Trialoogi toimetaja
Targast tööstusest räägitakse Eestis palju – sageli näib see olevat eesmärk omaette. Ometi valitseb inseneride põud, ettevõtted pelgavad katsetada, teadlased publitseerivad, kuid patente sünnib vähe ning toetussüsteem meenutab ebastabiilset seilamist rahaturgudel. Kas tark tööstus võiks siiski kujuneda Eesti järgmiseks elulooks – ja kui jah, siis kellelt see nõuab rohkem julgust, kellelt selgemat sihti ja kellelt süsteemset muutust?
Trialoogi paneelarutelul „Tark tööstus, jõukas Eesti?“ otsisid vastuseid TalTechi ettevõtlus- ja teadusprorektor Erik Puura, mehaanika ja tööstustehnika instituudi direktor Kristo Karjust, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna ekspert Kaie Nurmik ja valgustitootja AS Glamox juhatuse liige Virve Jõgeva.
Teaduse ja tööstuse lõhe: erinevad keeled, erinevad eesmärgid
Paneeldiskussiooni alguses seati fookus ülikoolide ja ettevõtete koostööle – valdkonnale, mida kõik peavad küll vajalikuks, ent mis ei toimi veel süsteemselt. TalTechi ettevõtlus- ja teadusprorektor Erik Puura tõi esile, et praegune ülikoolide karjäärimudel ei väärtusta piisavalt teadlaste ettevõtluskoostööd. „Kui seda ei hinnata, siis jääbki see kõrvaltegevuseks,” nentis ta. Puura sõnul tuleks murda sissejuurdunud eeldus, et edukas teadlane on eelkõige publitseerija – senisest enam tuleks väärtustada leiutamist, avastusi ja praktilist mõju majandusele.
AS Glamoxi juhatuse liige Virve Jõgeva tõi arutelusse tööstuse vaate: koostöö eeldab ühise keele leidmist – mida praegu sageli ei ole. „Me ei saa panna eri keelt kõnelevaid inimesi ühte ruumi ja loota, et sünnib tulemuslik koostöö,” sõnas ta. Jõgeva rõhutas, et teaduse ja tööstuse eesmärgid on erinevad ning tuleb ausalt tunnistada, et need ei pruugigi täielikult kattuda. Tööstus tahab olla efektiivne ja teenida kasumit, teaduse eesmärk on teadmuse loomine. Teaduse rakendamine võib olla üks vahend äriliste eesmärkide saavutamiseks, aga mitte eesmärk iseeneses.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja Kaie Nurmik nõustus, et ootused teaduse ja tööstuse vahel on erinevad – ning see lõhe pole seni piisavalt avatult läbi räägitud. „Kui teadlane saab projektiraha, on see tema jaoks lõpp, aga ettevõtja töö alles algab siis, kui tuleb hakata toodet müüma,” sõnas ta. Nurmiku hinnangul tuleks loosungitest liikuda sisulise analüüsi suunas: kaardistada ausalt, miks ootused lahknevad – ja milliseid muudatusi oleks vaja, et koostöö toimiks ka tegelikkuses, mitte ainult paberil.
Innovatsioon vajab stabiilsust, mitte hektilisust
Paneelis kõlas korduvalt kriitikat Eesti innovatsioonisüsteemi ebajärjekindluse aadressil. Erik Puura sõnul ei saa teadlaselt oodata läbimurdelisi tulemusi, kui puudub selge ja usaldusväärne raamistik. „Kui teadlasel pole stabiilsust, muutub ta raha turgudel seilavaks ettevõtjaks, kes otsib pidevalt, kust järgmist rahastust saada,” märkis ta. Tema hinnangul vajab Eesti innovatsioonisüsteem tugevat liidrit ja selgelt sõnastatud pikaajalisi toetusmehhanisme – praegu neid lihtsalt ei ole.
“Kui teadlasel pole stabiilsust, muutub ta raha turgudel seilavaks ettevõtjaks, kes otsib pidevalt, kust järgmist rahastust.”
