Tema hinnangul võib pidada kestlikkusaruandlust strateegiliseks tööriistaks ainult juhul, kui ettevõtted suudavad seda eesmärgipäraselt rakendada. Samas hoiatas ta liigse bürokraatia eest, mis taandab aruandluse pelgalt andmete kogumiseks ja esitamiseks ning võtab sellelt tegeliku väärtuse. Ta rõhutas, et oluline on keskenduda sisulistele muutustele, mitte ainult mõõtmisele ja raporteerimisele.
Lepp käsitles oma ettekandes Euroopa Liidu roheleppe sihte, sealhulgas eesmärki saavutada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside nulltase. Kuigi eesmärk on selgelt sõnastatud, tekib tema hinnangul küsimus, kuidas seda praktikas saavutada ja kas Euroopa suudab säilitada samal ajal konkurentsivõimet.
Ta juhtis tähelepanu ka majanduskasvu ja ressursikasutuse lahutamise eesmärgile ning tõdes ausalt, et ta ei tea täpselt, mida see tähendab ja kuidas seda saavutada. Samas pakkus ta välja võimalikke lahendusi: ringmajandust, teenusmajandust ja tarbimiskäitumise muutmist. Ta nentis, et teema vajaks sügavamat teaduslikku analüüsi ning et teadlaste panus diskussiooni on väga vajalik.
Ühe olulise probleemina tõi ta esile sotsiaalse mõõtme ning tõdes, et „valimas ei käi mitte keskkond, vaid inimesed.“ See tähendab, et kestlikkuse eesmärkide elluviimisel ei saa keskenduda ainult keskkonnale – tuleb arvestada ka majanduslike ja sotsiaalsete reaalsustega. Kui inimesed tunnetavad, et rohelepe toob kaasa liiga suured kulud või piirangud, võib tekkida kogu protsessi pidurdav vastuseis.
Juhtida eesmärkide, mitte aruandluse kaudu
Lepp rõhutas, et kestlikkuse juhtimine ei tohi piirduda ainult aruandlusega, vaid peab olema eesmärgipärane ja tulemuspõhine. “Igasuguse juhtimispraktikaga ei harjutata mitte kontrolli ega raporteerimist, vaid inimeste juhtimist.“ Ta lisas, et kui inimesed ei tule muutustega kaasa, jääb soovitud mõju saavutamata.
Swedbankis on kestlikkuse eesmärgid integreeritud ettevõtte strateegiasse. Pank on juba üle kümne aasta juhindunud põhimõtete dokumendist (position paper), mis määratleb ettevõtte kestlikkust puudutavad, pidevalt uuendatavad lubadused ja tegevuspõhimõtted. Swedbank on kehtestanud strateegilised suunised, mis piiravad keskkonnakahjulike projektide rahastamist ning aitavad finantseerida neid projekte, mis võimaldavad vähendada kliimajalajälge.
Lepp tõi esile, et pangana peavad nad mõõtma mitte ainult omaenda, vaid ka klientide tegevuste jalajälge. See on keeruline ja võib muutuda formaalseks harjutuseks, kui ei keskenduta sisulisele muutusele. Ta rõhutas, et oluline pole mitte koguda ainult andmeid, vaid astuda keskkonnasõbralike lahenduste toetamiseks ka reaalseid samme.
“Kui me lihtsalt anname aru, et meie koostööpartneritel on teatud suurusega jalajälg ja jätkame täpselt samade koostööpartneritega, täpselt sama jalajäljega, siis ei ole aruandlusel mingit mõtet.”
Olavi Lepa hinnangul võib pidada kestlikkusaruandlust strateegiliseks tööriistaks ainult juhul, kui ettevõtted suudavad seda eesmärgipäraselt rakendada. Foto: Egert Kamenik
Kestlikkusaruandluse paradoks
Kuigi aruandlus on vajalik, võib see Lepa hinnangul liigselt bürokratiseeruda. Ta selgitas, et pangad on harjunud regulatiivsete kohustustega ja annavad juba täna aru nii keskpangale, statistikaametile, maksu- ja tolliametile kui ka paljudele teistele institutsioonidele. Andmemahud, mida raporteeritakse, ulatuvad terabaitideni. Seetõttu on aruandlus pankadele tavaline osa tööst, kuid probleemiks võib see muutuda ettevõtetele, kellel puuduvad aruandluse täitmiseks vajalikud ressursid.
Lepp hoiatas, et kui aruandluskohustus muutub eesmärgiks omaette, siis võivad ettevõtted hakata lihtsalt täitma regulatiivseid nõudeid, kuid ei astu tegelikke samme kestlikkuse parandamiseks. Ta tõi näite: „Kui me lihtsalt anname aru, et meie koostööpartneritel on teatud suurusega jalajälg ja jätkame täpselt samade koostööpartneritega, täpselt sama jalajäljega, siis ei ole aruandlusel mingit mõtet.”
Lõpetuseks jõudis Lepp järeldusele, et kestlikkusaruandlus võib olla kasulik strateegiline tööriist, kui seda kasutatakse eesmärgipäraselt ning kui see toetab ettevõttes reaalseid muutusi. Samas, kui rõhk on vaid mõõtmisel ja raporteerimisel ning kui nimetatud tegevustega ei kaasne mõtestatud tegevusplaani, võib kogu aruandlus muutuda bürokraatlikuks koormuseks.
