Kolumnist-keeletoimetaja
Linnastumine esitab kahesuunalisi väljakutseid. Esiteks: kuidas ehitada üles üha suuremate linnade logistikat, näiteks kuidas leida tasakaalu üha tiheneva ja keerustuva transpordi ja üha rohelisemat mõtteviisi eeldava, jätkusuutlikke lahendusi otsiva linnaplaneerimise vahel? Teiseks: kuidas võiksid väikesed linnad võimalikult valutult kahaneda – või kuidas sellele kahanemisele vastu seista, küsib kirjanik Jan Kaus.
Maailm paistab üha kasvava hooga linnastuvat. Kui minu lapsepõlves (1970. aastatel) oli üle 10 miljoni elanikuga linnu terve maakera peale kokku ehk kolm-neli, siis praeguseks on neid üle kolmekümne. Tokyos elab praegu umbkaudu 37 miljonit inimest, s.t tunduvalt rohkem kui Skandinaavia riikides ja Baltimaades kokku – lisaks neile mahuks ära veel ka üks Berliin.
Eestiski käib linnastumine täie hooga, olgugi et siin tähendab see üheainsa linna kasvu teiste linnade arvelt, väiksematest asulatest rääkimata. Tallinn valgub juba mõnda aega üle oma äärte, linn ja seda ümbritsevad vallad (näiteks Tallinnaga põhimõtteliselt juba kokku sulanud Viimsi) on ainsad kasvava elanikkonnaga omavalitsused Eestis. Näiteks taasiseseisvumise lävel elas Tartus ligi 115 000 inimest, ent 2020. aastal alla 93 000, Pärnus vastavalt üle 50 000 ja 2020. aastal alla 40 000 inimese, Valga rahvaarv on kukkunud 18 000 juurest 1989. aastal 12 000 juurde praegusel kümnendil. Narva on kaotanud sama ajaga umbkaudu 20 000 elanikku. Tõsi, selliste langemiste koguhulk ei sisalda ainult liikumisi tõmbekeskusesse, vaid ka näiteks migratsiooni ja negatiivset iivet, ent tendentsi pole võimalik eirata.
Selline olukord tekitab kahesuunalisi väljakutseid. Esiteks: kuidas ehitada üles üha suuremate linnade (Eesti kontekstis siis üha suurema linna) logistikat? Näiteks – kuidas leida tasakaalu üha tiheneva ja keerustuva transpordi ja üha rohelisemat mõtteviisi eeldava, jätkusuutlikke lahendusi otsiva linnaplaneerimise vahel? Teiseks: kuidas võiksid väikesed linnad võimalikult valutult kahaneda – või kuidas sellele kahanemisele vastu seista?
Sellele komplekssele küsimusele on võimalik läheneda üldjoontes kahelt suunalt, esimese keskmes ruum, teise keskmes aeg.
Hooned
Võib üldistada, et tehnoloogia areng on toonud kaasa inimese loodu – sh hoonete – eluea lühenemise. Kuna tehnoloogiad võimaldavad ressursside üha efektiivsemat, sh. kiiremat kasutamist, tingib see tootmisprotsesside tempo kasvu. Keskaegseid katedraale ehitati igavikuks ka seetõttu, et nende valmimine nõudis sageli inimelust pikemat aega (kas ei nähtud Kölni katedraaliga ühtekokku vaeva lausa 800 aastat?). Tänapäeval saaks samasuguse hoone rajada kiirusega, mis tunduks keskaegsele teadvusele ebaloomulik.
Sellega ühes ei olegi paljude hoonete eluiga pikaks mõeldud – nõukogude ajal ja hiljemgi ei mõeldud eriti materjalide pikema kestuse, näiteks nende taaskasutamise potentsiaalile. Majanduskasvule orienteerunud vaimset keskkonda mõjutab ka arusaam, et vana säilitamine on kulukam ja ebaefektiivsem kui uue rajamine. Tallinnas võib vana puumaja kaduda paari päevaga ning järgmisel aastal kõrguda selle kohal efektne klaasmaja (või siis aastaid püsiv tühik).
Sellise tendentsi kõrval kõlabki arvamus, et ehitussektor vajab paradigma muutust, mis rõhutab ehitamise kõrval säilitamise ja hooldamise väärtust – see siiski ei tähenda ehitamisest loobumist, vaid üha hooldavamat, säästvamat ehitamist.
Eesti väikelinnades väljendub sama probleem hoonete tühjenemisega – rahvastiku kahanemine jätab paljud majad pooltühjaks või täiesti soiku. Küsimus kõlabki, mida selliste hoonetega ette võtta. Arhitekt Laura Linsi on öelnud, et pole olemas kasutuid hooneid, on vaid kasutamata hooned. Selle mõtte võib kanda üle ka hooneid ümbritsevale ruumile: kui kasutatakse ruumi, hakatakse kasutama ka hooneid selles ruumis.
