Trialoogi toimetaja
Praeguste energiakandjate kaalumistegurite tõttu võib suurema energiakuluga hoone saada arvutuslikult parema energiamärgise. TalTechi teadlased uurisid kliimaministeeriumi tellimusel, kuidas süsteemi täiendada, nii et energiamärgis peegeldaks paremini hoone energiatõhusust ja võimaldaks käsitleda erinevaid küttelahendusi võrdsemalt.
Kui hoonele arvutatakse energiamärgist, arvestatakse lisaks tarbitud energia hulgale ka selle allikat. Elektril, kaugküttel ja teistel energiakandjatel on oma kaalumistegur, mis mõjutab hoone energiatõhususarvu ehk ETA-t ja olemasoleva hoone tarbitud energial põhinevat energiamärgist ehk KEKi.
Praegused kaalumistegurid põhinevad 2017. aasta andmetel, kuigi energiatootmine, sealhulgas taastuvenergia osakaal selles on vahepeal oluliselt muutunud. Seetõttu tellis kliimaministeerium TalTechilt uuringu, et hinnata, kas senised tegurid vajavad ajakohastamist ning mil moel mõjutaksid võimalikud muudatused hoonete energiatõhusust ning küttelahenduste valikut. Uuringusse kaasati muuhulgas ehitus-, projekteerimis- ja energiaettevõtteid ning erialaliite.
Sama märgis, erinev arve
TalTechi hoonete energiatõhususe ja sisekliima professori ja teadusprorektori Jarek Kurnitski sõnul tuvastas uuring ühe põhimõttelise probleemi: praegune süsteem ei pruugi anda hoone energiakulust kõige paremat ülevaadet. „Tänased energiakandjate kaalumistegurid ja sellest tulenevad energiamärgised ei anna olukorrast õiglast pilti, sest suurema energiakuluga hoone võib saada parema märgise,“ ütles Kurnitski.
Näiteks võib kaugküttega hoone küttearve olla suurem soojuspumbaga hoone omast, kuid energiamärgise arvutuses võib saada esimene siiski parema tulemuse. Teadlased soovisid leida lahendust, mille puhul oleks samast klassist energiamärgise ja energiatõhususarvuga hoonetel näidata ette ka enam-vähem võrreldav energiakulu.
Samas ei saa üht energiakandjat teisele eelistades süsteemi korrigeerida. Arvesse tuleb võtta ka seda, milliseid tehnilisi lahendusi peavad arendajad nõuete täitmiseks kasutama.
Uuringus modelleeriti erinevaid hoonetüüpe ning võrreldi muuhulgas kaugkütte, õhk-vesi soojuspumba, maasoojuspumba ja gaasikatla kasutamist. Praeguste kaalumistegurite korral jäävad õhk-vesi tüüpi soojuspumbad arvutuslikult tõhusale kaugküttele selgelt alla, sest soojuspump kasutab elektrit, mille kaalumistegur on praegu kõrge.
„Tänased energiakandjate kaalumistegurid ja sellest tulenevad energiamärgised ei anna olukorrast õiglast pilti, sest suurema energiakuluga hoone võib saada parema märgise.”
TalTechi hoonete energiatõhususe ja sisekliima professori ja teadusprorektori Jarek Kurnitski sõnul tuvastas uuring ühe põhimõttelise probleemi: praegune süsteem ei pruugi anda hoone energiakulust kõige paremat ülevaadet. Foto: TalTech
Elektri kaalumistegur 2,0-lt 1,8-le
Uuringu keskne ettepanek on langetada elektri kaalumistegur 2,0-lt 1,8-le. Sedasi võetaks arvesse, et elektritootmine muutub puhtamaks ning parandataks soojuspumpade positsiooni energiatõhususe arvutuses, ilma et oleks vaja nõudeid liiga leebeks teha.
Kurnitski sõnul võiks muudatus vähendada ka soojuspumpasid kasutavate hoonete ehituskulusid. Praegu võib minna nõuete täitmiseks vaja lisalahendusi, näiteks päikeseelektrisüsteemile tuleb lisada päikesekollektoreid. „Soojuspumbaga kodusid oleks soodsam ülal pidada, nende ehitusmaksumus võiks alaneda suurusjärgus 50–100 eurot ruutmeetri kohta,“ leidis Kurnitski.
Kaugküttele orienteeritud piirkondadesse Kurnitski suuri muutusi ei prognoosi, sest kaugkütet kaldutakse kasutama pikaajaliselt. Vastupidi, muudatus hakkaks mõjutama eelkõige kaugkütteta piirkondade hooneid.
Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna juhataja Lauri Suu sõnul ei pane kaalumistegurid paika mitte üksnes võimalikku energiamärgist, vaid mõjutavad ka seda, milliste tehniliste lahenduste abil saaks ehitada ja rekonstrueerida nõuetekohaseid hooneid. „Need tegurid toovad kaasa otsustusprotsessi, mis muudab ühelt poolt tehnilisi parameetreid, ent avaldab sellele lisaks mõju hoonete energiatõhususnõuetele, renoveerimiseesmärkidele, energiapoliitikale ja taotletavatele kliimaeesmärkidele.“
Ühte valemisse peavad mahtuma erinevad huvid
Kurnitski sõnul on teadlastel ja nende uuringul täita eriti oluline tasakaalustav roll. Uuringusse kaasatud osapooled lähtusid ootuspäraselt erinevatest huvidest: energiatootjad tõid välja oma energiakandjate eeliseid, ehitusettevõtted aga rõhutasid, et nii kaugkütte kui ka soojuspumpade puhul peaks olema võimalik täita nõudeid võimalikult sarnaste ja kulutõhusate tehniliste lahendustega. „Meie otsisime muudatusettepanekuid tehes nii energiakulude kui ka tehnilistele lahenduste jaoks parimat võimalikku kompromissi,“ ütles Kurnitski.
Uuringu käigus vaadeldi ka teadlikult leebemat stsenaariumi, mille puhul langeks elektri kaalumistegur 1,6-ni ja tõhusa kaugkütte oma 0,5-ni. Arvutused näitasid, et siis suudaks korterelamu täita energiatõhususe miinimumnõuded ka juhul, kui õhendada välisseinte soojustust 300 millimeetrilt 50 millimeetrile. Tarbija jaoks tähendaks see aga suuremaid arveid: 70-ruutmeetrise korteri jaanuarikuine kulu kasvaks kaugkütte puhul 114 eurolt 210 eurole ja õhk-vesi soojuspumba puhul 99 eurolt 165 eurole. Näide ei kirjelda elektri kaalumisteguri kavandatava langetamise mõju 1,8-ni, vaid näitab, miks peab kaalumistegurite vähendamisel olema ettevaatlik: energiamärgist ei tohiks parandada hoone tegeliku energiatõhususe arvelt.
Suu sõnul saab ülikool avaldada protsessile tasakaalustavat mõju, kuna teaduslik panus võimaldab asetada eri huvirühmade seisukohad iseseisva arvutusliku analüüsi konteksti. „Tavapärane sektoris osalevate huvirühmade kaasatus ei asenda selle praktilisest kasust hoolimata sõltumatut arvutuslikku ja teaduspõhist hinnangut.“
„Tavapärane sektoris osalevate huvirühmade kaasatus ei asenda selle praktilisest kasust hoolimata sõltumatut arvutuslikku ja teaduspõhist hinnangut.“
Uuringust võivad võrsuda uued reeglid
Lisaks kaalumisteguritele soovitavad teadlased parandada mitteeluhoonete arvutusliku ETA-märgise ja tegelikul energiatarbimisel põhineva KEK-märgise võrreldavust.
Praegune ETA arvutus ei suuda kajastada täiel määral tõsiasja, et tegelik elektritarbimine sisaldab muuhulgas hoone tavapärasest kasutusajast välja jäävat tehnosüsteemide tööd. Uuringus tehakse ettepanek lisada ETA arvutusse ööpäevaringne elektri baastarbimine suurusjärgus üks vatt ruutmeetri kohta.
Samuti arvutasid teadlased välja energiakandjate kasvuhoonegaaside eriheitetegurid, mis aitavad võrrelda hoone energiatõhususarvu ja keskkonnajalajälge.
Pole veel otsustatud, kui suur osa uuringu soovitustest määrustesse jõuavad. Ent Suu sõnul telliti uuring aga otseselt selleks, et asuda ajakohastama energiatõhususe regulatsiooni, mistõttu saavad selle tulemused tõenäoliselt määrusemuudatustele olulist mõju avaldama.
Kurnitski hinnangul tuleb jätkata samalaadset riigi, teadlaste ja ettevõtete vahelist koostööd ka edaspidi. Energiatootmine muutub ning praegu mõistlikuna tunduv arvutusloogika ei pruugi mõne aasta pärast enam elektrifitseerimise tegelikkust sama hästi kirjeldada. „Vajadusel tuleb nii energiatõhususarvude nõudeid kui ka kaalumistegurite väärtusi iga viie aasta tagant üle vaadata,“ nentis Kurnitski.
Tema sõnul tuleb teha osapooltel tihedat koostööd ka Eesti energiatarbimise prognoosimisel ja elektriliste tipuvõimsuste hindamisel. Hoonetel on selle koostöö taustal täita suur roll, sest nendes leiab aset umbes pool Eesti energia lõpptarbimisest ja neisse jõuab ligi kaks kolmandikku elektrist.
„Vajadusel tuleb nii energiatõhususarvude nõudeid kui ka kaalumistegurite väärtusi iga viie aasta tagant üle vaadata.”
