Trialoogi peatoimetaja
Targa Linna foorumil kohtusid sajad linnavisionäärid, et arutada, kuidas andmed, tehisintellekt ja koostöö võiksid muuta Eesti ja Euroopa linnad inimkeskseks ja kestlikuks.
Tallinna Proto avastuskeskusse, mille müürid kannavad endas nii tööstuspärandi raskust kui ka uuendusmeelsuse lootust, tulid 13. märtsil 2025 FinEst Targa Linna Tippkeskuse eestvõttel kokku sajad linnahuvilised- ja eksperdid. Endise tehase torude ja aurumasinate vahel sumises elav arutelu – kohal olid ettevõtjad, linnajuhid, ametnikud ja teadlased, keda kõiki ühendab kirg linnade uuendamise vastu.
Auravate kohvitasse kõrval vahetati esmamuljeid tehisintellekti viimastest saavutustest ja andmepõhise linnajuhtimise võimalustest. Ingliskeelne foorum oli toonud kokku nii avaliku kui ka erasektori esindajad, et arutada, kuidas võiksid andmed, tehisintellekt ja targad valitsemistavad aidata luua kestlikke ja inimkeskseid linnaruume.
Targad linnad vajavad targalt juhitud institutsioone
Foorumi avas Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski, kes rõhutas oma tervitussõnavõtus, et Tallinn ja teised Eesti linnad seisavad uut tüüpi väljakutsete lävel – linnade areng nõuab ühtaegu uuenduslikkust ja koostööd. See mõte sillutas teed päeva peateemale – targale valitsemisele kiiresti muutuvas maailmas.
Peaettekandes maalis Rainer Kattel – University College London innovatsiooni ja avaliku halduse professor – panoraamse pildi sellest, kuidas linnavalitsused saaksid paremini valmistuda 21. sajandi keerukateks ülesanneteks. Kattel tutvustas värsket globaalset algatust: avaliku sektori dünaamiliste võimekuste indeksit, millega hakatakse esmakordselt mõõtma linnavalitsuste suutlikkust keerulisi probleeme lahendada.
Indeks keskendub elanike kaasamisele innovatsiooni, sektoriülese koostöö ning andmetaristu oskusliku ärakasutamise kaudu. Professori sõnul aitab taoline „peegel“ peagi linnajuhtidel ning rahastajatel näha, millistes valdkondades on nende linn tugev ja kus on arenguruumi.
Pärast Katteli sõnavõttu avas energiapoliitika professor Einari Kisel kuulajate kõrvad energiasektori muutuvatele väljakutsetele. Roheenergiale üleminek nõuab mitte ainult uut tehnoloogiat, vaid ka paindlikumat poliitikakujundamist, uutmoodi juhtimisstruktuure ning seadusandluse ümberhäälestamist.
Kisel viitas oma ettekandes, et kui valitsemine on puudulik, võib ka kõige innovaatilisem tehnoloogia linnaelanike jaoks kasutult seisma jääda – targad linnad vajavad targalt juhitud institutsioone.
Andmed aitavad parandada linnaruumilisi liikumisvõimalusi
Idee, mille kohaselt ei tee linna targaks ainuüksi tehnoloogia, ulatus otsapidi foorumi järgmisesse fookusteemasse – küsimusse, kuidas saaks linnaruumi liikumisi puudutav andmestik arendada sellealast koostööd. Anniki Puura, Targa Linna tippkeskuse teadur, kõneles nutika liikumise edulugudest ja karidest.
Puura tõi näiteid, kuidas linnad, ettevõtted ja kodanikud saavad linnaliste liikumiste andmeid jagades leida ühiseid eesmärke ja algatada partnerlussuhteid. “Nutikas liikuvus ei tähenda pelgalt tehnoloogiat – see on koostöö,” rõhutas Puura, kuna just andmed aitavad leida erinevatel osapooltel ühist keelt ning parandada koos linnaruumilisi liikumisvõimalusi.
Olgu teemaks isejuhtivad bussid, jalgrattateede võrgustik või parkimisäpid, lõpuks taandub kõik sellele, kuidas suudame inimesi ja institutsioone ühiste eesmärkide nimel tegutsema panna. Siin tasub heita pilk Põhjamaadesse, kus on avaandmete platvormide abil tekkinud lugematul hulgal uusi liikumisteenuseid. Samas on koostöö tingimuseks usaldus: linna ja ettevõtjate vaheline andmete jagamine pole iseenesestmõistetav ning nõuab õiglast mänguruumi, selget reeglistikku.
Regulatiivne liivakast
Regulatiivne innovatsioon kõlab esmapilgul ehk kuivalt, ent foorumil tõusis see tulipunkti. Ennelõunases paneeldiskussioonis küsiti otse: kas „regulatiivne liivakast“ ja päriselu saavad üldse tekitada kõiki osapooli rahuldava olukorra?
