Trialoogi toimetaja
TalTechi vilistlane ja Viljandi valla suurima tööandja, Eesti Höövelliistu tegevjuht Andrus Rooks suundus omal ajal masinaehitust õppima soovist mõista, kuidas teha asju targemini, tõhusamalt ja mugavamalt.
Aastatega on uudishimust alguse saanud huvi muutunud Rooksi professionaalseks tugevuseks, mis aitab tal langetada täna – ligi 40 aastat hiljem – sisulisi otsuseid ühes Eesti juhtivas profiilliistude tootmisettevõttes.
Kuigi Rooksi töö on ajas muutunud, peab ta tehnikaharidust endiselt suureks trumbiks. „Kui ma oleksin õppinud mõnda muud eriala, näiteks finantsi, ei suudaks ma täna masinate ja automatiseerimise asjus niimoodi kaasa rääkida,“ ütles ta. Just tänu süvateadmistele suudab Roots näha, kus peitub efektiivsus ja millised lahendused tasuvad ära.
Robot tuleb vajadusest, mitte edevusest
Ettevõte on juba aastaid seadnud oma oluliste fookuste hulka robotiseerimise ja automatiseerimise, sest need praktikad aitavad leevendada tööjõupuudust, vähendada füüsilist koormust ja tõsta tootmise efektiivsust. Robotiseerimisel alustati lihtsate abiseadmetega, kuid liiguti samm-sammult keerukamate automaatikalahendusteni.
Tänaseks kasutatakse tootmises viit tööstusrobotit, millest igaüks suudab asendada kaht kuni nelja inimest. Robotid teisaldavad tootmisliinide ja ladustamiskohtade vahel liistumaterjali, hoiavad tööprotsessi sujuvana ja aitavad ennetada vigu. Rooksi sõnul on Höövelliist oma valdkonna robotiseerimises selgelt eesrindlik – investeeringuid tehti õigel ajal ja läbimõeldult.
Robotite tasuvusaeg on märgatavalt lühenenud ning hinnad on langenud, mistõttu on investeeringud muutunud realistlikumaks ja kättesaadavamaks. Rooksi hinnangul on robotiseerimisel oluline mõelda mitte ainult tänasele kulule, vaid ka sellele, milline saab olema ettevõtte olukord kahe-kolme aasta pärast. „Kui ettevõttel on täna olemas finantsvõimekus, et protsesse automatiseerida, siis mina ei ootaks,“ sõnas ta.
„Kui ettevõttel on täna olemas finantsvõimekus, et protsesse automatiseerida, siis mina ei ootaks.”
Üha rohkem soetab ettevõte kohalikke, Eestist pärit robotiseerimise rätseplahendusi. Rooks peab seda Eesti tööstuse tugevuseks – kui on vaja inseneriteadmisi ja kiiret teostust, ei pea kaugelt otsima. Lisaks võimaldab lähedus tihedamat koostööd, testimist ja arendamist.
Tänaseks kasutatakse Eesti Höövelliistu tootmises viit tööstusrobotit, millest igaüks suudab asendada kaht kuni nelja inimest. Foto: Eesti Höövelliist
Töö pole kadunud, vaid muutunud
Ehkki robotid võtavad osa tööülesandeid üle, pole Höövelliistus nende tõttu inimesi koondatud. Töötajate arv on võrreldes buumiaastatega küll vähenenud, kuid see on toimunud loomulikul teel – kas pensionile jäämise, ametikohtade ümberkorralduse või uute tehnoloogiate kasutuselevõtu tõttu.
Uued liinid, mis kohe robotitega varustatud, vajavad vähem tööjõudu. Inimesed on suunatud teistele tööpostidele või liikunud ettevõtte sees teistsugustele ülesannetele.
Rooks rõhutas, et robotid ei võta inimestelt tööd ära, vaid muudavad töö iseloomu. „Kui varem pidi inimene jagama oma jõudu mitme töölõigu vahel, siis nüüd teeb osa tööst robot ja inimene saab seada fookuse liini jälgimisele või kvaliteedikontrollile,“ selgitas ta.
Töö fookustatus ja kvaliteet paranevad ning vigade oht väheneb. Samuti kasvab tööohutus – lihtsamad ja korduvad liigutused jäävad masinatele, inimene saab keskenduda järelevalvele ja kvaliteedikontrollile.
“Kui varem pidi inimene jagama oma jõudu mitme töölõigu vahel, siis nüüd teeb osa tööst robot ja inimene saab seada fookuse liini jälgimisele või kvaliteedikontrollile.”
Tänapäeva tööstusettevõtetes on Rooksi sõnul muutunud ka ootused töötajate oskustele. Vajatakse töötajaid, kes ei pelga keerukamaid masinaid, kes suudavad neid seadistada ning on teadlikud tööohutusnõuetest.
Robotitega „õlg õla kõrval“ töötamine nõuab distsipliini ja uutmoodi mõtteviisi. Samas näeb Rooks, et inimesed on valmis õppima ja uue olukorraga kohanema. See võib isegi motiveerida – töö muutub huvitavamaks ja kulutab vähem füüsist, samuti taandub rutiin. „Tahame rumalat füüsilist tööd välja juurida.“
Eesti Höövelliistu tegevjuht Andrus Rooks rääkis, et ettevõte on juba aastaid seadnud oma oluliste fookuste hulka robotiseerimise ja automatiseerimise, sest need praktikad aitavad leevendada tööjõupuudust, vähendada füüsilist koormust ja tõsta tootmise efektiivsust. Foto: Eesti Höövelliist
Järg on puidukeemia ja kestliku tootmise käes
Puidutööstustulevikku vaadates näeb Rooks kahte olulist arengusuunda: puidukeemiat ja kestlikku tootmist. Puidukeemia valdkond, mis on olnud Eestis seni üsna algusjärgus, areneb tema sõnul jõuliselt. Valdkond loob võimaluse minna samm kaugemale tavalisest töötlemisest ning toota keerukamaid ja suurema väärtusega tooteid.
Teine oluline teema on Rooksi meelest keskkonnateadlikkus. Viimistlusmaterjalid, kuivatusprotsessid ja kogu tootmisahel peavad kohanema karmistuvate keskkonnanõuetega. See toob kaasa pideva innovatsiooni ja partneritevahelise koostöö vajaduse.
Kuigi Höövelliistul pole seni olnud otsest pidevat koostööd teaduasutustega, näeb Rooks selles rohkelt potentsiaali. „Üksi pusides tulemusteni ei jõua – tuleb rääkida nende inimestega, kellel on süvateadmised, sest just nemad oskavad pakkuda lahendusi, mille peale ise ei tuleks,“ märkis ta.
Ta usub, et tugev teaduslik kompetents ja praktiline kogemus täiendavad teineteist – koos sünnivad lahendused, mis aitavad säilitada konkurentsivõime ka muutuvas maailmas. Samuti avab koostöö võimaluse panustada tootearendusse viisil, mis poleks ilma teaduspõhise toetuseta võimalik.
“Üksi pusides tulemusteni ei jõua – tuleb rääkida nende inimestega, kellel on süvateadmised, sest just nemad oskavad pakkuda lahendusi, mille peale ise ei tuleks.”
Kokkuvõttes usub Rooks, et puidutööstuses jäävad ellu need, kes suudavad muutustega kaasas käia. „Ei pea olema kõige suurem. Tuleb olla nutikaim ja kõige paremini kohaneda.“ Eesti tööstusel on tema sõnul selleks kõik eeldused olemas – on oskused, kogemus, insenerteadmine, koostöövalmidus ning katsetamisjulgus.
