Kui inimestelt küsida, mida tähendavad roheoskused, vastatakse tihti, et „jäätmete sorteerimine“. Tegelikult on roheoskustel palju suurem areaal ja arsenal. Tegemist on Eestis üsna uue mõistega – selle abil kirjeldatakse teadmisi ja oskusi, mida on vaja selleks, et muutuvas majandusruumis toime tulla. Neid teadmisi-oskusi läheb hädasti vaja igal tasandil – tööturul, hariduses, igapäevaelus ja keskkonnateadlike valikute langetamisel.
TalTechi kestliku arengu ja rohepöörde nõunik Helen Sooväli-Sepping selgitab, millised on tulevikku kujundavad roheoskused ja milline võiks olla meie elukeskkond, kui roheoskused muutuksid igapäevaelu loomulikuks osaks.
Roheoskused aitavad langetada teadlikumaid valikuid
Roheoskused on tulevikuoskused, mille tähtsus kasvab iga aastaga. „Kuna need toovad nii majanduses kui ka ühiskonnas laiemalt kaasa uuenduslikkuse, võiksime omandada roheoskused soovituslikult järgmise kümne aasta jooksul,“ ütleb Sooväli-Sepping.
Roheoskusteks nimetatakse neid seetõttu, et oleme teel tulevikku, mille majandus peab vähem saastama ning tuginema puhastele tehnoloogiatele. „Roheoskused aitavad muuta meie tööstust, teenuseid ja ettevõtlust keskkonnasõbralikumaks.“
Et selline muutus saaks aset leida, tuleb inimesi pidevalt koolitada ja uusi teadmisi arendada. „Näiteks toidusektoris on mõtteviis juba muutumas – oluliseks peetakse nii toidu kui ka pakendi keskkonnajalajälge,“ selgitab Sooväli-Sepping.
Tulevikus võivad toidupakenditele ilmuda märgistused, mis näitavad toote kogu teekonda – selle süsinikujalajälge. „Nii nagu me näeme täna menüüdes kalorsust, võime homme näha pakenditel CO₂-jälge. Kui kalorsus aitab langetada tervisealaseid otsuseid, siis süsinikujalajälg aitab langetada tervet planeeti puudutavaid otsuseid.“
Süsinikujalajäljele osutav info aitab tarbijal mõtestada, mida üks toode tegelikult tähendab – on võimalik valida, kas toetada kohalikku toidutootjat või eelistada hoopis Lõuna-Ameerikast kohale lennutatud avokaadot. „Euroopas testitakse praegu aktiivselt toodete jalajälje arvutusmetoodikaid. TalTech on samuti proovinud kuvada oma sööklates portsjonite jalajälge. See kõik eeldab spetsiifilisi teadmisi ja teaduspõhist lähenemist,“ lisab Sooväli-Sepping.
Mõned ettevõtted on võtnud juba vabatahtlikult kasutusele tuuliku sümboliga puhta elektri märgise. Alguses võib uus märgistus tekitada ettevõtjates ja tarbijates kõhklusi. „See on iga muutuse loomulik osa. Loodame, et alguses jääb märgistus vabatahtlikuks ning toote jalajälje arvutamisel tulevad appi tehisintellektil põhinevad mudelid. Aga selleks, et märgistused tööle hakkaksid, peavad inimesed teadma, miks on see kõik üldse oluline. Roheoskus tähendabki suutlikkust mõtestada keskkonnahoidu ja kohalikku tootmist,“ ütleb Sooväli-Sepping.
Rahvusvahelised mõttekojad rõhutavad, et lisaks roheoskustele muutuvad tööturul üha olulisemaks sotsiaalsed oskused ja spetsiifilised, valdkonnapõhised tehnilised teadmised.
Tulevikus võivad toidupakenditel ilmuda märgistused, mis näitavad toote kogu teekonda – selle süsinikujalajälge. Foto: NRD/Unsplash
Kampaaniatest üksi ei piisa – vaja on regulatsioone
Sooväli-Sepping on veendunud, et kampaaniate abil pole võimalik kestlikku eluviisi saavutada.
„Näiteks 1990. aastatel korraldati Rootsis koristuskampaaniaid, mille käigus korjasid koolilapsed tänavatelt prügi, ent need ei toonud endaga kaasa püsivat muutust. Nooremad põlvkonnad ja sisserännanud pole kampaaniates osalenud ning suurlinnade avalik ruum on taas prügistunud. Ühiskondlik kontekst muutub ning on naiivne loota vaid moraalsele vastutusele.“
Sooväli-Seppingu sõnul tuleb kehtestada ühiskondlike muutuste nimel ka regulatsioone. „Normid mõjutavad meie käitumist paratamatult. Kui me ise ei muutugi, saab teatud mustreid tõhusalt reguleerida.“
Ta toob näite hiljutistest Eestis toimunud suurüritustest – Justin Timberlake’i kontserdilt ja Norra–Eesti jalgpallikohtumiselt. Mõlemal sündmusel tarvitati korduvkasutatavaid nõusid, sest seda nõuab ühekordse plasti direktiiv. „Ilma vastava regulatsioonita tuleksid äravisatavad plasttopsid kiiresti taas kasutusele,“ ütleb Sooväli-Sepping.
Sarnaseid juhtumeid leiab mujaltki – selleks et kaitsta ookeanielustikku, on näiteks Rwandas ja Keenias, aga ka Kalifornias kilekotid täielikult keelatud.
„Need näidetel põhjal võib väita, et läbimõeldud regulatsioonid suudavad kujundada välja uue normaalsuse. Ja see uus normaalsus pole midagi muud kui vana talupojatarkus – hoia oma koduümbrust. Ühekordne pakend on heaolutoode, milleta saame vabalt hakkama. Otsuste taga peavad aga seisma julged ametnikud, eksperdid ja poliitikud, kes suudavad astuda vastu lobistide ja suurkorporatsioonide survele .“
„Kampaaniate abil ei ole võimalik kestlikku eluviisi saavutada,“ on Sooväli-Sepping veendunud. Pildil Eestist alguse saanud Maailmakoristuspäeva kampaania USAs. Foto: Steve Jewett/Unsplash
Tehisintellekt aitab luua õiglasemat ja kestlikumat tulevikku
Tehisintellekt mõjutab kõiki valdkondi – ka keskkonda.
„Üle veerandi maailma süsinikuheitest on pärit transpordisektorist, kuid AI abil saab seda vähendada. Tehisintellekt võimaldab disainida nutikamaid sõidukeid, valida säästvamaid materjale, optimeerida liikumisvõrke ja planeerida targemalt kogu infrastruktuuri,“ selgitab Sooväli-Sepping.
Ta meenutab 1990. aastaid, mil esimesed arvutid olid väga kallid ning mobiilikõned maksid rohkem kui keskmine palk. „Täna on tehnoloogia meie igapäevaelu loomulik osa. Noored ei teagi enam, kui keeruline ja kulukas see alguses oli. Aga just tehnoloogia kättesaadavus on aidanud muuta elu lihtsamaks ja paremaks.“
Sarnane lugu on ka roheoskustega – mida rohkem puhtaid tehnoloogiaid ja keskkonnasõbralikke lahendusi kasutada ja nende arendamist toetada, seda kättesaadavamaks need muutuvad.
„Selleks on meil vaja uusi teadmisi, sõltumata sellest, kuidas majandusel läheb või millised on riigi prioriteedid. Tuleviku suund on digi-rohepööre: puhtam tööstus, vastutustundlik ettevõtlus ja hoitud elukeskkond,“ võtab Sooväli-Sepping kokku.
Artikkel ilmus algselt Postimehes.