Sellist taotlust võis tajuda Eesti Vabariigi sajanda aastapäevaga seotud suures ettevõtmises, mille käigus projekteeriti ümber mitme väikelinna keskväljakud. Kui väljak on atraktiivne, huvitav, mänguline koht, mis kutsub inimesi sinna aega veetma, saab linnaruum endale gravitatsioonilise keskme, mis aitab hoida pihustuma kippuvat energiat koos ja takistab kohta hajumast. Näiteks Valgas renoveeritakse parasjagu linna vanimat, 1670. aastal ehitatud puithoonet ning kuna see asub uuendatud keskväljaku ääres, on suurem lootus, et hoone ja selle ümbritseva ruumi uuendamine on kahesuunaline – maja meelitab inimesi väljakule ja väljak meelitab inimesi majja.
Üha olulisemaks muutub ka hoonete enda jätkusuutlikkus.
Tootmisprotsesside kiirenemine on seotud materjalide kättesaadavusega ja intensiivse tootmise tekitatud globaalse keskkonnamõjuga. See on toonud kaasa vajaduse mõtestada ümber hoonete „tarbimist“ – s.t nende ehitamise ja lammutamise tsüklit. Üks võimalus hooneid jätkusuutlikumalt käsitleda on näha neis omamoodi „materjalipanku.“
Ehitisi saab jagada doonor- ja siirdehooneteks, s.t ühest, lammutatavast hoonest võetakse elemente, mis suunatakse teise, ehitatavasse. Seega saab ka hooneid taaskasutada – või saab taaskasutada osiseid, millest lammutatud hoone koosnes. Näiteid ei pea kaugelt otsima.
TalTechi vanemlektor Simo Ilometsa juhtimisel projekteerisid 2023. aastal interdistsiplinaarsed tudengigrupid taaskasutatud materjalidest Tartusse rattamajad, mis väljanägemise põhjal jätavad täiesti uue mulje. Samuti on Ilomets väljendanud lootust, et kui praegu on rajamine ja lammutamine üksteisest eristatud, võivad nende protsesside omavahelise lähenemise kaudu tekkida ettevõtted, mis NII ehitavad KUI KA lammutavad. Muidugi jäävad õhku küsimused, mitu korda saab mingit materjali taaskasutada, kas materjali taaskasutatavust on võimalik parandada, jne.
Tundub, et materjalide püsivuse küsimus muutub aina teravamaks probleemiks ka kliimamuutuste taustal. Kui ilm muutub üha äärmuslikumaks (mis Eestis tundub tähendavat näiteks sademehulga ja sedakaudu niiskuse ning tuule kiiruse kasvu), siis avaldab see materjalidele ka suuremat survet, s.t kliimamuutused vähendavad materjalide vastupidavust ning see nüanss hakkab mõjutama nii arhitektide kui ka ehitusinseneride tööd.
Liikumine
Liikumise probleemid võib kokku võtta umbes nii: kasvavas suures linnas võimendub läbipääsu küsimus, kahanevas väikses linnas aga juurdepääsu küsimus. Üks võimalus viimast küsimust lahendada on juba eelpool mainitud lähenemine, mis võimaldab tuua kõiki piirkonna (näiteks valla) võtmeteenuseid asula keskusse kokku. See aga võimendab juurdepääsu vajadust: et autota inimestel oleks mugav kasutada ühistransporti, jalgratast või jalgu.
Tallinna kesklinna liiklustaristut mõjutab siiani nõukogude pärand: kui autode arv taasiseseisvumisega plahvatuslikult kasvas, tuli hakata suurendama tänavate läbilaskevõimet. Selle ümbermõtlemise – ja ümbertegemise – seni viimane eredaim näide on Reidi tee läbimurre.
Järsk üleminek nõukogude ajast moodsasse euroopalikku ruumi tähendas ka seda, et kergliikluse sulandumine trajektooride mustrisse on käinud üle kivide ja kändude. Samuti on mõjutanud Tallinnas liikumist tugevalt poliitika, tasuta ühistransport on olnud aastaid Keskerakonna trumpkaart, ometi pole see suutnud eriti efektiivselt võidelda autostumisega, mille taha kipuvad kaduma rattasõitjad ja jalakäijad.
