TalTechi meresüsteemide osakonna juhataja
TalTechi Meresüsteemide instituudi teadlased arendasid Keskkonnaagentuurile uue satelliitandmetel põhineva kaugseireteenuse – üleujutusalade operatiivse ja statistilise kaardirakenduse.
Teenuse eesmärgiks on eelkõige siseveekogudest lähtuvate üleujutusalade kiire tuvastamine ning statistika kogumine.
Kaugseireteenus asub veebilehtedel ilmateenistus.ee. ja Keskkonnaportaalis. Igaüks saab jälgida siseveekogude ja mereranniku üleujutusalasid ja nende ulatuse muutumist üsna operatiivselt; andmed uuenevad vastavalt satelliitide ülelendudele igapäevaselt või üle päeva.
Kaardil on kuvatud ka jõgede hüdromeetriajaamade veetasemete operatiivandmed. Statistiline teenus näitab, kui tihti mingi ala on olnud üle ujutatud alates aastast 2017.
„Praeguse suurvee ajal on veega kaetud paljude jõgede lammialad, kus muul ajal aastas vett ei ole. Üleujutuste kaugseireteenus võiks abiks olla selliste alade kaardistamisel ja planeeringute koostamisel, et vältida ehitamist sinna, kus on reaalselt üleujutusoht,“ ütles Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna juhataja Jana Põldnurk.
„Uus kaugseire operatiivteenus on suurepärane näide sellest, kuidas ülikoolide teadus ja arendustöö viib uue avaliku teenuseni,“ sõnas arendust vedanud TalTechi meresüsteemide instituudi vanemteadur Liis Sipelgas.
Üleujutused hästi näha
Andmeid koguva satelliidi ülelend oli 26. veebruaril ja kaardilt on hästi näha Kasari jõe alamjooksu, Keila, Pedja ja Emajõe lammialade ning Soomaa üleujutused. Sulailmad koos vihmadega on pannud jõgedes liikuma ka jää, mis omakorda võib ummistuse tekkides põhjustada jõe ääres üleujutust nagu juhtus ootamatult selle aasta jaanuaris Loo alevikus.
Teenuseks vajalikud andmed saadakse satelliitidelt, mis lendavad üle Eesti enamasti üle päeva ja alati ei kata see pilt tervet Eestit. Kuid siseveekogude põhjustatud üleujutused on üldiselt nö aeglase iseloomuga, seega võimaldab isegi ööpäevast pikem ajaline samm ujutusalasid piisava täpsusega kaardistada. Mererannikul tekivad ja kaovad üleujutused tavaliselt kiiremini ja seetõttu ei pruugi satelliidipilt neid alati tabada. Praegu, kus osa Eestit on veel lume ja jääga kaetud, võib operatiivteenus olla neis piirkondades ebatäpsed, sest algoritm võib lund ja jääd pidada veeks.
Üleujutusalade kaardirakendus | Kuvatõmmis
Teenuse algoritm tunneb satelliidipildilt ära igasuguse piisavalt suure avatud veepeegli olenemata selle sügavusest, sh ka vee, mis kevadiste sulailmade või suviste äkksadude järel katab põldusid. Teenuse käivitamisfaasis on liigse müra vältimiseks hetkel välja filtreeritud siseveekogude ja rannikualadega mitteseotud avatud vesi, sh Eesti väikejärved. Statistilise usaldusväärsuse suurenemisel, nt satelliitide lisandumisel saab teenusesse lisada ka muid avatud veega kaetud alasid.
Operatiivsel avatud vee ulatuse kaardirakendusel kuvatakse avatud vee ulatust viimase satelliidi ülelennu hetkel mererannikul, järvedel (90 suuremat) ning jõgede luhtadel. Satelliidipildi täpsus ehk ruumiline lahutus on 5×20 meetrit.
Satelliitkaugseire operatiivne ja statistiline teenus arendati koostöös TalTechi meresüsteemide instituudi teadlastega ja see põhineb 2020. aastal lõppenud kaugseire RITA projektis välja töötatud prototüübil, tööd rahastas Kliimaministeerium.
Sarnane kaugseire teenus loodi paar aastat tagasi Eesti merealade jääolude kaardistamiseks. Toona olid arendajateks lisaks TalTechi meresüsteemide instituudile ja Keskkonnaagentuurile ka CGI Eesti ja Keskkonnaministeeriumi infotehnoloogiakeskus.
