Iga aasta 11. veebruaril peetakse Eestis rahvusvahelist päeva „Naised teaduses“, mida hakati ÜRO eestvedamisel tähistama 2015. aastal. Selle eesmärk on esile tuua naiste ja tüdrukute oluline roll teaduse arengus.
TalTechi loodusteaduskonnas on naiste panus teadusmaailma väga lai. Palusime kahel silmapaistval noorteadlasel jagada oma isiklikke kogemusi, väljakutseid ning inspiratsiooni, julgustades ka teisi noori tegelema teadusega ning järgima enda unistusi.
Palun saage tuttavaks – Annette Miller ja Sigrid Kirss.
Annette Miller
Annette Miller on Tallinna Tehnikaülikooli orgaanilise sünteesi doktorant-nooremteadur. Ta tegeleb prebiootiliste suhkrute sünteesiga, mida saaks kasutada rinnapiima asendajates, mis muudaksid imikute piimasegud tunduvalt tervislikumaks. Lisaks edendab ta doktorantide heaolu ülikoolis ning populariseerib noorteadlaseks olemist Eestis.
Kuidas jõudsid teadusmaailma?
Keemia vastu tekitas huvi, nagu märkimisväärselt paljude teiste teadlaste puhul, inspireeriv ja lahke keemiaõpetaja. Olenemata demonstreerimise võimaluste puudumisest oli keemiaõpe tema käe all elav ja kaasahaarav.
Milliste takistustega oled sa noore naisteadlasena oma karjääri jooksul silmitsi seisnud?
Ma ei teagi, et mul oleks oma soost tulenevaid väljakutseid olnud. Küll aga olen ma proovinud leida naisjuhendajaid ja erialaseid eeskujusid, mis pole niisama lihtne, sest vanemteadurite ja eriti professorite hulgas on naisi siiski veel vähe.
Millised projektid ja uuringud on sinu jaoks olnud kõige põnevamad?
Minu jaoks on alati olnud kõige põnevam laboris, keset sünteesi. Selle algpõhjuseks võivad olla imelised illustratsioonid vanaaegsetest laboritest, kus müstilistes ümarates klaasanumates loksuvad põnevad vedelikud ning kapid on täis erinevaid värviliste sooladega täidetud pudeleid. Mulle meeldib olla selle põnevuse keskel ning tunda neid saladusi.
Oma töös tunnen enim uhkust, et saan töötada sõbralikus, toetavas ja uudishimulikus kollektiivis. On rõõm selles osaline olla ning tunda, et saan sellesse panustada, et minu pakutu on väärtustatud ja seda rakendatakse.
Kuidas tasakaalustad oma töö- ja eraelu? On sul mõni näpunäide?
Kõige keerulisem on see siis, kui inimesel väga meeldib tema töö. See nõuab pidevat pingutust ning teadvustamist. Leian, et mind aitab suhtumine, et vahel on kiirem aeg, vahel aeglasem ning tasakaalustamine on protsess, mis kunagi ei lõppe.
Mida soovitaksid teadlaskarjääri kaaluvatele noortele tüdrukutele?
Tule võta osa! Väljaspoolt on eri elualade ja tööde sisu raske hinnata. Tegutsedes õpid ennast kõige paremini tundma ja kogud vahetuid kogemusi. Soovitan otsida aktiivselt võimalusi – on olemas töötoad, avatud uste päevad, olümpiaadid, õpilasuurimused. Ülikoolil on palju viise, kuidas kooliõpilasi kaasata ja isetegemise rõõmu pakkuda. Kui on julgust küsida, siis ilmselt leitakse sulle ka võimalus osaleda ning tegutseda! Ka minu enda ema utsitas mind osalema ning gümnaasiumi ajal tehtud uurimised olid põnevad esimesed sammud teaduse suunas.