Autostumist aga hoiab käigus Tallinna suhteline ehituslik hõredus ning mitmesuunaline valglinnastumine. Näiteks Šveitsi suurima linna, Tallinnast suurema elanike arvuga Zürichi pindala on Tallinnast pea poole väiksem. Suure pindalaga linnas on auto mugavam, sest ühistranspordiga linna ühest otsast teise saamiseks (ning need otsad nihkuvad teineteisest üha kaugemale) ei ole võimalik vältida ümberistumisi. On omamoodi paradoks, et ühiskonnas, kus inimestel on üha vähem aega, kulutavad nad tuntava osa sellest väärtuslikust ressursist just liikluses. Oleks huvitav näha, kas koroonaepideemia tekitatud olukord, kus paljud inimesed hakkasid kodus tööd tegema, on jätnud töökorraldusse ka püsivamaid jälgi – kas töö ja kodu vahelise liikumise üldine ajamaht on võrreldes koroonaeelse ajaga püsivamalt kahanenud.
Tundub, et koroonaepideemia üks võimalikke positiivseid tagajärgi võikski olla aegluse (taas)avastamine. Mõttetöö tegijana võin kinnitada, et mõnikord tekivad kõige paremad lahendused aeglust praktiseerides – näiteks jalutades. Miks mitte mõelda jalutamisest kui ühest efektiivsest töötegemise võimalusest? Näiteks võiks igale koosolekule eelneda ja järgneda väike jalutuskäik (kui tervis ja ilm vähegi lubavad).
Selleks muidugi tuleb loobuda mõtlemisest, mis vastandab järsult tööd puhkusele ning näeb ühele kuluvat aega teisest väärtuslikumana ainuüksi seetõttu, et seda väärtust on kerge mõõta, n-ö aega rahasse ümber tõlkida. Jalutamise kasuks räägivad ka sotsiaalmeditsiinilised argumendid – vastutöötamine ülekaalulisusele ja sellega seotud haigustele ning istuva eluviisi kahjulikkusele.
Suure linna rütme mõjutavad ka hooned, neisse koondumiste ja hajumiste pinged. Superhooned, kuhu asutusi koondatakse, võivad olla logistiliselt efektiivsed, ent see vähendab võimalust, et töötajal tekib töise ruumiga isiklikum side, et temast kui ruumi kasutajast saab ruumi kaaslooja. Võib-olla oleks õige aeg hakata mõtlema, et küsimuse „millist tööd teha?“ kõrval muutub üha olulisemaks küsimus „millises ümbruses tööd teha?“
Lisaks julgen pakkuda, et jätkusuutlikku liikumist ei peaks vaatama ainult otseses mõttes, liikumisena füüsilises keskkonnas, vaid ka ülekantud tähenduses ehk kommunikatsioonina. Ei paisu ju ainult linnaruumi territoorium, vaid ka kommunikatsiooniaktide hulk ja keerukus. Kui rääkida kvaliteetsest elukeskkonnast, võiks ühtlasi rääkida ka jätkusuutlikust suhtlusruumist. Et näiteks detailplaneeringud tooksid kaasa ka detailse, aeglust eeldava mõttevahetuse nendega, keda need planeeringud mõjutama saavad. Ere näide pärineb mullusest suvest, mil Tallinna linn avaldas plaani muuta mitme bussiliini numbreid ja liikumisteekondi. Selle vastu avaldasid kodanikud, kelle elu muudatused ähvardasid muuta, kohati lausa organiseeritud protesti.
Siin kerkib jällegi esile aegluse küsimus, mis tundub asuvat keskkonnamõjude ja majandusliku efektiivsuse ristkohas. Majanduskasv eeldab protsesside (kasvavat) kiirust, jätkusuutlikum keskkond aga vastupidi, nii tootmis- kui suhtlusprotsesside aeglustumist. Esimene eeldab paranemist liikumiste kvantiteedis, teine paranemist liikumiste kvaliteedis.
Nii nagu materjalid mõjutavad hoonete kvaliteeti, mõjutavad need ka liikumiste kvaliteeti. Heaks näiteks sobib meie laiuskraadidel möödapääsmatu liikumisteede libedus. Esimesena meenub sotsiaalkampaania lamellrehvide toetuseks, kuna need saastavad linnaõhku naelrehvidest vähem. Jällegi: naelrehvid on jäise pinnase vastu kindlamad, mistõttu võimaldavad need ohutumalt liikuda ning sedakaudu kiiremini kohale jõuda, aega efektiivsemalt kasutada. Lamellrehvid eeldavad aeglasemat liikumist, pidevalt ettevaatlikkust (ja närvikulu). Mikroskoopilist tolmu pole võimalik vahetult tajuda, sestap on keskkondliku tundlikkuse argumendil majandusliku efektiivsuse kõrval nõrgem positsioon. Ent probleeme ei saagi lahendada, kui neid kõigepealt ei teadvustata.