Nurmik tõi välja veel ühe olulise probleemi: sageli ei ole selge, mida üks või teine meede tegelikult taotleb. „Sageli ei tea me, kas meede lõpetatakse seetõttu, et see ei tööta, või sellepärast, et see on oma eesmärgi juba täitnud,” nentis ta. Tulemuseks on poliitikakujundus, mis ei toetu strateegilisele visioonile, vaid käepärastele rahastusallikatele.
Jõgeva lisas, et ühiskonnas on liiga palju vastandumist – poliitika ja tööstuse vahel, tööstuse ja haridusasutuste vahel. „Me kõik saame aru, et maailm on muutuv ja hektiline. Kui ärikeskkonnas peame nende muutustega iga päev toime tulema ja iga päev algab uue jamaga, siis me ei saa ka riigilt eeldada seda, et nüüd ongi 20 aastat kõik stabiilne,“ ütles ta.
“Me kõik saame aru, et maailm on muutuv ja hektiline. Kui ärikeskkonnas peame nende muutustega iga päev toime tulema ja iga päev algab uue jamaga, siis me ei saa ka riigilt eeldada seda, et nüüd ongi 20 aastat kõik stabiilne.”
Täiendavalt tõi ta välja, et ettevõtted jäävad sageli toetusmeetmetest kõrvale mitte tahtmatult, vaid seetõttu, et nad ei mahu etteantud jäikadesse raamidesse. „Tööstust paneb liikuma efektiivsus ja jätkusuutlikkus, mitte see, et keegi ütleb, millises suunas liikuma peab,” rõhutas ta. Tema hinnangul vajab sektor rohkem paindlikkust ja sisulist partnerlust – mitte ühtset formaati kõigile.
Erik Puura | Foto: TalTech
Patendid või pidev arendustegevus – kuidas end kaitsta?
Arutelu puudutas ka patendistrateegiaid – valdkonda, kus Eesti asub endiselt pigem “mudaliigas”, nagu mitmed sõnavõtjad nentisid. Kaie Nurmiku sõnul peaks arengut sihipäraselt tagant tõukama: „Meil tuleb õppida, millal, miks ja kuidas midagi kaitsta. Mitte iga leiutis ei vaja patenti, aga kui see võib tuua majanduslikku kasu, tuleb see otsus teha teadlikult ja strateegiliselt.“
Jõgeva tõi näite tööstuspraktikast: „Paljud ettevõtted ei teadvusta, kui lihtne on Eestis oma lahendusi kaitsta. Aga kui sa lähed messile ja seal on keegi kaameraga, siis ei pruugi kaua minna, kuni näed oma toodet kellegi teise logoga.”
Karjust lisas, et paljud ettevõtted eelistavad tänapäeval patendile hoopis teistsugust lähenemist – pidevat tootearendust. „Parim kaitse ei ole enam tingimata paberil patent, vaid võime igal aastal midagi uut turule tuua,” sõnas ta. „Kui konkurent alles kopeerib sinu eelmise toote, aga sul on juba järgmine väljas, oled alati sammu võrra ees.” See lähenemine ei välista patendikaitset, kuid seab fookuse paindlikkusele, kiirusele ja nutikale planeerimisele.
“Parim kaitse ei ole enam tingimata paberil patent, vaid võime igal aastal midagi uut turule tuua.”
Kristo Karjusti sõnul eelistavad paljud ettevõtted tänapäeval patendile hoopis teistsugust lähenemist – pidevat tootearendust. Foto: Rene Lutterus
Robotid pole eesmärk omaette
Eesti positsioon robotiseerimises ei ole kiita – statistika järgi on meie tööstussektoris vaid 15 robotit 10 000 töötaja kohta. See jääb alla mitte ainult Euroopa keskmisele, vaid ka Lätile ja Leedule. Tõsi, võrreldes viie aasta taguse ajaga, mil näitaja oli 10, on toimunud areng. „Mina näen selles suurt kasvu,” sõnas Karjust. Tema hinnangul on muutumas ka mõttemuster: ettevõtted ei tee robotioste enam uisapäisa, vaid kaaluvad enne hoolikalt, mida on päriselt vaja, kus king pigistab ja millist väärtust robot võiks luua.
