Ressursside taaskasutus – iduettevõtluse edu võti

Ressursside taaskasutus – iduettevõtluse edu võti. 04.03.2026. Harima keskendub oma teadustöös ettevõtlusökosüsteemide ressursside ringlusele ehk sellele, kuidas taaskasutatakse süsteemi ressursse pärast seda, kui mõnel iduettevõttel läheb hästi või hoopis halvasti või kui turgu tabab kriis. Harima jaoks on tegemist on väga konkreetse toimemehhanismiga, mis aitab ökosüsteemil püsida elujõulisena olukorras, kui süsteemi sisenev raha või tähelepanu ajutiselt kahaneb. Just see võib tema hinnangul selgitada, miks on Eesti suutnud oma väiksusest hoolimata kujuneda rahvusvaheliselt silmapaistvaks iduriigiks. Ökosüsteem ressursside taaskasutuses Harima märkis, et ettevõtlusökosüsteemi mõiste jõudis akadeemilisse arutellu ligikaudu viisteist aastat tagasi. Lihtsustatult kirjeldab see võrgustikku, mille erinevad osad ja nende omavahelised dünaamikad tingivad iduettevõtete kasvu ja edenemise. Ettevõtjad on küll keskmes, kuid neid ümbritsevad ettevõtluskeskkonda kujundavad osised: riskikapital, kiirendid ja inkubaatorid, ülikoolid ning avaliku sektori otsused. Edu aluseks on koostoime ja koostöö. Harima käsitluses pole ökosüsteem pelgalt tegijate nimekiri, vaid nende omavaheliste seoste kaudu kujunev ühine keskkond – ruum, milles kapital, teadmised, ideed ja tugistruktuurid päriselt kokku saavad. Harima praegune uurimistöö nihutab fookuse ökosüsteemi ülesehitamiselt selle hoidmisele. Ta mõtestab ressursside ringlust kui iduettevõtluse-sisest inimkapitali, raha ja kogemuse taaskasutust.  „Ökosüsteemi ressurssidel ei ole lõpptähtaega. Need liiguvad uutesse rollidesse – ettevõtjast võib saada investor, mentor või järgmiste iduettevõtete toetaja,“ selgitas Harima. Tiimid, kes on loonud toote, õppinud tundma turgu ja kasvatanud võrgustikke, ei kao ebaõnnestumise korral kuhugi. Nad võivad liituda uute idufirmadega, asutada järgmisi ettevõtteid või panustada tugiorganisatsioonidesse. Õpivad ka investorid: isegi ebaõnnestunud investeering võib anda väärtuslikke teadmisi ja luua suhteid, mis suunavad tulevikus paremate otsusteni. Sarnane ringlus toimub ka edulugude puhul. Harima rõhutab, et ettevõtjad, kes müüvad oma firma edukalt maha, ei lahku tavaliselt ökosüsteemist. Sageli tullakse tagasi investorite, mentorite, kiirendirajajate või kogukonna eestvedajatena. Ressursid ei kao – need muudavad kuju. Selline ringlus muutub eriti oluliseks kriiside ajal. Kui majanduslangus või geopoliitiline ebakindlus vähendab raha, inimeste ja võimaluste juurdevoolu, sõltub ökosüsteemi vastupidavus sellest, kui targalt suudetakse taaskasutada olemasolevaid ressursse. „Ökosüsteemi ressurssidel ei ole lõpptähtaega. Need liiguvad uutesse rollidesse – ettevõtjast võib saada investor, mentor või järgmiste iduettevõtete toetaja.” Väikese ökosüsteemi tugevus – ja piirid Harima leiab, et Eesti väiksus pole selles kontekstis puudus, vaid võib osutuda hoopis tugevuseks: „Eesti on väike riik, aga suur ja edukas iduökosüsteem. Siinse kogukonna inimesed tunnevad ja usaldavad üksteist ega taju, et nende missioon selles valdkonnas oleks pärast ühte õnnestumist või ebaõnnestumist tingimata veel täidetud.