Venemaa provokatsioonid ja Eesti piirid: miks on rahvusvaheline õigus oluline

Venemaa provokatsioonid ja Eesti piirid: miks on rahvusvaheline õigus oluline. 15.10.2025. Käesoleva aasta 19. septembril sisenesid kolm Venemaa hävituslennukit MIG-31 Vaindloo saare piirkonnas ilma loata vähem kui 10 kilomeetri sügavusele Eesti õhuruumi ja viibisid seal ligi 12 minutit, lennates paralleelselt Eesti riigipiiriga idast läände. Provokatsioonile viitab asjaolu, et õhuruumi sisenenud lennukitel puudusid lennuplaanid ja kahepoolne raadioside Eesti lennuliiklusteenindusega ning nende transponderid oli välja lülitatud. Seetõttu võib üsna kindlalt väita, et tegemist oli planeeritud provokatiivse tegevusega, mille eesmärk oli testida, mil moel reageerivad piiriprovokatsioonidele Eesti riik ja NATO siinne õhuturbemissioon. Tegu oli juba neljanda 2025. aastal toimunud õhupiiri rikkumisega Venemaa lennukite poolt. 7. septembril sisenes sealsamas Vaindloo saare piirkonnas ilma loata Eesti õhuruumi Venemaa helikopter MI-8, mis viibis Eesti õhuruumis umbes neli minutit. Mõttekoja International Institute for Strategic Studies hiljutine uuring näitas, et tõestust leidnud Venemaa hübriidrünnakud Euroopa kriitilise infrastruktuuri vastu kasvasid 2023. ja 2024. aasta vahel 246%. Neist suur osa oli seotud mere- ja õhupiiri rikkumistega. Suurem osa Venemaa korraldatud Eesti õhupiiri rikkumisi ongi leidnud aset Vaindloo saare piirkonnas, kus neid on viimase paarikümne aasta jooksul olnud kümneid. Eesti ja Venemaa vaheline mere- ja õhupiir on rajatud Nõukogude Liidus kehtinud administratiivpiiridele, mis ei paku piiride kulgemisele alati loogilisi lahendusi ning loovad tundlikke ja konfliktiohtlikke olukordi. Piirileping oleks ebaloogilisused kõrvaldanud Nõukogudeaegse õhuruumikorralduse tõttu ei lange Peterburi lennuinfopiirkond (FIR) ja Tallinna FIR riigipiiridega kokku ning osa Vaindloo lähedal asuvast Eesti õhuruumist kuulub endiselt Peterburi FIR-i alla. Maismaapiiril on sarnaseks näiteks Eesti kaguosas asetsev nn Saatse saabas, kus ühendus Eestile kuuluva Saatse piirkonnaga on juba aastakümneid toimunud läbi Venemaa Föderatsiooni territooriumi. Eesti ja Venemaa vaheline piirileping oleks need ebaloogilisused likvideerinud, kuid lahendamata olukorrad võimaldavad Venemaa Föderatsioonil viia läbi erinevaid provokatiivseid tegevusi ning algatada hübriidrünnakuid, mis tõstavad piirkonnas pingeid. Kuna viimane piiririkkumine kestis pikemat aega ning selle käigus ignoreeriti ohutu lennuliikluse reegleid, võib kahtlustada, et tegu oli tahtliku aktiga, mille eesmärk oligi testida NATO reageerimisvõimet. NATO õhuturbemissiooni Eesti õhuväe koostöö hoidis 19. septembril olukorra kontrolli all. Radarid avastasid Vene lennukid, mida läksid tuvastama Soome hävitajad. Eesti õhuruumis võtsid tegevuse üle siin valvanud Itaalia hävitajad, kes suunasid sissetungijad Eesti õhuruumist välja ning eskortisid neid kuni nende teekonna lõpuni Kaliningradis. Seekordne aktsioon pälvis laiemat rahvusvahelist tähelepanu, küsimust arutati ÜRO julgeolekunõukogus ja Eesti kutsus vastavalt NATO põhikirja artikkel neljale kokku NATO riikide konsultatsioonid, et olukorda arutada. Konsultatsioonide käivitamine näitab, et sellel juhtumil põhinev aktsioon on strateegilise tähtsusega. Tugevamalt kaitstavat õhupiiri nõuavad ka hiljutised drooniintsidendid Poolas, Taanis ja Norras. Kõik mainitud