Samas nenditi paneelis üksmeelselt, et robotite arv ei peaks olema eesmärk omaette. „Ma ei saa oma väikse ajuga aru, mis see number meile annab,” märkis Jõgeva, väljendades skepsist pelgalt mõõdiku kummardamise suhtes. Roboti ostmine ei tee ettevõttest veel targemat tööstust – see võib osutuda lihtsalt asendustegevuseks.
Karjust tõi tabava paralleeli: „See on piltlikult öeldes nagu mees läheks poodi, tuleks tagasi tualettpaberi rull õlal ja teataks, et on omalt poolt panustanud ja midagi ära teinud. Robotitega on sama – ainuüksi ostmine ei tähenda mitte midagi.” Kui puudub oskus robotit mõtestatult protsessi integreerida, ei sünni sellest ei efektiivsust ega kasumit.
“See on piltlikult öeldes nagu mees läheks poodi, tuleks tagasi tualettpaberi rull õlal ja teataks, et on omalt poolt panustanud ja midagi ära teinud. Robotitega on sama – ainuüksi ostmine ei tähenda mitte midagi.”
Diskussioonis kerkis esile ka laiem küsimus: mida me õigupoolest mõtleme, kui räägime targast tööstusest? Nurmik märkis tabavalt, et selle mõiste varjus eksisteerib justkui vaikimisi ka „loll tööstus“. Targad lahendused ei ole eesmärk omaette – need annavad eelise vaid siis, kui neid rakendatakse sihipäraselt ja majandusliku mõjuga. Vastasel juhul on tegu lihtsalt tehnoloogia kuhjamisega, mille tegelik väärtus jääb realiseerimata.
Tuleb mõista, et robotiseerimine ei tähenda pelgalt uute masinate ostmist – see eeldab süsteemset mõtlemist, sobivate oskustega inimesi ning tehnoloogia sihipärast sidumist konkreetse tootmisprotsessiga. „Robot ise maksab vähe, aga selle kohandamine konkreetse toote ja protsessiga – see on tõeline kulu,” ütles Karjust. Seega ei peaks küsimus olema “Kas meil on robotid?”, vaid “Kas meil on teadmine ja oskus nendega targalt toimetada?”
Ekspertide sõnul robotitest üksi ei piisa, kui puudub oskus robotit mõtestatult protsessi integreerida, ei sünni sellest ei efektiivsust ega kasumit. Foto: Unsplash
Tark tööstus algab tarkadest inimestest
Tööstuse areng eeldab ennekõike inimesi – insenere, kellel on nii süvateadmised kui ka praktiline taibukus. „Mina ei saa tehnikaülikoolist valmisinseneri – ja ma ei saa seda ka eeldada. Haridussüsteem ei saa liikuda tööstuse tellimuste järgi edasi-tagasi,” nentis Jõgeva. Tema sõnul tuleks keskenduda tugeva aluspõhja loomisele ja noorte huvi kasvatamisele juba varasest east.
Jõgeva käib ise koolides inseneeriat tutvustamas, et lõhkuda vananenud kuvandit. “Inseneritöö ei ole pimedas ruumis tahmase näoga olemine. See on äge ja tähendusrikas amet.”
“Inseneritöö ei ole pimedas ruumis tahmase näoga olemine. See on äge ja tähendusrikas amet.”
Sama rõhutas ka Karjust, kelle sõnul tuleb huvi tehnoloogia vastu äratada juba põhikoolis – läbi praktilise kogemuse. „Ka väikekoolides peaks olema rohkem tuge tehnoloogiaõppeks. On oluline, et lapsed saaksid ise midagi ehitada, katsetada ja tunda, et nad suudavad maailma muuta.”
