Tark ei torma: kas Eesti energiapoliitika on liialt rutakas?

Tark ei torma: kas Eesti energiapoliitika on liialt rutakas?. 11.04.2025. Käesoleva aasta lõpuks peab Eestil valmima uus energiamajanduse arengukava 2035. aastani, mis jääb aastakümneteks suunama meie energiatootmist ja -tarbimist. Samal ajal kasvab mure: kas rohepööre liigub liiga kiiresti? Kas otsused on läbimõeldud ja kasulikud – või juhib neid tarbijaid eirav soov paista eesrindlik? TalTechi energiatehnoloogia instituudi direktor, professor Alar Konist leiab, et Eesti peaks korraks sammu tagasi astuma ja küsima, kas loodav süsteem on töökindel, taskukohane ja sõltumatu. Tema sõnum on selge – tark ei torma. Fossiilid kinni, aga mis hinnaga? Konist rõhutab, et energiasüsteemi ei saa kavandada lähtudes vaid tootmisviisidest nagu tuul või päike. Tarbijale kättesaadava energia tagamiseks on vaja terviklikku lahendust – koos salvestusvõimaluste, juhtimisvõimsuste ja toimiva võrguga. Kui neid aspekte ei arvesta, jääb hind näiliselt madalaks, aga tegelikkuses maksame hiljem süsteemitasude kaudu palju rohkem. „Me ei saa vaadata ainult seda, mis maksab tuulepargi toodetud elekter. Me peame arvesse võtma ka selle, kui palju maksab selle elektri igapäevane kasutuskõlblikkus – alates salvestusest kuni võrgu tugevdamiseni,“ selgitas Konist. Rahvusvaheliselt kasutatakse selleks mudelit, mis arvestab kogu süsteemi kulu, mitte ainult tootmishinda. Konisti sõnul peaks ka Eesti strateegia toetuma sellisele lähenemisele – ainult nii saab võrrelda eri energiaallikate tegelikku mõju tarbijale ja ühiskonnale. Viimastel aastatel on Eesti üritanud rohepöördes teistele teed näidata. Konist peab sellist suhtumist riskantseks. Tema hinnangul oleks palju mõistlikum vaadata esmalt, millised lahendused toimivad suurtel ja võimekatel riikidel, ning seejärel võtta parimad neist kasutusele Eestis. „Kui Saksamaa plaanib söest loobuda alles 2038. aastal, siis pole mõistlik, et meie paneme kõik fossiilsed allikad kinni kümme aastat varem. Miks me seame endale eesmärgid, mis on suurtest majandustest karmimad?“ küsis ta. “Kui Saksamaa plaanib söest loobuda alles 2038. aastal, siis pole mõistlik, et meie paneme kõik fossiilsed allikad kinni kümme aastat varem. Miks me seame endale eesmärgid, mis on suurtest majandustest karmimad.” Konist toonitab, et väikeriigina ei tohiks Eesti võtta energiapoliitikas esmakatsetaja rolli. „Meil ei ole mõtet viia läbi suuri eksperimente, kui teised veel proovivad. Meie peamine eesmärk peab olema toimiv ja kindel süsteem, mis tagab energia olemasolu ka keerulistes oludes – näiteks siis, kui ühendused katkestatakse.“ Tema sõnul ei tähenda see rohepöördest loobumist, vaid tempot, mis võimaldab teha otsuseid teadlikult ja riske maandada. Kui energia hind muutub liiga kõrgeks või süsteem ei tööta ootuspäraselt, kannatab kõigepealt Eesti inimene ja ettevõtlus, mitte rahvusvaheline maine. Põlevkivi roll muutub, aga ei kao Sageli räägitakse põlevkivist kui energiaviisist, mille aeg on ümber. Konist nii ei arva. Tema sõnul ei ole ühtegi teist kohalikku energiaallikat, mis suudaks tagada juhitavat tootmist sellises mahus, nagu Eesti vajab. Mis veelgi olulisem – seda saab teha keskkonnale vastuvõetaval moel. Ta viitab uuringutele, mille kohaselt on võimalik kasutada põlevkivi koos süsihappegaasi püüdmisega, mis langetakse CO₂ heite alla 150 grammi kilovatt-tunni kohta. Kui osa kütusest on biomass, võib tulemus olla isegi negatiivne: „Sellisel juhul seome rohkem süsinikku, kui seda välja paiskame – see oleks ainus tehnoloogia, mis lubab Eestis negatiivseid heitmeid energiaühiku kohta.