Regulatiivne liivakast on õiguslik raamistik – see loob piiratud keskkonna, milles osalevad ettevõtted ei pea teatud aja jooksul järgima tavapäraselt kehtivaid rangeid regulatsioone. Eesmärk on anda asjaosalistele võimalus “mängida” liivakastis ilma regulatiivsete piiranguteta, et katsetada innovaatilisi ideid ja tooteid ning hinnata, kas need võiksid turul kanda kinnitada.
Lavale astus rida eksperte, et jagada regulatiivse innovatsiooni osas kogemusi ja sel teemal ka vaielda: Egert Juuse TalTechist andis ülevaate, kuidas ülepea saab kujundada innovatsiooni toetavaid regulatsioone; laiemat temaatilist arutelu modereeris kogenud linnainnovatsiooni nõustaja Jarmo Eskelinen; arutelus lõid kaasa Accelerate Estonia innovatsiooniprogrammi eestvedaja Greta Elva-Jõemaa, ettevõttes Digital Nation avalikke e-teenuseid kujundav Helena Lepp ning Sloveenia Kranji linna esindaja Tomaž Lanišek, kelle kodulinn on katsetanud kogukonna kaasamisel uudseid lahendusi.
Diskussioonist ei puudunud ka skeptiline noot: kas „liivakastis“ sündinud lahendused jõuavad hiljem “pärisellu” või jäävadki mängukasti? Kuidas tasakaalustada avalikku huvi ja erasektori ambitsioone? Tunni aja jooksul konsensust muidugi ei sündinud, kuid mitmed panelistid nõustusid, et innovatsiooni ja regulatsiooni vastandamine on ekslik – need peavad üksteist täiendama ning uute arenduste jaoks on vaja soodsat, ent vastutustundlikku õigusraamistikku.
Foorumil valitses arusaam, et Eesti on oma e-edulooga heas positsioonis, et katsetada paindlikke regulatsioone – näiteks võiks mõni väiksem linn olla autonoomsete busside testimise või andmepõhiste tervishoiulahenduste juurutamise „liivakast“. Ent samaaegselt kõlas hoiatus: läbimõtlemata regulatsioon võib lämmatada ka parima idee.
Virtuaallinn kui katsepolügoon
Intrigeeriva pealkirjaga vestlusringis “Kuidas valitseda linnaversumit?” – virtuaallinna – kohtusid kaks eksperti, avaliku sektori innovatsiooniekspert Alessandro Paciaroni ja TalTechi suurandmete sotsioloog Anu Masso, et arutleda virtuaalreaalsuse ja linnajuhtimise üle. Vestluses andis tooni sõna citiverse, mis viitab linna ja metaversumi sümbioosile – kujutluspildile, milles virtuaalsed maailmad täiendavad füüsilist linnakeskkonda. Paciaroni ja Masso vestlus kulges pingevabas vormis, justkui oleksid kaks mõttekaaslast kogunenud kamina juurde maailma asju paika panema.
Juttu tuli linnade digitaalsetest kaksikutest, virtuaalreaalsusest linnaplaneerimisel ning isegi küsimusest, kas virtuaallinn vajab oma “virtuaallinnapead”. Kuigi teema oli mänguline, kerkisid esile tõsised, kombatavad väljakutsed: privaatsus, andmeturve, linlaste kaasatus uutmoodi keskkondades. Masso hoiatas, et kui jätta virtuaalmaailmad reguleerimata, võivad neist kujuneda „metsiku Lääne“ sarnased keskkonnad.
Paciaroni nägi seevastu kaasatuses võimalust: virtuaalne kaksik võiks osutuda katsepolügooniks, millel linlased saaksid ohutult järele proovida, kas ja kuidas meeldiks neile uus park või ümber kujundatud linnaväljak, enne kui see päriselt valmis ehitatakse. Publikule mõjus see vestlus ühtaegu inspireerivalt ja mõtlemapanevalt – saadi aru, et targa linna mõiste laieneb peagi täiesti uutesse mõõtmetesse, kus füüsiline ja digitaalne ruum senitundmatutel viisidel põimuvad.
Ka linnade jaoks on oluline kontrollida oma digitaalset taristut
Enne kui ideed pilvedesse (või pilveruumidesse) hõljuma jäid, tõi järgmine esineja arutelu tagasi konkreetse ja päevakajalise teema juurde. Luukas Kristjan Ilves, kogenud e-valitsemise strateeg ja Ukraina digiministri nõunik, rääkis tormiliste aegade andmesuveräänsusest. Viimaste aastate geopoliitilised pinged – olgu need siis küberrünnakud või sõjad – on näidanud, kui oluline on linnade jaoks kontrollida oma kriitilisi andmeid ja digitaalset taristut.
