Trialoogi toimetaja
Kasvu peetakse majandusliku eduloo mõõdupuuks, ent tegelikkuses kasvavad selle käigus sageli pigem probleemid kui heaolu. Aktivist, majandusanalüütik ja konverentsi "Elu kasvujärgses Eestis" peaesineja Tadeaš Ždarsky, pidas TalTechis avaliku loengu, kus ta seostas kliimakriisi, ebavõrdsust, vaimse tervise muresid ja demokraatia nõrgenemist ühe juurpõhjusega – pidevast kasvust sõltuva süsteemiga. Ždarsky sõnum on selge: heaolu ei sünni mitte lõputust tootmisest, vaid õiglasest ja arukast jagamisest.
Ždarsky selgitas, et maailmas samaaegselt kulgevad kriisid – kliima soojenemine, elurikkuse vähenemine, kasvav ebavõrdsus ja demokraatia usalduskriis – on tegelikult omavahel seotud: „Me ei saa neid vaadata eraldi, sest need toidavad üksteist. Probleemide keskmes on majandus, mis vajab iga hinna eest kasvu.“
Majanduslik „kasvukohustus“ tuleneb nii maksusüsteemist kui ka võlapõhisest rahandusest. Kui majandus ei kasva, väheneb riigi maksutulu, ettevõtted kärbivad töökohti ning peredel on raskem laene teenindada.
SKP ei näita tegelikult, kas inimeste eluolu paraneb. Majandus võib kasvada ka selliste tegevuste arvelt, mis heaolu ei suurenda – näiteks liiklusõnnetuste järgsed autoremondid ja arstiabi, ravimite suurenenud müük või metsade ulatuslik raie. „Sama lugu on näiteks antidepressantidega: kui me ostame neid rohkem, siis majandus kasvab. Seega ei ütle majanduskasvunumber meile tegelikult, kuidas meil päriselt läheb.“
Roheline kasv või roheline illusioon?
Kui majandus kasvab ~3% aastas, kahekordistub see vähem kui 25 aastaga. Et keskkonnakoormus selle käigus ei suureneks, peaks iga toote ja teenuse „jälg“ vähenema vähemalt poole võrra – ja veelgi rohkem, kui tahame heidet ja ressursikulu vähendada.
Reaalsuses keskkonnakoormuse näitajad Ždarsky sõnul ei lange, vaid püsivad kõrgel või kasvavad. Ta tõdes, et räägitakse küll rohelisest kasvust, kuid rahvusvaheline statistika näitab, et tootmise suurenemine ja loodusvarade kasutamine käivad siiani käsikäes.
Teema näitlikustamiseks kasutas ta „sõõrikumajanduse“ kujundit: sisemine ring tähistab inimese põhivajadusi – et oleks tagatud toit, eluase, haridus ja tervis –, välimine ring planeedi piire. Täna on suur osa keskkonna piiridest ületatud, kuid samal ajal puudub paljudel inimestel eluks vajalik. „Ei eksisteeri ühtegi riiki, mis oleks korraga ökoloogiliselt kestlik ja sotsiaalselt õiglane,“ rõhutas Ždarsky.
Rikastes riikides on majanduskasvu ja inimeste heaolu vaheline seos juba katkenud. Ždarsky sõnul ei tulene suurem heaolu enam materiaalsest tootmisest – rohkem autosid või riideid ei tee inimesi õnnelikumaks. Vastupidi, meil on üha enam ebavajalikke asju, samal ajal kui tõelise heaolu allikad – aeg, tervis ja suhted – jäävad tagaplaanile.
Ždarsky peab oluliseks õiglasemat jaotust: väiksema ebavõrdsusega riikides on inimeste tervis tugevam, vägivallajuhtumeid esineb harvem ning eluiga on pikem. Tema sõnutsi ei määra heaolu mitte niivõrd riikide majanduslik rikkus, kuivõrd rikkuse jaotumise viis.
Tööaja ja tootlikkuse vahelt tuleb samuti välja ebakõla. Ždarsky selgitas, et USA-s on tootlikkus viimase poole sajandiga kahekordistunud – teoreetiliselt võiksid inimesed töötada poole vähem. Praktikas pole see aga realiseerunud, sest suuremast tootlikkusest tulev lisakasu on läinud eeskätt tippjuhtide taskutesse.
„Ei eksisteeri ühtegi riiki, mis oleks korraga ökoloogiliselt kestlik ja sotsiaalselt õiglane.”
Majandusanalüütik Tadeaš Ždarsky seostab kliimakriisi, ebavõrdsust, vaimse tervise muresid ja demokraatia nõrgenemist ühe juurpõhjusega – pidevast kasvust sõltuva süsteemiga. Fotol konverents "Elu kasvujärgses Eestis." Foto autor: Saara Mildeberg.
Milline peaks olema majandus, mis päriselt teenib inimest
Ždarsky rõhutas, et mitte kõiki valdkondi ei pea tingimata koomale tõmbama. Tema hinnangul tuleb kindlasti hakata kasutama vähem fossiilkütuseid, tootma vähem kiirmoodi ning tõmbama koomale lennundust ja ületarbimist soodustavat reklaami. Samal ajal peaksid laienema päriselt heaolu loovad valdkonnad – sotsiaal- ja hooldusteenused, haridus, tervishoid ning taastuvenergia.
Hea lahendusena näeb ta lühemat tööaega, mis vähendaks jalajälge, tekitaks pere- ja tööelu vahele parema tasakaalu ning annaks inimestele rohkem aega suheteks ja kogukondlikkuseks.
Tema hinnangul peab muutuma ka ettevõtete mõtteviis. Kasum ei pea kaduma, ent seda võiks teisiti kasutada – seda võiks rakendada pigem organisatsiooni eesmärkide ja ühiskondliku kasu kui omanike dividenditasude teenistusse.
Vajalik muutus peab leidma aset korraga kolmel tasandil – esiteks alt-üles kogukondlike algatuste, teiseks riigi poliitikate ja maksusüsteemi ning kolmandaks ametiühingute ja kodanikuühenduste kujundatava sotsiaalse surve najal. Ždarsky rõhutas, et küsimus pole selles, kas süsteemi saab muuta, vaid pigem selles, kas samamoodi on ülepea võimalik jätkata. „Meil on vaja majandust, mis aitab inimestel hästi elada – sõltumata sellest, kas majandus ise kasvab või mitte.“
„Meil on vaja majandust, mis aitab inimestel hästi elada – sõltumata sellest, kas majandus ise kasvab või mitte.“
