Trialoogi toimetaja
Eesti on harjunud uusi tehnoloogiaid kiirelt kasutusele võtma, ent tehisintellektiajastul ei piisa enam pelgalt tööriistast – vaja on mõtestatud eesmärke, protsesse ja oskusi.
Taoline järeldus joonistus välja TalTechis toimunud tehisintellektialase kirjaoskuse päeva lõpus kõlanud arutelust, kui TalTechi IT-teaduskonna dekaan Gert Jervan vestles Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja Heisi Kurigi, Tehisintellekti- ja robootikakeskuse AIRE juhataja Kirke Maari ning Ettevõtluse- ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EIS) IT-teenuste tiimijuhi Keiro Nurmega. Juttu tuli nii kohalike ettevõtete kui ka laiemalt Eesti ja Euroopa AI-valmisolekust, avaliku sektori digiküpsusest ning AI-kirjaoskuse erinevatest tähendusest.
Eestil on tugev digitaalne vundament – ID-kaart, e-teenused ja veebiharjumuste lai levik. Ometi kasutab tehisintellekti vaid väike osa ettevõtetest ning oskused ei kasva muutuste tempoga samas rütmis. Päeva läbivaks sõnumiks oligi vajadus ületada tehisintellekti arengu ja selle mõistmise vaheline lõhe.
Kirke Maar rõhutas, et ettevõtted vaatavad eelkõige ärilist kasu – kas tehisintellekti abil õnnestub eemaldada tootmise kitsaskohti, vähendada praaki või suurendada käivet. „AI kui loosung ei müü, aga kulu ja tulu arvutused veenavad kohe,“ märkis ta.
Heisi Kurig tõdes, et tark ei torma: „Oluline on mõtestatult tegutseda – just sellesse tulebki ressurssi suunata.“ Tema hinnangul võidavad need, kes mõtlevad hoolikalt läbi, mida ja miks nad teevad.
Keiro Nurme sõnul ei pidurda avaliku sektori AI-arengut mitte tööriistade puudus, vaid hirm ja ebakindlus. Kui luua turvaline raamistik ja selged reeglid, saavad töötajad julgelt katsetada. Turvalisuse eest peab vastutama süsteem, mitte iga ametnik eraldi.
„AI kui loosung ei müü, aga kulu ja tulu arvutused veenavad kohe.“
Tehisintellekti kirjaoskuse päeva lõpus kõlanud paneeldiskussioonis tuli juttu nii kohalike ettevõtete kui ka laiemalt Eesti ja Euroopa AI-valmisolekust, avaliku sektori digiküpsusest ning AI-kirjaoskuse erinevatest tähendusest. Foto: TI kirjaoskuse päev
Mis on AI-kirjaoskus?
Arutelu käigus kerkis esile küsimus, mida üldse mõista AI-kirjaoskuse all. Gert Jervan võrdles olukorda tiigrihüppe ajaga, mil koolidesse jõudsid esimesed arvutid. Toona oli arvuti kallis, mistõttu igaüks seda kasutada ei saanud, ent nüüd on saadaval suur hulk tasuta või taskukohaseid AI-tööriistu. Jervan on täheldanud, et tudengid on tehisintellekti kiirelt kasutusele võtnud, ent see ei tähenda veel teadlikku oskust tehnoloogiat mõtestatult rakendada.
Maar rõhutas, et kriitiline mõtlemine on universaalne baasoskus, mida läheb AI-ajastul hädasti vaja: „Olen ise tuvastanud suurte keelemudelite juures väga palju faktivigu. AI-kirjaoskuse puhul on elementaarne, et suudetakse eristada usaldusväärset infot pelgalt veenvast jutust.“ Maar lisas, et juhtidel ja ekspertidel on vaja omandada tehisintellekti kasutamisel ka spetsiifilisemad tehnilised ning ka kommertsialiseerimisega seotud oskused.
Kurig tõi esile ülikoolide rolli: on ühtaegu vaja kasvatada tippspetsialiste, kes suudavad lahendada keerulisi probleeme, ning õpetajaid ja koolitajaid, kes oskusi edasi annavad. Tema sõnul aitavad praktiliste oskuste komplekti omandada mikrokraadid, projektipõhine õpe ja ettevõtete kaasamine.
