Petri-Jaan Lahtvee: Pikem plaan on väärindada CO2 toiduks

Petri-Jaan Lahtvee: Pikem plaan on väärindada CO2 toiduks. 15.02.2024. Professor Petri-Jaan Lahtvee on kõik oma teaduskraadid saanud Tallinna Tehnikaülikooli matemaatika- ja loodusteaduskonnast ning öelnud, et tema huvi ja kirg on toitainete, sööda, materjalide, kemikaalide ja ravimite tootmisega seotud kestlikud ja keskkonnasõbralikud lahendused. Fundamentaal- ja rakendusteaduse piiril mängiva professori laboris programmeeritakse mikroobe talitama nii, nagu inimestel parasjagu tarvis, ning uuritakse mikroorganismide metabolismi. Vaadates, kuidas Lahtvee uurimisgrupist loodud ülikooli hargettevõte ÄIO toodab saepuru baasil toiduks sobivaid rasvu ning arendab üleeuroopaliste partneritega mööblivärve looduslikumaks, võib öelda, et see mees lausa hingab ringmajandust. Polegi siis nii üllatav, kui ta räägib, et pikem plaan on väärindada toiduks „see-kelle-nime-me-ei-nimeta“ ehk globaalne probleemiallikas – süsihappegaas ise. Kahe aasta eest, kui Sinust sai tenuuriprofessor, ütlesid, et Su eesmärk on luua TalTechis tugev kompetents, mis keskenduks orgaaniliste jäätmete bioloogilisele väärindamisele toidulisanditeks või söödaks, kooskõlas ringmajanduse kontseptsiooniga. Kuidas sellega vahepeal läinud? (Muheleb.) Päris täppi on läinud. Ülikoolis oleme keskendunud tööstuslike kõrvalsaaduste väärindamisele ja teeme neist toidulisandeid kaladele, toidurasvu inimestele ja muudki. Kõige rohkem oleme töötanud puidusuhkrutega, aga testime ka põllumajandusjääke – põhku, toidujäätmeid. Oleme valinud kõige mahukamad kõrvalsaadused, mis Eestis tekivad, selle tõttu läheb põhifookus puidule. Eestis on suur puidutööstus ja me võiksime puitu muidugi väärtuslikumalt kasutada – enamasti saeme selle palkideks ja viime välja, suur osa läheb ka lihtsalt kütteks –, kuid selle käigus tekib saepuru, mida meie tahame väärindada enamaks kui lihtsalt kütteks. Aasta tagasi asutasid oma teadustöö põhjal ka ettevõtte. Jah, asutasin selle koos Brasiiliast pärit kaasteadlase Nemailla Bonturiga, kes tuli kuue aasta eest Eestisse järeldoktorantuuri. Meie ettevõte ÄIO on keskendunud toidu tootmisele mitmesugustest kõrvalsaadustest ja konkreetsem eesmärk on asendada mittejätkusuutlikud rasvad. Praegu kasutatakse vegantoodetes, aga ka mujal peamiselt palmiõli ja kookosõli, kuid need tulevad kohalike kogukondade ja elurikkuse, sh vihmametsade arvelt ehk väga suure keskkonnahinnaga. Tööstused otsivad jätkusuutlikumaid ja tervislikumaid alternatiive ja meie püüame neile seda pakkuda. See on väga ilus mõte, aga mismoodi saab saepurust toitu?! Esmalt lagundatakse biomass – põhk, saepuru või toidujäägid – koostisosadeks. Saepuru ja põhk koosnevad enamasti kolmest asjast: ligniin ning puidusuhkrud tselluloos ja hemitselluloos. Meie oleme fokuseerunud hemitselluloosile ja kasutame seda mikroobide, täpsemalt ühe pärmi toiduks. Selle pärmi arendas Nemailla välja oma doktoritöös ja see oskabki toota mitmesuguseid õlisid ja rasvu. Kui Nemailla meie uurimisgrupiga liitus, hakkasime seda pärmi edasi uurima ja töötasimegi välja metoodika, kuidas seda konversiooni kõige efektiivsemalt läbi viia. Nii et hemitselluloosist ehk puidusuhkrust tekib pärm, millest saame eraldada kasulikke koostisosi – õli, oomega-3-rasvhappeid, karotenoide või antioksüdante jne. Nii et tegelikult on võti pärmis, saepurust saadud puidusuhkru asemel võib talle ka midagi muud sisse sööta? Just. Meie pärmi väga tugev eripära on see, et ta suudab tarbida erinevaid toormeid. Me ei tahtnud kasutada selliseid