“ Lisaks on võimalik ehitada põlevkivijaamu ümber ammoniaagile, mida saab toota rohelisest vesinikust. „Kui rohepööre edeneb, ei pea vanu jaamu sulgema. Neid saab kohandada uutele kütustele,“ selgitab ta. See tähendab, et põlevkivi ei pruugi olla igavene lahendus, aga see tagab üleminekuperioodi-aegse stabiilsuse – seniks, kuni uued tehnoloogiad ja süsteemid suudavad tõesti töökindlust pakkuda. Rohepööre ringiga Moskvast? Konist juhib tähelepanu, et Euroopa Liit on oma rohepoliitika ehitanud üles lootusele, et taastuvenergia-tehnoloogiad on kergesti kättesaadavad ja usaldusväärsed. Tegelikult on enamik tuulikute ja päikesepaneelide tootmisest seotud Hiinaga. „Meie sõltumatus väheneb, kui Euroopa tehnoloogia vajab ressursse väljastpoolt Euroopat,“ märkis ta. “Meie sõltumatus väheneb, kui Euroopa tehnoloogia vajab ressursse väljastpoolt Euroopat.” Veel keerulisem on olukord gaasiga. Ehkki Venemaa torugaasi import on ametlikult peatatud, jõuab see maagaas nüüd Euroopa turule ringiga – veeldatud maagaasina (LNG). Konist nentis, et üle poole 2024. aastal EL-i imporditud LNG-st pärines Venemaalt. Seatud piirangutest osatakse mööda hiilida ka Venemaa naftaga. „Selle import on sanktsioonide all, aga huvitaval kombel on suureks eksportijaks muutunud India. Kes, üllatus-üllatus, ostab seda Venemaalt. See seab kahtluse alla kogu energiasõltumatuse narratiivi.“ Tema sõnul ei tohiks Eesti ehitada oma süsteemi üles sisseveetavatele kütustele, eriti kui nende tegelik päritolu ei vasta meie väärtustele. Teadlased kõnelevad, poliitikud otsustavad Konisti hinnangul on teadlaste mõju poliitikale piiratud. Börsipõhine energiaturg tähendab, et suurimat mõju avaldavad ärilised huvid. Teadlased saavad osaleda aruteludes, kuid lõppotsused tehakse teisiti – sageli valimislubaduste või ideoloogiliste hoiakute põhjal. Samas näeb ta võimalust muuta riiklike ettevõtete rolli. Näiteks küsib ta, kas Eleringi eesmärk peaks olema teenida kasumit või tagada hoopis Eesti tarbijale optimaalne energiasüsteem. Samuti kritiseerib ta praktikat, mille kohaselt ehitab riik ise üles oma süsteemiteenused – näiteks varujaamad või sageduse stabilisaatorid –, selle asemel et neid teenuseid turult tellida. „Konkurents viiks hinnad alla, aitaks kohalikel tootjatel saada nende pakutavate süsteemiteenuste eest õiglast tasu ja looks läbipaistvama süsteemi.“ Konist rõhutab, et tema eesmärk pole rohepööret kritiseerida, vaid seda targemalt ja kestlikumalt ellu viia. Suured eesmärgid on tema sõnul vajalikud, aga neid tuleb siduda toimiva süsteemi ja tegeliku olukorraga – alates geopoliitikast kuni majanduseni. „Tark ei torma – see vanasõna kehtib energiapoliitikas rohkem kui kusagil mujal,“ ütles ta. Kui soovime, et Eestis oleks jätkusuutlik, mõistliku hinnaga ja sõltumatu energiavarustus, peab poliitika toetuma eelkõige teadmistele, mitte soovmõtlemisele. “Tark ei torma – see vanasõna kehtib energiapoliitikas rohkem kui kusagil mujal.”