juhtumid on käivitanud Euroopa Liidu riikide konsultatsioonid, mille eesmärk on luua idapiirile droonimüür. Riikide kontrollitav õhuruum on määratletud nende maismaa- ja merepiiridega ehk siis territooriumiga, mis jääb maismaa- ja merepiiridega määratletud ala kohale. Mereõigusest pärinevad määratlused kehtivad ka õhuruumi kohta. Riigipiiridest väljapoole jäävat õhuruumi peetakse rahvusvaheliseks, mis sarnaneb “rahvusvaheliste vete” mõistega mereõiguses. Riikliku õhuruumi ning riikide jurisdiktsioonist väljapoole jääva kosmose vahelise suveräänse õhuruumi kõrguse suhtes pole olemas ühtegi rahvusvahelist selget piiritlust pakkuvat lepet, kuid vastavalt rahvusvahelistele tavadele jääb see 30 km (lennukite ja õhupallide suurima lennukõrguse) ja 160 km (madalaima stabiilse lühiajalise Maa orbiidi) vahele. Õhuruum jaguneb veel erinevateks tsoonideks, mille üht osa kontrollib lennuliiklusteenistus ja teist osa mitte. Eesti ja Venemaa vaheline piirileping oleks ebaloogilisused likvideerinud, kuid lahendamata olukorrad võimaldavad Venemaa Föderatsioonil viia läbi erinevaid provokatiivseid tegevusi ning algatada hübriidrünnakuid, mis tõstavad piirkonnas pingeid. Piiriküsimus poliitilise mänguna teenib Moskva huve Piiriküsimus on olnud Eesti üldsuse jaoks tundlik teema, sest mõnegi erakonna seas populaarsed poliitilised diskursused ei taha tunnistada pärast Teist maailmasõda tekkinud reaalset olukorda, kuna territoriaalsete pretensioonide looritatud esitamine võib tuua populistlikele erakondadele valimistel lisahääli. Praktikas toetavad piirilepingu ebavajalikkust kuulutavad üleskutsed Venemaa Föderatsiooni strateegilisi eesmärke. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele (§ 122) ja sellest tulenevalt riigipiiri seadusele (§2, lõige 2-3) on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega ning Eesti mere- ja õhupiir on pandud paika rahvusvaheliste konventsioonide alusel. Nii et Tartu rahulepingu artikkel III määratles küll Eesti Vabariigi ja Venemaa vahelist maismaapiiri, kuid jättis reguleerimata õhu- ja merepiiri. 15. augustil 1944 liitis Nõukogude Liidu keskvõim suurema osa Petseri maakonnast, sealhulgas Petseri linna, Vene NFSV territooriumiga. 1945. aastal liideti Vene NFSV-ga Narva jõe tagused alad. 1995. aastal loobus Eesti territoriaalsetest pretensioonidest varem Eesti Vabariigile kuulunud aladele. 18. mail 2005 kirjutasid Eesti ja Venemaa välisministrid Moskvas alla kahe riigi vahelisele piirilepingule, kuid 20. juunil 2005 lisas Eesti Riigikogu piirilepingu ratifitseerimisseadusele Tartu rahulepingule viitava preambuli, mida Venemaa Föderatsioon tõlgendas lepingu rikkumisena, nii et oma allkiri võeti tagasi. Piirileping allkirjastati taas 2014. aastal, kuid Ukraina-vastase agressiooni tõttu on see jäänud ratifitseerimata. Kui rääkida meie naabritest, siis Leedu ja Venemaa vaheline piirileping jõustus 2003. aastal ning Läti ja Venemaa piirileping 2007. aastal. Venemaa Föderatsioon, mis on Nõukogude Liidu õigusjärglane, pole tänini tunnustanud Tartu rahulepingu ja 1920. aastal kokku lepitud Eesti-Venemaa piiri kehtivust. Kuna Tartu rahuleping pole oma olemuselt piirileping, vaid oli mõeldud lõpetama Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjategevuse, on selle sissetoomine kaasaegsesse poliitilisse korraldusse piiriküsimuse politiseerinud ning raskendanud mitme olulise riikidevahelise küsimuse lahendamist. Pärast