“ Harima rõhutas, et ökosüsteem koosneb mitmest väiksemast, omavahel põimunud kogukonnast. Ta tõstis esile kaitsetehnoloogia, mis on Eestis küll alles noor, kuid areneb kiiresti. Selle valdkonna ettevõtjad, investorid ja toetajad kohtuvad regulaarselt, jagavad ühist arusaama ning on loonud tiheda võrgustiku. Samas juhtis Harima tähelepanu ühele suurele ohule, mis võib ressursside ringlust pidurdada: ressursside väljavoolule. Kui Eestis alustanud iduettevõtted hakkavad siin kasvama, kuid kolivad pärast suuremate välisinvesteeringute kaasamist teistesse riikidesse, ei jõua ressursid enam ringiga kohalikku ökosüsteemi tagasi. Rahvusvahelisest kapitalist sõltuva väikeriigi jaoks on see paratamatu dilemma. Välisraha on kasvuks hädavajalik, kuid samal ajal võib see ettevõtteid Eestist eemale tõmmata. Harima hinnangul pole küsimus mitte selles, kas kaasata rahvusvahelist kapitali, vaid selles, kuidas säilitada side Eestiga ja hoida väärtust siinses ringluses ka juhul, kui ettevõtted tegutsevad juba globaalselt. „Eesti on väike riik, aga suur ja edukas iduökosüsteem. Siinse kogukonna inimesed tunnevad ja usaldavad üksteist ega taju, et nende missioon selles valdkonnas oleks pärast ühte õnnestumist või ebaõnnestumist tingimata veel täidetud.” Ebaõnnestumine kui tugevuse allikas Harima hinnangul on Eestil rahvusvahelises võrdluses siiski tugev positsioon. Ta seostab seda siinse iduökosüsteemi varasemate suurte edulugudega. Ükssarvikud toovad kokku nii kapitali kui ka kogemuse ning nende kiire kasvu juures töötanud inimesed viivad ühest praktikast saadud teadmised hiljem edasi kogu ökosüsteemi. Nii tekib oskuste ja kogemuste ringlus, mis aitab kasvatada järgmisi ettevõtteid. Harima tunnustas sedagi, et Eestis suhtutakse ebaõnnestumisse üsna elutervelt. Kui mõnes riigis võib läbikukkunud iduettevõte jääda selles osalenud ettevõtjat pikaks ajaks kummitama, kohtab Eestis märksa paremat suhtumist. „Nõrgas ökosüsteemis hävitab ebaõnnestumine ressursse. Tugevas ökosüsteemis jaotab see need ümber,“ võttis Harima selle vahe kokku. Tulevikku vaadates nimetas Harima kolme Eesti iduökosüsteemi järgmisi aastaid kujundavat tegurit. Esiteks tehisintellekti kiire ja ettearvamatu areng, mis võib põhjalikult muuta nii innovatsiooni olemust kui ka inimkapitali väärtust. Teiseks kaitsetehnoloogia kiire tõus, mida veavad geopoliitilised pinged ja ettevõtjate nihkunud fookused. Kolmandaks süvatehnoloogia ja AI-põhiste iduettevõtete jätkuv kasv, mida toetavad üha enam ka avaliku sektori algatused. Kui Harimalt küsida, milline võiks olla Eesti järgmine ükssarvik, keeldub ta spekuleerimast – mitte potentsiaali puudumise, vaid vastupidi, võimaluste paljususe tõttu. Eriti suurt potentsiaali näeb ta kaitsetehnoloogias, kuigi selles valdkonnas on olemas ka oma takistused: pikad müügitsüklid, sõltuvus riiklike klientide piiratud hulgast ning keerukad hankemenetlused. Harima hinnangul pole mõtet ennustada, kust tuleb järgmine võitja. Olulisem on mõista, mis teeb ühe ökosüsteemi tugevaks ja elujõuliseks. „Ökosüsteemid püsivad tänu ringlusele. Mitte seetõttu, et ebaõnnestumisi oleks vähe, vaid seetõttu, et ka pärast tagasilööke osatakse võimalikult palju teadmisi, kogemusi ning oskusi uuesti käiku lasta.“ „Ökosüsteemid püsivad tänu ringlusele. Mitte seetõttu, et ebaõnnestumisi oleks vähe, vaid seetõttu, et ka pärast tagasilööke osatakse võimalikult palju teadmisi, kogemusi ning oskusi uuesti käiku lasta.“