Ivar Annus, mida veesektori digitaliseerimine Eesti kontekstis kokkuvõtlikult tähendab?
Euroopas nähakse veesektori digitaliseerimises suurt potentsiaali, kuna 2022. aastal ilmunud uuringu põhjal on valdkonna digitaliseeritus teiste sektorite kõrval pigem madal. Digitaalsel kujul infot läheb vaja nii veevõrkude kui ka nende toimivust iseloomustavate parameetrite kohta. See tähendab, et ühelt poolt on vajalik luua kõikidest võrgu elementidest — torudest, kaevudest, pumpadest, siibritest, seiresõlmedest — andmemudelid ning teisalt seirata ning talletada digitaalselt võrgus toimuvate protsesside, nagu rõhkude, vooluhulkade, veetasemete ja vee kvaliteedi parameetrite andmeid.
Eelmisel aastal jõuti Exeteri ülikooli teadlaste avaldatud artiklis järeldusele, et veesektoris leiab aset neljas paradigmamuutus, mudelipõhine paradigma asendub andmepõhisega. Eelneval kahel kümnendil pandi veesektori digitaliseerimise vaates rõhk veesüsteemide matemaatiliste mudelite ehk n-ö digitaalsete kaksikute loomisele ja rakendamisele.
Tulevikuvaates peetakse olulisemaks andmete kättesaadavust ja kvaliteeti, mille alusel on võimalik võtta vastu kaalutletud ja tõenduspõhiseid otsuseid. Eesti kontekstis tähendab see mõnel juhul mõttelaadi muutust, mille tagajärjel oleksid digitaalsetes andmebaasides olemas kõik arhiivimaterjalid või uute objektide teostusjoonised. Selline teabe koondamine võimaldab parendada andmete kvaliteeti ning ristkasutust. Samuti on oluline, et olemasolevate ja tulevikus loodud seiresõlmede puhul mõeldaks läbi andmete haldus — kui tihti andmeid salvestatakse ja edastatakse, kelle serveris neid hoitakse, kuidas tagatakse andmete kvaliteedikontroll — ning seadmete hooldusplaan, et suureneks nende usaldusväärsus.
Miks on vaja veesektori digitaliseerimist?
Digitaliseerimise peamine eelis on andmete ristkasutus ning kvaliteedikontroll. Koostöös Tallinna Veega oleme töötanud välja veesüsteemide torustike rekonstrueerimisstrateegia, mis toetub digitaliseeritud andmetele ja võtab torude rekonstrueerimise planeerimisel arvesse kuni 15 erinevat parameetrit, alates toru läbimõõdust ja vanusest kuni torustiku asukohani.
Andmepõhiste otsustustööriistade abil on võimalik luua mõne minutiga erinevaid investeeringustsenaariume, mis võtaksid käsitööna aega päevi. Veesüsteemide digitaliseeritud andmete põhjal on lihtsam luua võrkude matemaatilisi mudeleid, millega analüüsida näiteks erinevaid hädaohte või tulevikustsenaariume ning nendega kaasnevaid, teenuste toimet ning kvaliteeti mõjutavaid riske ja ohte.
Korrastatud andmebaasid võimaldavad parendada ka vee-ettevõtete ja riigi vahelist aruandlust ning andmevahetust, sest need tagavad nn once-only printsiibi: kui mingid andmed on ühte registrisse esitatud, siis pole vaja neid enam teise registrisse uuesti esitada. Täna valitseb kohati olukord, mille puhul peab vee-ettevõte esitama korduvalt samu andmeid, kuna eri registrites kajastatakse neid näiteks erinevas ühikus.
Ivar Annus | Foto: TalTech
Kas veetaristu digitaliseerimisega on mõnes maailma riigis juba edukalt algust tehtud või peavad eestlased olema teerajajad?
Kindlasti leiab rahvusvahelisi edulugusid, millest õppida. Eesti eelis seisneb meie väiksuses, mis võimaldab skaleerida pilootprojektides rakendatud innovatsiooni edukalt tervele sektorile. Kui tutvustasin eelmisel suvel ICUD2024 konverentsil Eesti veesektori digitaliseerimisprotsessi, sain rahvusvahelistelt kolleegidelt tagasisidet, mille kohaselt oleme oma arengute ja kaasatud osapoolte panustamisega pigem eeskujuks. Eesti väiksus on võimaldanud kaasata suhteliselt lihtsalt aruteludesse ja arendustegevustesse nii vee-ettevõtete, omavalitsuste, erasektori kui ka ministeeriumide esindajaid.
Kuidas veetaristu digitaliseerimine tehniliselt aset leiab ja millisteks etappideks on töö jaotatud?
Erinevate osapooltega läbi viidud arutelude ja töötubade käigus jõudsime arusaamale, et päris suur osa veesektori andmetest on digitaalselt kättesaadavad, aga neid pole süstematiseeritud ega standardiseeritud. Ühtsuse puudumine ei võimalda andmeid näiteks riiklike raportite koostamisel või vee hinnastamise analüüsil automaatselt ristkasutada.
Esimeses faasis on seetõttu vaja liikuda ühtse andmehaldusformaadi suunas ning tagada nii-öelda andmehügieen, et veevõrkudega seotud teave oleks digitaalsel kujul kättesaadav ning et selle kvaliteeti pidevalt parendataks. Seejärel saab jätkata tööd andmepõhiste otsustustööriistade rakendamisega, mis toetavad nii igapäevast operatiivset juhtimist kui ka strateegilist planeerimist.
Millises seisus on üldjoontes Eesti veetaristu?