suhkruid, mis sobivad ka inimese toiduks. See eriline pärm võimaldab meil keskenduda toormetele, mida tavaliselt toiduks ei kasutata ja mis on mõne muu tööstuse jääkproduktid. Kaasasite just miljon eurot. Millised on tulevikuplaanid? Esiteks tahame näidata, et meie arendatud protsess saab skaleerida ka tööstusesse – see osa on praegu kõige lihtsamalt läinud, tundub, et skaleerub väga hästi. Teiseks: kuna tegemist on uudse toidutootmise meetodiga, tuleb loomulikult tõestada, et kõik on inimesele ohutu. Sellega me praegu tegeleme. Euroopa Liit on toiduohutuse osas väga nõudlik – ja peabki olema. See on pikem protsess, kuid esialgu on kõik tulemused olnud positiivsed ja loodame, et takistusi ei tule. Kolmas teema on välja arendada uued ja veelgi väärtuslikumad tooted. Kui täna suudame toota palmi- ja kookosõli asendusi, siis järgmiseks tahame toota oomega-3-rasvhappeid ja muid erirasvasid. Kui toidutööstus pöördub meie poole näiteks sooviga saada rasvasid, millel on kindel sulamispunkt, viskoossus ja tervislikud omadused, siis peaksime olema võimelised neile pakkuma just selliste omadustega rasvu. Ehk te suudate oma ilusat punast pärmi treenida ja taltsutada tegema just seda, mida tarvis? Just. Programmeerime ta tegema seda, mida meie tahame. Millised jäägid ja kõrvalsaadused tekivad, kui teie olete oma pärmi ära toitnud ja rasvad kätte saanud? Järele jääb ligniin. See eraldatakse puidujääkidest juba alguses ja suunatakse mujale keemiatööstusesse, kuid veidi jääb seda alles ka tselluloosi ja meie pärm seda eriti ei tarbi. Kõik ülejäänu tarbib ta ära ja jäätmemassi, mida utiliseerida, meil ei tekigi. Tõsi, natuke tekib protsessi käigus CO2-te, nagu ikka pärmide töös, aga tööstuslikult on idee ka see kinni püüda ja ära kasutada. See protsess on sarnane saia kergitamise või õlle tegemisega: õllepruulimisel läheb ligi kolmandik odrasuhkrust CO2-ks ja nii ka meil. ÄIO pole Sinu ainus teadustöö, mis teeb maailma rohelisemaks. Koos teiste teadusasutuste ja ettevõtetega otsite naturaalsemaid lahendusi ka mööblivärvides. Millised on eesmärgid ja unistused? See on suurem üleeuroopaline koostööprojekt kolme akadeemilise ja kaheksa tööstuspartneriga ning eesmärk on asendada värvides fossiilsed koostisosad biopõhistega. Protsess on sama: otsime võimalusi toota neid koostisosi mikroobidega. Me kasutame pärme ja programmeerime neid vastavalt soovile võimalikult efektiivselt tootma. Saksa suur keemiatööstus Evonik on sellest väga huvitatud, samuti IKEA, kes tahab meie biopõhiste värvidega oma mööblit värvida. Me jälgime ka toodete elutsüklianalüüsi, kasutusea lõppu ja utiliseerimist. Meie suurprojekt toob kogu protsessi täpse keskkonnajalajälje väljaselgitamiseks kaasa põhjalikud analüüsid ning me võrdleme neid tänapäevaste värvidega. Nii et kui IKEA värvib tehases oma mööblit teie värviga, siis teie teate kogu selle mööblitüki elukaare hinda keskkonnale? Just. Mööblil on oma kasutusaeg ja analüüsis arvestatakse, mis sellest pärast saab. Olen kuulnud palju räägitavat, et teadlase ja ettevõtja rollid vajavad erinevaid, peaaegu et vastandlikke isiksuseomadusi. Kuidas sai Sinu teadustööst ettevõte? Ma olen alati olnud fundamentaalse ja rakendusliku teaduse piirimail: mulle väga meeldib fundamentaalteadust teha, aga meeldib näha ka rakendusi ja olla neile lähemal. Praegu oligi võimalus näha ja näidata teistele meie välja arendatud biotehnoloogiliste protsesside potentsiaali. On eraldi väljakutse viia protsessid laborist ettevõtlusesse ja see motiveeribki. Arendasime neid tehnoloogiaid ülikooli