Viimasel ajal on kõlanud palju kära selle ümber, kuivõrd peaksid teadlased oma teadustöödest ja nende tulemustest avalikkusele rääkima ning mil määral kujundama teaduspõhiselt ühiskonna arvamust. Kas teadlased on piisavalt pildil? Kui jah, kas siis saaks paremini? Kui ei, siis miks nii?
teadus
Avastuste kasvav keerukus paneb proovile nii teadlased kui ka ühiskonna, kus sageli eelistatakse lihtsust keerulistele tõdedele. TalTechil ja teistel teadusasutustel tuleks selle probleemi lahendamises süsteemselt osaleda.
Süvatehnoloogia valdkond põimib innovaatilisel moel teadust ja tehnoloogiat, ent protsess peidab endas võimaluste kõrval ka ohte.
Šveitsis Genfis kogunenud Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni (CERNi) liikmed hääletasid Eesti organisatsiooni täisliikmeks. See avardab veelgi Eesti ettevõtjate, teadlaste ja üliõpilaste võimalusi osaleda tipptehnoloogilises teadus- ja arendustöös nii tudengipraktikate, organisatsioonis töötamise kui hangete kaudu.
Tallinna Tehnikaülikooli teadlased osalesid edukas rahvusvahelises uuringus, mis loob võimaluse luua uudsel viisil vastumürke – sealhulgas kurikuulsa Novitšoki vastu.
Vahel kohtab arvamusi, nagu oleks kunst ja teadus täiesti eraldiseisvad nähtused, mis eksisteerivad justkui väljapool turureegleid. Mõlemat tehakse suure missioonitundega, mõnikord sõltub töö aluseks olev idee inspiratsioonist ja mitte vajadusest. Aga kas tänapäeval on publiku mõjust ja turu nõudlusest üldse võimalik vaba olla?
TalTechi kaks silmapaistvat noorteadlast, Annette Miller ja Sigrid Kirss, jagavad oma isiklikke kogemusi, väljakutseid ning inspiratsiooni, julgustades ka teisi noori tegelema teadusega ning järgima enda unistusi.
„Mulle meeldib see, et ma saan midagi kätega teha. Ma näen reaalselt seda tulemust, mida ma teen,“ leiab Tallinna Tehnikaülikooli materjaliteaduse professor Maarja Grossberg-Kuusk, kes arendab materjale päikeseenergeetika jaoks. See on kõige kiiremini kasvav taastuvenergeetika ala.
Fundamentaal- ja rakendusteaduse piiril mängiva professor Petri-Jaan Lahtvee laboris uuritakse mikroorganismide metabolismi ja programmeeritakse mikroobe talitama nii nagu inimestel parasjagu tarvis. Kuna praegu on inimestel tarvis lahendada suuri jäätmeprobleeme ja toota toitu ilma keskkonda koormamata, siis teeb Lahtvee ja tema kolleegide arendatud pärm just seda: toodab saepurust saadud puidusuhkrust toiduks kõlbulikke rasvu. Intervjuus räägib Lahtvee, et pikem plaan on toiduks väärindada “see-kelle-nime-me-ei-nimeta” ehk globaalne probleemiallikas süsihappegaas ise.