Sigrid Kirss
Sigrid Kirss on geenitehnoloogia osakonna doktorant-nooremteadur, kelle eesmärk on tuua tulevikus teaduse abil lisakasu kogu ühiskonnale. Muuhulgas uurib ta professor Peep Palumaa metalloproteoomika grupis Alzheimeri tõves esinevat vase metabolismi. Ta on silmapaistev noor teadlane, kes panustab keemia ja biotehnoloogia instituudi turundusse ning korraldab teaduskonna suurüritust Loodusteaduste Päev, mis tutvustab noortele praktiliste tegevuste kaudu teadust.
Kuidas jõudsid teadusmaailma? Mis tekitas algselt huvi oma eriala vastu?
Teadsin alati, et soovin tulla ülikooli õppima, aga eriala osas oli keeruline valikut teha. Mind on alati paelunud keerulised teemad ja ka loodusteadused (nii keemia, bioloogia kui ka matemaatika), mistõttu vaatasin TalTechi erialasid ja sel hetkel tundus, et geenitehnoloogia on kõige raskem. Selle põhjal langetasin ka valiku ning teadsin ka seda, et kui tõesti eriala ei sobi, siis saab alati vahetada. Geenitehnoloogiat õppides sain aru, et see ala on mulle! Eriti hakkas paeluma mind aju ja sain ka lõpuks magistriõpingute ajal metalloproteoomika laborisse, et hakata uurima Alzheimeri tõve.
Milliste takistuste või väljakutsetega oled noore naisteadlasena oma karjääri jooksul silmitsi seisnud ja kuidas oled neist üle saanud?
Ma olen alati peljanud avalikke esinemisi, mida tuleb doktorantuuris olles väga palju ette. Õnneks olen saanud käia mitmel ülikooli pakutud koolitusel ja samuti on kaasa aidanud mitmed toredad kolleegid, kes on jaganud enda nippe, et saada oma hirmust üle ja hästi esineda. Teadlasena peab oskama oma tööd teistele seletada ja see oskus on tulnud minu jaoks kõige raskemini aga usun, et kui piisavalt tahta, siis on kõik õpitav! Just viimati osalesin ka „Teadus 3 minutiga“ konkursil, kus sai väga hästi end proovile pandud ja samas sain ka osa tasemel koolitustest!
Millised projektid ja uuringud on olnud kõige põnevamad?
Oma projektis uurin vase metabolismi reguleerimist Alzheimeri tõves ja üheks võimaluseks on kasutada äädikakärbseid. Minu jaoks ongi siiani kõige põnevamad olnud katsed äädikakärbestega. Nad on uskumatult tublid mudelorganismid, kelle peal saame mudeldada Alzheimeri tõve ja uurida nii erinevaid mehhanisme kui ka ravimikandidaate. Selle kohta võib ka rohkem lugeda hiljuti avaldatud Novaatori artiklist. Kui keegi oleks mulle mõned aastat tagasi öelnud, et hakkan oma töös äädikakärbestel ajusid välja dissekteerima, siis ma oleks selle peale osanud ainult naerda, aga nüüd on see üks igapäeva tööülesanne.
Kuidas tasakaalustad oma töö- ja eraelu? Kas sul on mõni näpunäide?
Tuleb leida endale meeldiv ajaplaneerimise viis, isiklikult kasutan kõiki Google ’i abivahendeid (kalendrid, taskid jne), kus ma jaotan oma tööülesanded tähtsuse alusel laiali. Kindlasti tuleb lihtsalt võtta endale vaba aega ning mingid õhtud nädalast ongi selleks, et raamatut lugeda või sõpradega kinno minna. Kõige olulisem on see, et tuleb osata öelda „ei“, kõike ei pea tegema ja ülesanded tuleb võtta teha vastavalt enda ajagraafikule.
Mida soovitaksid noortele tüdrukutele, kes on huvitatud teaduskarjäärist?
Julget pealehakkamist ja enesekindlust!