laborites juba 4–5 aastat ja tekkis küsimus, kas suudame neid kommertsialiseerida ja muuta neid inimestele kasulikeks rakendusteks. Siiamaani on kõik isegi üllatavalt hästi läinud, ootame, millal hakkavad tulema esimesed suuremad tagasilöögid. Kas Sinust saab nüüd ettevõtja ja teadust enam ei tee? Ma arvan, et jään endiselt sinna fundamentaal- ja rakendusteaduste vahepeale. Ka ÄIOs teeme 80% ajast teadust, meie eesmärk on välja töötada aina uusi ja uusi rakendusi. Osa neist skaleerime ja üritame tööstusesse viia, aga suurem osa aega kulub uute rakenduste väljatöötamisele. Aga kes siis ettevõtet juhib? (Naerab.) Eks me ise juhimegi. Kurb öelda, et mina ise satun laborisse vaid mõnel nädalal aastast ja enamuse ajast tegelen koordineerimisega. Kas tahaksid laborisse tagasi? Jaa… Mingil hetkel ma taipasin, et olen laboris pigem halb eeskuju. Seal on vaja võtta aega, kuid kui sul on pidevalt koosolekud, kaob aeg ära ja laboriasjad ei tule enam nii hästi välja. Ma tegelen palju ka bioinformaatikaga ja see teadus sobib paremini minu ajagraafikuga. Seal saad ise kontrollida, millal ja kui palju uurimistööga tegeleda – laboris mikroorganismidega töötades kontrollivad mikroorganismid, mida ja millal pead tegema. Mis on järgmine asi, mida tahad teadlasena välja uurida? Uurimisgrupis tegeleme ka väga fundamentaalsete küsimustega, näiteks sellega, kuidas toimib rakkude metabolism. Katseid tehes me näeme küll, et suhkrud lähevad sisse ja mingisugused ained tulevad välja, aga eesmärk on aru saada, kuidas see konversioon näiteks pärmirakkude sees täpselt käib. Metabolism raku sees on väga keeruline ja just rakkude ainevahetuse mõistmisega olen kõik oma 20 aastat teadlasena tegelenud. See töö jätkub. Kui palju biojäätmetest tehtud taimerasvad maksavad? Rahas, maas, vees, energias, süsinikus, tervises…? Oleme teinud arvutusi, kui palju säästame CO2-te võrreldes palmiõli ja muude alternatiividega ning me võrdleme ka kogu taimset toodet, mitte ainult enda koostisosa. Kui võrrelda palmiõliga, siis selle soodsat rahalist hinda on keeruline saavutada, samas kaasneb palmiõliga suur keskkonnamõju. Isegi kui arvestame meie puidusuhkrutest toorme keskkonnajalajälje sisse, on mikroobne tootmine võrreldes palmiõliga mitu korda efektiivsem. Eesmärk on tuua meie rasvade hind kookosõli omast madalamale. Rapsiõliga ma aga ei võrdleks, kuna need rasvad ei asenda üksteist. Toidu koostisosana on rasvad tavaliselt tahked ja meie eesmärk ongi toota tahket rasva näiteks vegantoodetesse: taimsetesse kotletidesse, vorstidesse, juustu. Praegu ei maitse taimsed tooted kuigi hästi – ehkki on ka erandeid – ja see tuleneb tihti rasvadest. Rasvadel on toidus kriitiline roll, just rasvad annavad toidule hea tekstuuri ja suutunnetuse ning võimendavad head maitset. Kui aga kasutame näiteks taimsetes kotlettides rapsiõli, siis pannile pannes valgub rasv välja ja järele jääb kuiv valgutükk. Meie põhitoodang panustabki sellesse, et muuta taimsed toidud maitsvamaks ja samas tervislikumaks. Kui võrdleme taimse vorsti jalajälge loomsega, siis enamasti on see nii maa- ja veekasutuse kui ka CO2-e heitme poolest üle 90% võrra efektiivsem. Tervise poolt vaadates on konkreetselt meie toode sellepärast kasulik, et sisaldab suures koguses antioksüdante ja oomega-3-rasvhappeid ning erinevalt näiteks loomsetest rasvadest ei ole mikroobsetes rasvades üldse kolesterooli. Kuid Sinu nimetatud faktorite kõrval on veel üks: toidujulgeolek. Nägime koroonakriisi ja Venemaa sõjategevuse käigus, kuidas tarneahelad katkevad ja toiduhinnad lähevad