Nurme lisas avaliku sektori vaate: praegu on paljud töötajad pigem katsetajad, kes ei tunne veel AI toimemehhanisme: „Sageli tullakse jutuga, et sain sealt ainult prügi.“ Tema hinnangul tuleks anda kasutajatele selge arusaam, kust AI vastused pärinevad ja miks on need just sellised. Ligi pool EIS-i töötajatest on tehisintellekti juba proovinud, kuid ennekõike oleks vaja, et seda hakataks kasutama senisest teadlikumalt ja süstemaatilisemalt.
„Olen ise tuvastanud suurte keelemudelite juures väga palju faktivigu. AI-kirjaoskuse puhul on elementaarne, et suudetakse eristada usaldusväärset infot pelgalt veenvast jutust.“
Heisi Kurig tõi esile ülikoolide rolli: on ühtaegu vaja kasvatada tippspetsialiste, kes suudavad lahendada keerulisi probleeme, ning õpetajaid ja koolitajaid, kes oskusi edasi annavad. Tema sõnul aitavad praktiliste oskuste komplekti omandada mikrokraadid, projektipõhine õpe ja ettevõtete kaasamine. Foto: TI kirjaoskuse päev
Kas AI-rong on juba läinud?
Paneelis kerkis esile ka küsimus, kus Euroopa muu maailma suhtes seisab. „USA innoveerib, Hiina kopeerib, Euroopa reguleerib,“ sõnas Maar. Jutt käis kogu ahela tempost – ideest piloodi ja päristeenuseni –, mille puhul kipuvad meid aeglustama liigne reguleeritus ja venivad hanked.
Maari sõnul pole reeglid iseenesest probleem, ent need ei tohi lämmatada katsetusi: „Eurooplased kardavad tihti eksida. Nüüd on tõusnud juba paanika, kas oleme AI-vallas hiljaks jäänud.“
Arutelu käigus küsis Jervan otse, milline on Eesti positsioon tänases AI-kiirrongis? Kas sõidame kaasa või nendime perroonil nukralt, et rong on läinud? „Ma arvan, et oleme vagunis,“ tõdes Kurig. Ta lisas, et ressursisõjas pole realistlik suurte ülikoolidega võistelda. Tähtis on leida nutikas fookus ja koostöö: otsida kätte oma nišš, teha asju, milles oleme tugevad, ning kasvatada sedakaudu kogu Euroopa võimekust.
Maari hinnangul räägib Eesti suurus ja kompaktsus meie kasuks, sest kõik tunnevad kõiki: „Suhtluskanalid pole pikad, kõik on ühe telefonikõne kaugusel. Seda tuleb ära kasutada, et mitte regulatsioonidesse uppuda.“
Tema meelest oleme jäänud liiga kauaks digiriigi loorberitele puhkama, samal ajal kui Leedust on saamas regiooni uus särav täht. „Paljud meie idufirmad on sündinud garaažides – sellist julgust mujalt naljalt ei leia. Aga viimasel ajal olen hakanud imetlema aina rohkem Leedut, sealt on praegu palju õppida,“ ütles Maar.
Tulevik: väärindatud töötund ja lühem töönädal
Gert Jervani sõnul võib tehisintellekt muuta Eesti „suuremaks“, kui meie rahvaarv näiliselt lubaks. AI abil saavutatud efektiivsus ei pea tähendama koondamisi – vastupidi, see võib anda võimaluse vähendada tehnilist võlga, teha ära kaua ootel olnud töid ja suunata inimressurss ülesannetele, mis loovad rohkem väärtust. Just siin ilmneb töötunni väärindamise mõte.
Nurme viskas lõpetuseks õhku mõtte, mis veel mõni aeg tagasi oleks kõlanud ulmeliselt: neljapäevane töönädal. „Tahan järgmisel aastal seda juba ise katsetada,“ ütles ta. Tema sõnul on peamine küsimus selles, kuidas saaks iga töötund rohkem väärtust luua. Kui delegeerida edaspidi rutiinsemad ülesanded masinatele, võib inimeste töönädal muutuda lühemaks ja sisukamaks ning Eestil on potentsiaali olla siinkohal teerajaja.
„Suhtluskanalid pole pikad, kõik on ühe telefonikõne kaugusel. Seda tuleb ära kasutada, et mitte regulatsioonidesse uppuda.“