TalTechi ja inseneriteduskonna panust ei saa alahinnata. „Üle 90% meie bakalaureusetöödest ja lausa 98% magistritöödest on seotud ettevõtetega. See on väga suur ja otsene panus tööstuse arengusse,” tõi Karjust esile. Lisaks on tudengiprojektid – nagu tudengivormel, satelliit ja Solaride – oluliseks hüppelauaks, mis annavad noortele reaalseid oskusi ja arendavad koostöövõimet.
Ent vastutus ei peaks lasuma vaid ülikoolidel, sest kõige arukamad otsused sünnivad koostöös. Karjusti sõnul võiks riiklikku toetust seadmetesse investeerimisel siduda teaduspartnerlusega – nii liigub teadmine edasi ka väljapoole konkreetset ettevõtet ja teenib laiemat huvi.
Virve Jõgeva. Erakogu.
Kuhu me tahame jõuda?
Üks läbiv mõte, mis debatist esile kerkis, oli strateegilise sihi puudumine. „Mis on eesmärk, mida riik tööstuselt ootab? Kui me ei tea, kuhu tahame jõuda, on raske ka mõõdikuid seada,” ütles Jõgeva.
“Mis on eesmärk, mida riik tööstuselt ootab? Kui me ei tea, kuhu tahame jõuda, on raske ka mõõdikuid seada.”
Tööstus on tihedalt põimunud teiste sektoritega, eriti IKT-ga, mistõttu on keeruline tõmmata selgeid piire. „Kus me siis selle kirve vahele paneme?” küsis Nurmik retooriliselt. „Kui tahame suurendada lisandväärtust, peame kõigepealt sõnastama, millised tegevused ja valdkonnad sinna viivad. Seda teadmist täna lihtsalt ei ole.”
Ülikoolid saavad anda oma osa, aga mitte kogu vastutust kanda. „Meil on ligikaudu 130 uurimisrühma. Kui igaüks neist suudab viie aasta jooksul tuua ühe suure rakenduse, siis see ongi meie reaalne võimekus,” tõdes Puura. „Me ei saa eeldada, et ülikoolid muudavad kogu Eesti tööstusmaastikku.”
Küll aga rõhutas Puura, et kõik see, mis ülikoolidest välja tuleb, tuleb maksimaalselt ära kasutada. „Me ei tohi kaotada ühtki juhtumit keskpärase töö tõttu,” märkis ta. Selle eelduseks on tugevad tugiüksused ja sisuline koostöö riigi, ülikoolide ja ettevõtluse vahel.
Arutelu lõpus kõlasid ka konkreetsed ettepanekud. Puura sõnul tuleks muuta ülikoolide karjäärimudel selliseks, kus ettevõtluskoostöö oleks sama väärtuslik kui teaduspublikatsioonid. Karjust lisas, et vaja on ümber mõtestada stipendiumisüsteem.
Ettevõtete vaates rõhutas Jõgeva paindlike katsetamisvõimaluste vajadust. „Paljud tahaks proovida uusi lahendusi, aga ei julge, sest risk on suur ja toetused on liiga jäigalt raamides. Toetused peaks aitama kasvatada ettevõtete julgust ja praktilist kasu.”
Debati võttis kokku Nurmik: „Eesti on piisavalt väike ja paindlik – ja seetõttu peab olema ka piisavalt nutikas. Tööstus ei ole lihtsalt üks valdkond teiste seas. See on miski, mis loob otsese kohaliku mõju. Me peame õppima seda väärtustama ja rõhk peab olema koostööl, mitte vastandumisel.”
“Eesti on piisavalt väike ja paindlik – ja seetõttu peab olema ka piisavalt nutikas. Tööstus ei ole lihtsalt üks valdkond teiste seas. See on miski, mis loob otsese kohaliku mõju. Me peame õppima seda väärtustama ja rõhk peab olema koostööl, mitte vastandumisel.”