üles. Kui toore ei allu sinu kontrollile, siis kannatab toidujulgeolek. Meie üks eesmärke on võimalus üles ehitada kohalikku tootmist. Tehast teil veel pole? Tehast praegu veel pole. Üritame laboris tootmist skaleerida ja toodame ka renditud pinnal. Eestis puudub kahjuks biotehnoloogilise tootmise skaleerimise võimalus – lihtsalt ei ole selliseid rendilaboreid ja -seadmeid. Aasta pärast langetame otsuse, kas hakkame enda tööstust/tehast ehitama. Täna tahame toota kümneid ja sadu kilosid, et toodet eri valdkondades ja rakendustes testida. Millal hakkame me ÄIO tooteid poest ostma või sööma? Oleme end suunitlenud business-to-business ettevõtteks, nii et toidupoest meie tooteid osta ei saa. Põhjus on mõju suuruses. Eestist ma sellist uuringut ei tea, kuid näiteks Ameerikas sisaldavad üle 50% kaubanduses ringlevatest toodetest palmiõli. Meie eesmärk on, et see vahetataks välja keskkonnasõbraliku alternatiiviga ja selleks võiks ju olla mikroobne rasv. Meil on partnerite nimekirjas üle 35 ettevõte Eestist, Euroopast ja Ameerikast, ja kohe, kui suudame midagi toota, saadame selle välja, et nad – enamjaolt vegantoidu, aga ka kondiitritoodete ja kosmeetika tootjad – saaksid seda testida. Räägime ka sellest, miks üldse on vaja saepurust toitu teha. Kui palju inimesi Maa ära toidaks, kui me sööksime edasi nii nagu seni? Oleme juba piiri peal: me võtame metsasid maha, et suurendada põllumaa pinda. See ei ole jätkusuutlik, sest süsinikubilansse vaadates toodame seda juba tohututes kogustes rohkem kui Maa suudab tagasi võtta, mets aga on üks põhiline CO2 siduja. Teisisõnu ei peakski vaatama seda, kas Maa pinnal saab kasvatada piisavalt palju toitu – isegi kui saab, siis me ei tohiks seda teha, sest see paiskaks atmosfääri veel rohkem süsinikku. Nii peame vaatama, kuidas saaks põllumaad kokku tõmmata, ilma et inimesed nälga jääks. Ligi 80% globaalsest põllumaast kasutatakse praegu loomadele sööda kasvatamiseks. Kui muudame oma dieeti ja hakkame tarbima vähem loomseid valke, suudame põllumaa hulka juba tublisti vähendada. Peame arvestama, et globaalne populatsioon järgmisel 20–30 aastal kasvab veel ja sellepärast peamegi leidma loomsele valgule tervisliku alternatiivi. Kui 80% põllumaast kulub selleks, et toita loomi, kes toidavad inimesi, siis sellesama põllumaa rakendamisega otse inimeste toidu kasvatamiseks suudaksime ära toita palju rohkem inimesi või vajaksime väga palju vähem põllumaad. Kui toodaksime näiteks taimseid valke, vajaksime neli korda vähem põllumaad, ülejäänu võiks olla mets, mis seob süsinikku. Aga see on äärmuslik arvutus, võime leida ka vahepealse variandi – vähendame loomset valku ainult 50% ehk ärme söö liha iga päev, vaid mõni kord nädalas, ja juba on olukord palju parem. Millised toiduained kurnavad keskkonda kõige rohkem? Kõige suurema keskkonnajalajäljega on veise- ja lambaliha. Kana ja siga on pisut väiksemaga. Lihaga võrreldavalt valgurikkad on oad, mille kasvatamine on juba oluliselt keskkonnasõbralikum. Täpsemalt: Our World in Data andmebaasi järgi tekib lamba ja veisi puhul 100 grammi valgu tootmiseks 20–50 kg CO2 ekvivalenti; kana või sea puhul 5,5–7,5 kg CO2 ja kaunviljade, nagu näiteks herneste või ubade korral vaid 0,44 kg CO2-te. Nii et keskkonnamõju erineb kümnetes kordades. Aga inimesed TAHAVAD liha süüa. Juba praegu on üksikuid liha alternatiive, mis maitsevad väga hästi ja on tervislikumad, ning kui nad muutuvad ka odavamaks… Minu argument on: kui taimsed alternatiivid on maitsvamad, tervislikumad ja odavamad, siis mis põhjus on meil nii suures