Ilves küsis otse: kas meie linnad on valmis olukorraks, kui mõne välisteguri tõttu pilvehoiuteenused katkevad või suur tehnoloogiafirma muudab ühepoolselt mängureegleid? Ilves rõhutas, et linnad peavad leppima digitaalses autonoomias kokku samamoodi nagu energeetilises julgeolekus – neil tuleb luua varuplaanid, kaaluda lokaalseid andmekeskusi ja arendada andmete lõpliku talletamise alast teadlikkust.
Ilves osundas, et kuigi Euroopa tugev andmekaitse ja regulatiivne raamistik on mõeldud kaitsma kodanike huvisid, võib liigne bürokraatia pidurdada ka kohalike ettevõtjate innovatsiooni. Ilves pakkus välja ka konkreetse lahenduse: Eesti linnad võiksid seista ühiselt selle eest, et kriitilised linnasüsteemid (näiteks liiklusjuhtimine või häirekeskuste side) oleksid kaitstud nii küberohtude kui ka geopoliitiliste riskide vastu ning looksid vajadusel oma sõltumatud lahendused.
Liiga karm reeglistik tapab hea idee enne sündi
Paneeldiskussioonis “Regulatsioon ja innovatsioon – sõbrad või vaenlased?” võtsid omavahel mõõtu akadeemilise ja praktilise maailma esindajad. Moderaator, Targa Linna tippkeskuse andmeökosüsteemide juht Sille Sepp, andis vestlusele hoogu küsimusega, kas Euroopa Liidu uute digi- ja tehisintellekti-alaste regulatsioonide laine pigem pärsib või soodustab nutikat linnaarengut.
Ülemiste City innovatsioonijuht Silver Kelk jagas ettevõtluse vaatenurka: tema sõnul januneb erasektor selgete, aga paindlike reeglite järele – liiga karm kord võib tappa hea idee juba enne sündi, samas vajab iga tõsiseltvõetav lahendus turule jõudmiseks kindlat raamistikku.
Rainer Kattel – seekord panelisti rollis – pakkus akadeemilist vaadet: ta tõdes, et Euroopale omane ettevaatlik regulatsioonikultuur on teinud kontinendist eetiliste standardite eestkõneleja, ent see ei tohiks hakata lämmatama tehnoloogiat.
Tallinna abilinnapea Margot Roose lisas praktilisi näiteid pealinna tasandilt: olgu teemaks droonide lennutamine linnas või anduritega prügikastid – linn peab sageli ise seadusandlusele järele aitama. Roose hinnangul on linn nagu elav labor, kus innovatsioon sünnib enne seadust.
Justiits- ja digiministeeriumi õigusosakonna esindaja Stina Avvo kaitses samas regulatsioonide vajalikkust: ilma kindlate reeglitetа võib kodanike usaldus uute tehnoloogiate vastu kaduda.
Paratamatult jõudis jutt ka Euroopa Liidu AI-eeskirjade ja andmemäärusteni – kõlama jäi konsensus , mille kohaselt peab Eesti hääl olema nendes debattides selge ja taotlema proportsionaalsust. Paneelist jäi kõlama ettevaatlik optimism: õigel moel kujundatud reeglid võivad olla innovatsiooni liitlased, mitte vaenlased.
Tark linn suudab hoida tasakaalus algoritmid ja inimhinge
Päeva lõpus, kui meeled juba ideedest tulvil, pakuti välja veel üks inspireeriv vaatenurk – seekord ettevõtja pilgu läbi. Roheinnovatsiooni eestvedaja Mari-Liis Kell rääkis konkreetselt Hundipea arendusest – uuest Tallinna rannaäärsest linnaosast, mis plaanitakse rajada täiesti uute põhimõtete järgi. Kell kirjeldas, kuidas piirkonna planeeringutesse on põimitud teadus- ja andmepõhisus. Hundipea arenduses arvestatakse parkide planeerimisel liigilise mitmekesisuse andmeid ja hoonete disainis kasutatakse kliimasimulatsioone.
Kella jutu võtmesõnad – inimene ja loodus – andsid tehnoloogiarohkele päevale südamliku lõppakordi. On ju tark linn lõppkokkuvõttes see, mis suudab hoida tasakaalus innovatsiooni ja elukvaliteedi, betooni ja roheluse, algoritmid ja inimhinge.
FinEst Targa Linna Tippkeskuse direktor Ralf-Martin Soe juhtis lõpusõnades tähelepanu, et foorum toimub küll üks kord aastas, ent tarku linnu arendatakse iga päev – see on lakkamatu koostöö, katsetamise ja õppimise protsess. Soe julgustas kõiki kohalolijaid viima saadud ideid oma linnadesse laiali ning püsima ühenduses, sest edasi viib just kogukondlik teadmiste jagamine.
