Teel ühtsema Eesti tervise- ja toidutehnoloogia poole

Teel ühtsema Eesti tervise- ja toidutehnoloogia poole. 12.11.2025. Sotsiaalministeeriumi digiteenuste poliitikajuht Jaanika Merilo, PERH-i meditsiinivaldkonna innovatsioonijuht Terje Peetso kõrgtehnoloogilisi meditsiiniseadmeid tootva ettevõtte Karl Storz personalijuht Siivi Kaldoja ning TFTAKi (Toidu ja Fermentatsiooni Arenduskeskuse) funktsionaalsete toitude ja jookide grupi juht Rain Kuldjärv arutlesid moderaator Silver Tamburi juhtimisel, mis võib hakata järgmisel kümnendil takistama Eesti tervise- ja toidutehnoloogialast läbimurret ning millised lülid tuleks kiirema innovatsiooniprotsessi saavutamiseks süsteemile lisada. Terje Peetso tõdes, et kuigi tehnoloogia areneb kiiresti, on tervishoiu tuumprotsessid üllatavalt visad muutuma. „Ma tahaksin, et kümne aasta pärast oleks meil hästi struktureeritud ja standardiseeritud terviseandmed,“ rõhutas Peetso, kes peab oluliseks ka seda, et andmed liiguksid eri osapoolte vahel paremini. Peetso lisas väga konkreetse näite: „Minu pood teab, mida ma söön, aga minu portaal ei tea; minu apteek teab, mida ma käsimüügist ostan, aga minu digiretseptuur ei tea. Meil on puudu mitmed tervikpildi jaoks vajalikud jupid.“ Ta rõhutas, et tuleviku tervishoid peab keskenduma patsiendile ja põhinema väärtustel. Praegu katkeb tervikpilt hetkel, kui patsient haiglast lahkub. „Ma tahaksin, et kümne aasta pärast oleks meil hästi struktureeritud ja standardiseeritud terviseandmed.” Personaalsus kui tuleviku tervishoiu alus Jaanika Merilo nõustus, et arenemisruumi on küllaga, ent Eesti ei tohiks endale liigselt tuhka pähe raputada. „Me kritiseerime ennast pidevalt, mis on mõneti ka õige, sest see viib edasi, aga teisalt oleme endiselt maailma e-tervise liider ja teeme paganama head tööd.“ Merilo nägemuses võiks terviseportaal muutuda kümne aasta perspektiivis personaalse tervise ja heaolu veebiväravaks, mis koondab endasse inimese geneetilised riskid, varajased hoiatusmärgid ja konkreetsed ennetussoovitused, sealhulgas kõik toitumisega seonduva. Rain Kuldjärv tõi toidutehnoloogia kontekstis esile, kuidas tehisintellekt peaksa kümne aasta pärast suutma analüüsida fotode põhjal inimese toitumist ning andma selle kohta personaalset tagasisidet. Tervikpilt kujuneb siiski alles siis, kui liita toitumisandmetega liikumise ja igapäevaste harjumuste alane teave, mida ilmestavad personaalsed soovitused. „Kui meditsiin muutub isikupõhiseks, peab sama juhtuma ka toitumisega, kuigi üheks takistuseks võib siinkohal kindlasti kujuneda andmekaitse,“ märkis Kuldjärv. Muutuste tempot kaalus tööandja perspektiivist Siivi Kaldoja. „Ma ei tea, kas mu jutt kõlab tagurlikult, aga ma tahaksin kümne aastaga vähem muudatusi. Mulle tundub, et kõike tahetakse ühekorraga muuta ja ma pole kindel, mis sellest kõigest nii välja võib tulla.“ Kui muutused saabuvad liiga kiiresti ja liiga suure jõuga, võib see tekitada segadust ja väsimust, sest kõik süsteemid vajavad kohanemiseks aega ja ressurssi. Ometi leidub uuenduste seast selliseidki, mis töötavad juba täna varasematest lahendustest selgelt paremini. Selles kontekstis tõsteti positiivselt esile e-konsultatsiooni, mis aitab vajadusi kiiremini tähtsuse järjekorda seada ning annab seetõttu paremaid ravitulemusi. „Me kritiseerime ennast pidevalt, mis on mõneti ka õige, sest see viib edasi, aga teisalt oleme endiselt maailma e-tervise liider ja teeme paganama head tööd.“ Innovatsioon versus bürokraatia Küll aga kerkis õhku küsimus: miks ei jõua paljud head lahendused sama sujuvalt praktikasse. Merilo sõnul võib näiteks Euroopast tulenev raamistik pidurdada siinset innovatsioonitempot. Oluline on leida tõenduspõhisuse ja turvalisuse ning paindlikkuse vaheline tasakaal, mis aitaks vältida arendusi üleliia pidurdavaid või suisa seiskavaid piiranguid. Mitmed arendused ja uuendused venivad Merilo sõnul ka üha väiksema inimressursi tõttu. Kuldjärv tõdes, et toiduinnovatsioon jääb sageli toppama ametkondliku ettevaatlikkuse ja aeglaste menetluste taha. On olnud juhtumeid, kui uut toodet on küll lubatud katsetada, kuid ebajärjekindlad tõlgendused takistavad neil turule jõuda. Samaaegselt on teistes Euroopa riikides jõudnud sarnased tooted juba müügile tulla, ning see seab Eesti ettevõtted ja tarbijad ebavõrdsesse olukorda. Kuldjärve hinnangul aitaksid selgemad juhised ja avatum suhtlus innovatiivseid tooteid kiiremini ja turvalisemalt turule tuua. Puuduv lüli ökosüsteemis Regulatiivsete ja tööjõupuudusest tulenevate takistuste kõrval tõusis esile veel üks keskne probleem: puudub konkreetseid vajadusi kiiresti lahenduse pakkujaga ühendav lüli. „Me teame, kus probleem asub, kuid me ei oska seda alati esitada õigele, lahendust pakkuda suutvale sihtrühmale,“ märkis Peetso. Ta tõstis positiivse eeskujuna esile Iisraeli praktika: üks sealne haigla on koondanud töötajate tuvastatud probleemid ühtsesse süsteemi, mis võimaldab suunata tervisealase teabe ettevõtetele, kes saavad pakkuda konkreetseid, vajaduspõhiseid lahendusi. Peetso hinnangul võimaldab selline koostöömudel asetada kliinilised vajadused tõhusamalt ja kiiremini innovatsiooni keskmesse ning pakkuda patsientidele märksa sujuvamalt uusi lahendusi. Merilo lisas, et lahenduste kiiremaks katsetamiseks on riik kujundamas nn. sandbox-meetodil (kontrollitud testkeskkonnal) põhinevat lähenemist – turvalist proovikeskkonda, mille raames saab uusi ideid väiksemas mahus ja ilma liigse bürokraatiata, kuid selgete reeglite ja järelevalve toel järele proovida. Kokkuvõttes jõuti selge tõdemuseni: Eesti tervise- ja toidutehnoloogia on suure potentsiaali ja heade ideedega valdkond, kuid selle arengut hoiavad tagasi killustatus ja bürokraatia. Et jõuda ennetavat ja isikupõhist tervishoidu toetava andmeruumini, on vaja ühtseid põhimõtteid, sujuvat koostööd ja vajadusi kiiresti lahendusteni juhtivat mehhanismi. Terje Peetso pani arutelule tabava punkti: „Paigalseis, seltsimehed, on tagasiminek.“ „Me teame, kus probleem asub, kuid me ei oska seda alati esitada õigele, lahendust pakkuda suutvale sihtrühmale.”