koguses hakkliha süüa? See põhjus võib olla mõtteviis või harjumus. Uus ja tundmatu tundub hirmus ning „lihausku“ inimene ei ole nõus proovima ja ehk ka tunnistama, et taimne on parem. See muutus toimub võib-olla põlvkonnavahetusega, aga ma olen kindel, et see toimub. Täna on taimsed alternatiivid veel kallimad või sama hinnaga mis kala- või loomafilee. Aga kui ma ei otsi „taimset liha“, vaid teen lihtsalt köögiviljahautise? See pole päris sama toiteväärtusega. Kui võtame lihtsalt mingi köögivilja, siis seal ei ole väga palju valku ning seda suures koguses süües saame liiga palju süsivesikuid. Hea valguallikas on näiteks oad, kuid eestlased ei ole harjunud nii palju ube sööma ega oska kuigi hästi eri toitudes kasutada, seevastu lõuna pool kasutatakse neid mitmekesiselt ja palju. Liha alternatiive ongi vaja seepärast, et paljud on lihtsalt harjunud liha sööma – me teame, kuidas kotlette valmistatakse ja näiteks vorsti grillimist võõrapärase tempeh’ga juba ei asenda. Tuleb välja, et lihtsam on õpetada üks pärm saepurust toitu tegema, kui inimest vorstist loobuma. Ma usun, et see muutub generatsioonidega, inimest ja tema harjumusi on tõesti raske ümber programmeerida. Samas on kriisid võivad protsesse kiirendada. Loodetavasti ei tule kunagi toidukriisi, aga kui tuleks, siis tõenäoliselt vaataksime ka oma toidutarbimise lihtsamini ja kiiremini üle. Niikaua kui kõik on hästi, on raske motiveerida inimesi teisiti elama. Naljaga pooleks: kui Eestis raiemahte piiratakse, siis kuidas see ÄIO toorainet mõjutab? Otseselt ei ole me raiemahtudega seotud. Meie tänane eesmärk on kasutada kõrvalsaadusi ja kui seda tekib kõige rohkem puidutööstuses, siis me kasutame seda. See võib olla ka põhk või toidujäätmed. Pikemas perspektiivis on aga meie huvi kasutada toormena õhus leiduvat CO2-te. Mismoodi? Taimed ju tarbivad CO2-te ja teevad puidusuhkruid. On olemas vetikaid, mis fikseerivad CO2-e oma kasvuks, ning baktereid, mis toodavad CO2-st kas bakteri biomassi või mingeid aineid. Teeme koostööd Tartu Ülikooliga, kus konkreetne labor fikseerib CO2-e ja toodab sellest lihtsamaid molekule, meie väärindame neid edasi rasvadeks. Samamoodi on võimalik õpetada pärme CO2-te tarbima. Olete mõelnud ja arendanud välja väga loomingulise lähenemise toidule ja ressurssidele. Milliseid potentsiaalselt suure väärtusega asju me veel mõttetult ära viskame või põletame? Tegelikult just see ongi olnud meie eesmärk – oleme teadlikult ja teaduslikult valinud kõige mahukamad kõrvalsaadused, mis Eestis tekivad. Osalesime RITA biomajanduse projektis, mille käigus kaardistasime kõik Eestis tekkivad jäätmed ja sealt tuli väga hästi välja, et suurimad jäätmed on puidutööstuses, teisel kohal põllumajanduse kõrvalsaadused ja nende järel kõik muu. Miks liigume CO2-e substraadina kasutamise lõppeesmärgi poole – Eestis juba põletame prügi ja teeme sellest energiat, aga lisaks võiksime põlemisest tekkiva CO ja CO2-e kinni püüda ja kasutada uuesti kemikaalide, toidu jms toormena. Siis ei tähendaks põletamine ühegi materjali lõppu, vaid me hoiaksime kõik ringmajanduses. Selle poole me liigume. Taimed ju teevad seda, aga taimed on aeglased. Kuidas veel saab baktereid meie kasuks tööle panna? Kas võiks õpetada neid ookeanist mikroplasti sööma ning siis meile valgust ja sooja andma? Me toidame oma pärme ka plasti koostisosadega ja tegeleme sellegagi, kuidas plastikut lagundada ja uuesti kasutada. Tihti on probleemiks see, et kui on kasutatud koos eri materjale, läheb nende lahkuvõtmine liiga keeruliseks ja kulukaks. Lahenduseks on siin