seda, kui Nõukogude Liit annekteeris Eesti Vabariigi, on Euroopa poliitiline kaart oluliselt muutnud ja hea tava näeb ette, et piire muudetakse kahepoolsete kokkulepete alusel. Kõige rängemalt on nende põhimõtete vastu eksinud Venemaa Föderatsioon, kes annekteeris 2014. aastal annekteeris Ukraina koosseisu kuuluva Krimmi koos eraldi mainitud Sevastoopoli piirkonnaga ning liitis 2022. aastas ühepoolselt oma territooriumiga veel Hersoni, Zaporižžja, Luhanski ja Donetski oblastid, sealhulgas ka piirkonnad, mis on tänaseni Ukraina kontrolli all. Praktikas toetavad piirilepingu ebavajalikkust kuulutavad üleskutsed Venemaa Föderatsiooni strateegilisi eesmärke. Müüdid ei kaitse piiri Meie poliitikute poolt propageeritavates diskursustes väljendatakse mõnikord arvamust, justkui annaks Venemaa-poolne õigusnormide rikkumine meile õiguse samaga vastata. See on sügavalt ekslik arusaam, millega tegelikult üritatakse piirata rahvusvaheliste normide kehtivust. Eesti huvides on osaleda poliitilises ja juriidilises süsteemis, mis tugineb rahvusvahelise õiguse normidele ning käsitleb neist normidest üleastumist õigusrikkumisena. Käesoleva aasta juulis avaldasin koos USA teadlase Eric Shiraeviga ajakirjas The National Interest artikli „Decoding Vladimir Putin’s Baltic Strategy“, mis muuhulgas püstitas hüpoteesi, et piirilepingu sõlmimise ebaõnnestumine 2005. aastal võis olla Venemaa mõjutustegevuse tagajärg. Venemaa poliitiline eesmärk on alati olnud tekitada endistel Nõukogude Liidu aladel „külmutatud konflikte“, mis hoiaksid olukorda ebastabiilsena ja võimaldaksid Venemaal vajadusel sekkuda. Sellised lahendamata konfliktialad tekkisid Moldova mõjutamiseks Transnistriasse, Gruusia mõjutamiseks Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse ning Armeenia ja Aserbaidžaani mõjutamiseks Mägi-Karabahhi piirkonda. Eesti poliitilised ringkonnad on pikalt alahinnanud vajadust reguleerida ebastabiilse idanaabriga õiguslikke suhteid ning see on jätnud meie vabariigi julgeolekusse märgatavad augud. Seetõttu vaidleme me siiani, kas meie idapiir on piisavalt kindlustatud, kuigi 2014. aastal toimunud Eston Kohveri juhtum näitas kätte meie idapiiri haavatavuse ja vajaduse seda rohkem kontrollida. Kui Eesti Vabariik jääb eelistama õiguslikult fikseeritud dokumentidele reguleerimatust ja lootma, et tulevikus saab sellisest olukorrast kasu lõigata, lähtume oma piirilepingu korraldamisel Venemaa Föderatsiooni praktikatega sarnastest printsiipidest. Oleme pidanud tunnistama Eesti piiripoide kadumist Narva jõel ja korduvaid õhupiiri rikkumisi, sest piiride fikseerimist Venemaa praeguste ametivõimudega pole peetud tähtsaks. Meie välispoliitilist praktikat tundub mõjutavat rahvusmütoloogia, mistõttu kaldutakse irratsionaalse lahendina väärtustama pigem Vladimir Lenini ajaloolist allkirja Tartu rahulepingul kui ametisoleva presidendi Vladimir Putini allkirja piirilepingul. Apelleerides Petseri ja Narva taguste alade Eestiga taasühendamisele, mida ametlikus poliitilises diskursuses küll ei kasutata, ent mis tuuakse erakondlikul tasandil lühiajaliste poliitiliste kasude nimel sageli siiski mängu, järgime me pigem Venemaale omaseid tegevusmustreid, millega ta õigustab Ukraina alade annekteerimist. Eesti huvides on osaleda poliitilises ja juriidilises süsteemis, mis tugineb rahvusvahelise õiguse normidele ning käsitleb neist normidest üleastumist õigusrikkumisena.