Eesti veetaristusse on viimastel kümnenditel investeeritud märkimisväärsel hulgal Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi raha, mis on võimaldanud omavalitsustel ühtaegu hoida ja tõsta teenuse kvaliteeti. Rajatud on nii uusi torustikke kui ka veetöötlemis- ja veepuhastusjaamu ning rekonstrueeritud olemasolevaid.
Sarnaselt muu arenenud maailmaga on meie veesüsteemide keskmine vanus tõusmas, mis tähendab, et hinnanguliselt ulatub veesektoris vajaminev investeeringute maht järgmise 15 aasta jooksul üle 2,5 miljardi euro. Kui aga tahame tagada aastase torustike rekonstrueerimismahu vähemalt 1-2% ulatuses kogu torustikust, siis ei pruugi nimetatud rahahulgast piisata. Seetõttu on vaja lähtuda nii lühi- kui ka pikaajaliste investeeringute kavandamisel võimalikult põhjalikust analüüsist, mida andmepõhised otsustustööriistad pakuvad.
Mis võiks olla hinnanguline investeeringu maht, et tagada Eesti veesektori optimaalne digitaliseeritus?
Euroopa tasandil on leitud, et veesektori digitaliseerimist on pidurdanud ühelt poolt killustatus ning teiselt poolt sektori väiksus. Killustatuse all on peetud silmas, et enamik vee-ettevõtteid soovib saada andmehalduseks talle omaseid rätsepalahendusi, mistõttu on toimivat, tervele sektorile sobivat ärimudelit mõnevõrra keeruline välja töötada.
Teiselt poolt vähendab vee-ettevõtete väiksus nende võimekust investeerida konkreetsele ettevõttele sobivasse rätsepalahendusse. Seetõttu on mul hea meel, et Eesti on otsustanud riigikantselei avaliku sektori innovatsioonifondi kaudu toetada veemajandussüsteemide digitaliseerimist ja andmepõhiste otsustustööriistade arendamist ligi 1,2 miljoni euroga.
Kogu sektori digitaliseerimise kontekstis on tegu tõenäoliselt seemnerahaga, kuid see leevendab kindlasti nii killustatuse kui ka vee-ettevõtete väiksusega kaasneda võivaid väljakutseid. Ühtne riiklik andmehaldusstruktuur ja -platvorm võimaldab rohkematel vee-ettevõtetel teha algust väiksemaid kulusid nõudvate digitaliseerimistegevustega ning sel kombel edasi minna.
Veepurskkaev pargis. Foto: Daniel Hooper/Unsplash
Kuidas sai alguse projekt DigiVesi?
DigiVesi on tänaseks kliimaministeeriumi hallatav ja koordineeritav kontseptsioon, mis sai alguse TalTechi linna veesüsteemi uurimisgrupi liikmete peas ajal, kui olime kaasatud Tallinna linna uue ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava koostamisse. Protsessi käigus tekkis palju ideid, kuidas saaksid kohustuslikke arengukavasid koostavad kohalikud omavalitsused vajalike andmete olemasolu korral — mõnel juhul olid andmed olemas, aga neid ei saanud töödelda või polnud selge, kes andmeid haldas — vähendada dubleerimist, suurendada andmete ristkasutust ning hinnata täpsemalt investeeringute vajadust ja mahtu.
Ideede arendamiseks leidis mu kolleeg Euroopa Komisjoni ühendatud teaduskeskuse rahastatud meetme Science meets Regions, mille raames viisime koostöös tollase keskkonnaministeeriumi ja Eesti Vee-ettevõtete Liiduga läbi kahepäevase innovatsioonilaagri, et töötada välja tegevusplaan, kuidas järgmise kuue kuu ja kuue aasta jooksul veesektor digitaliseerida.
Sellele järgnes osalemine riigikantselei Innovatsioonisprindil. Panime viie päeva jooksul täpsemalt paika DigiVee raamistiku. Hea meel on tõdeda, et teatepulk on nüüd antud edukalt edasi kliimaministeeriumile, kes on võimeline veesektori digitaliseerimist riiklikul tasandil koordineerima.
Millised on projekti eesmärgid ja kuidas on töö seni kulgenud?
DigiVee eesmärk on suurendada veesektori tõhusust ning toetada innovaatiliste andmehalduslahenduste kasutuselevõttu. Kogu protsess on jagatud neljaks etapiks, millest esimene keskendub andmete digitaliseerimisele, sealhulgas ühtsete standardite loomisele ja rakendamisele. Selle tulemusel loovad vee-ettevõtted oma taristuandmete geoinfobaasid või parendavad olemasolevaid.
Teises etapis töötatakse välja ja testitakse reaalsete andmebaaside peal erinevaid rakendusi, mis toetavad vee-ettevõtete operatiivjuhtimist. Need võivad olla seotud teenuste hinnastamisega, võrkude planeerimisega, andmevahetuse ja aruandlusega.
Kolmandas etapis töötatakse välja strateegilist planeerimist toetavad rakendused (näiteks investeeringute kavandamine jm ärimudelid). Neljandas etapis on kavas siduda viimistletud andmepõhised mudelid riigitasandi analüütikaga, mis võimaldaks lihtsustada nii vee-ettevõtete riiklikku aruandluskohustust kui ka riigi aruandluskohustust näiteks Euroopa Liidu ees. Innovatsioonilaagris lisati kõik need tegevused järgneva kuue aasta tegevusplaani. Seega loodame, et uue kümnendi alguseks on DigiVee kontseptsioon Eestis täielikult rakendunud.
Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Ehitusleht.ee.