pürolüüs ja CO2-e kinnipüüdmine. Arvan, et CO2 ongi see, kuhu ringmajandus liigub. Mida efektiivselt suudame seda tagasi ringlusse võtta, seda edukamalt me suudame ringmajandust arendada. Täna juba on ettevõtteid, kes sellega tegelevad, neid tuleb aina juurde ning CO2-e fikseerimise hind läheb aina odavamaks. Kui selle õhkupaiskamise eest võetav tasu on kõrgem kui selle uuesti kasutussevõtmise hind, hakkame aina rohkem investeerima lahendustesse, mis suudavad seda tagasi võtta. Iga uue tehnoloogiaga on nii – algul maksab selle väljaarendamine rohkem, aga kui me tahame selle poole liikuda, peame sellesse investeerima. Sa räägid justkui täiesti uuest maailmast. Oled kirjeldanud, et tee ÄIO-ni oli kuus aastat higi, verd ja pisaraid, ebaõnnestumisi ning uuesti ja uuesti proovimisi. Kuidas Sa uuenduslikus protsessis tead, millal tasub uuesti proovida ning millal on õigem loobuda ja midagi muud alustada? See on huvitav küsimus. Eks ta nii ole, et kui kogu aeg toimuvad väikesed edusammukesed, tasub edasi katsetada. Minu loogika on selles, et mitte üritada mingit teemat oma lemmiklapseks teha ja seda elus hoida, pigem üritada projektid nii kiiresti kui võimalik läbi kukutada. Kui mõne läbikukutamine ei õnnestu, saab hakata sellega edasi tegelema. Räägi mõnest õnnestunud läbikukutamisest. See protsess käib kogu aeg, need on igapäevased asjad, mida testid – otsides näiteks, millisesse aplikatsiooni sinu arendus kõige paremini sobib. Enamasti püstitad mingi kaugema eesmärgi ning teid, kuidas sinna jõua, on palju. Et leida selline tee, mis töötab, tulebki hakata metoodikaid järjest läbi kukutama. Kas võib ka olla, et oled valinud sellise eesmärgi, kuhu tegelikult ei viigi ühtki teed? Loodusseaduste raamistik annab enam-vähem kätte, mis on võimalik ja mis mitte. Võib-olla on meie lõppeesmärk teada saada, kas on võimalik Eestis arendada biomajandust. Siiamaani tundub endiselt, et on. Kuid küsimus on ka hinnas: naftat on suhteliselt odav pumbata, bioprotsessides tuleb esiteks tooret töödelda, siis luua mikroobid, mis suudaks seda väärindada jne. Need on kõik eraldi sammud ja protsessid ning tuleb leida kõige efektiivsemad viisid, noppida esmalt kõige madalamal rippuvad õunad ning teaduse arenedes liikuda järgmiste poole. Eestis miskipärast ei ole biotehnoloogia väga arenenud ega levinud, ehkki eeldused on head – meil on ülikoolides välja õpetatud piisavalt molekulaarbiolooge, kuid vaid üksikud projektid on jõudnud laborist kommertslahendusteni. Nüüd on meil tegelikult võimalus IT-edulugu rohepöördes korrata. Öeldakse, et rohepööre läheb meile kalliks maksma, aga tegelikult võimaldab see arendada meil Eestis välja uue majandusharu, mida me peaksimegi tegema. Anna mõni soovitus teadlastele, kes kaaluvad, kuidas oma leiutist ise turule viia, kuid ei kipu esimest sammu astuma või kõhklevad oma turuvalmiduses. Kindlasti peab olema sisemine usk projekti õnnestumisse ning motivatsioon sellega intensiivselt järgmised aastad tegeleda. 90% alustavatest ettevõtetest kukuvad läbi, seega poole vinnaga pole tõenäoliselt mõtet selliste projektidega alustada. Samas ei tohikski see olla teadlastele sund või ainus edukuse kriteerium, sest ülikool vajab tugevaid teadureid ja õppejõude, kes on keskendunud just alusuuringutele ning uue põlvkonna ekspertide väljakoolitamisele. Siin peab alati olema tasakaal ning uute ideede ülikoolist välja saamiseks on ka teisi võimalusi – kas litsentsida oma tehnoloogiat või otsida iduettevõttele väljastpoolt ülikooli tegevjuht ja osaleda projekti arengus tehnoloogiajuhina.