalmõjudes, vastas Tammet, et need ei kuulu tema hinnangul peamiste riskide hulka. Teda teeb murelikumaks tehisintellekti laiem ühiskondlik mõju – eeskätt see, et majanduslik ja poliitiline võim koondub väheste kätte. Automatiseerimine ei muuda tema hinnangul üksnes tööviise, vaid nihutab ka võimusuhteid. Kui küsiti, mida õppida Ukrainast, jäi Tammeti sõnum konkreetseks: innovatsiooni tuleb ise teha. „Meil peab olema sotsiaal-majanduslik keskkond, mis toetab aktiivset teadus- ja arendustööd väikestes meeskondades, mitte lootus, et keegi kusagil teeb kõik meie eest ära.“ „Meil peab olema sotsiaal-majanduslik keskkond, mis toetab aktiivset teadus- ja arendustööd väikestes meeskondades, mitte lootus, et keegi kusagil teeb kõik meie eest ära.“ ** 14.–15. jaanuaril Tallinna Tehnikaülikoolis toimunud rahvusvaheline konverents EstMilTech 2026, keskendus sõjalise otsustamise tulevikule ja tehnoloogia rollile uue põlvkonna konfliktides. Konverentsi peateemaks oli „Military Decision Making in the Era of New Technologies“. Konverentsi korraldasid TalTech, Kaitseministeerium ja Kaitseväe Akadeemia.