Rein Munter: erinevate joogivete mõjust tervisele

Rein Munter: erinevate joogivete mõjust tervisele. 07.08.2024. Mis on vesi? Vesi ehk keemikute keeles divesinikmonooksiid (H2O) on sajandeid olnud inimkonna jaoks müstiline aine ja on seda ka praegu, vaatamata kaasaegsetele jõupingutustele selle saladuste avastamisel. Paljud ajaloo suurkujud on vett ülistanud ja kiitnud, näiteks kirjanik Antoine de Saint-Exupery ütles, et vesi on “mitte eluks vajalik, vaid pigemini elu ise, mis täidab meie meeli suurima tänutundega.” Vee füüsikaliste, keemiliste, bioloogiliste ja termodünaamiliste anomaaliate hulgas on umbes kümmekond sellist, mis on jäänud teadlastele endiselt mõistatuseks. Näiteks on ühes vees kaks erineva tihedusega veekihti, hüdrofiilse pinna kohal tekkiv EZ-kiht, ja vee omadus salvestada sellele avaldatud mõjutusi (vee “mälu”). Teame, et vesi ja toit on meie organismi eksisteerimiseks mõlemad vajalikud, kuid praktiliste kogemuste põhjal on jõutud järeldusele, et ilma toiduta võib hädaolukorras elada nädalaid, ilma veeta aga ainult 3-4 päeva. Inimorganismis on keskmiselt 70% vett, ajus aga ligi 85% – ja mõnes mereorganismis koguni kuni 99% vett. Organismi normaalseks toimimiseks peavad meie rakud olema pidevalt hüdreeritud – arvestades ka toiduga omastatavat vett, peame jooma päevas vähemalt 0,6-0,8 liitrit puhast vett. Mida joogivesi ei tohi sisaldada ja milliseid mineraale peaks sisaldama Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel sureb igal aastal umbes pool miljonit inimest vee kaudu levivatesse haigustesse nagu düsenteeria, koolera, tüüfus ja äge kõhulahtisus. Seetõttu peab joogivesi olema vaba algloomadest, bakteritest ja viirustest. Euroopa Liidu vee raamdirektiivi järgi peab joogivesi olema ilma ebameeldiva maitseta (sisuliselt maitsetu), ohutu (ilma patogeenide ja kemikaalideta), läbipaistev (ilma heljumita), värvusetu ja lõhnatu, piisavalt väikese karedusega, mittekorrodeerivate omadustega ja võimalikult madala orgaanilise aine sisaldusega. Kõigi nende nõuete täpne täitmine on joogiveejaamadele suur väljakutse, eriti keeruline on toota täiesti kemikaalidevaba ja madala orgaanilise aine sisaldusega vett. Ebapiisavalt puhastatud reoveega satuvad loodusesse ja joogivette erinevad kemikaalid, ravimid, narkootikumid, mikroplast ja muud ebasoovitavad lisandid. Joogivesi peab vastama EL Uue Joogivee direktiivi (Drinking Water Directive 2020/2184) nõuetele. Kuigi see direktiiv määrab vees lahustunud ainete maksimaalsed lubatavad väärtused, ei anna see juhiseid, kui palju mingit keemilist ainet peaks vees inimese tervise seisukohalt olema. Näiteks puuduvad joogivee direktiivis täielikult katioonide Ca ja Mg sisalduse piirangud, kuigi nende vastasioonide (Cl ja SO4) sisalduse piirnormid on kumbki 250 mg/l. Uuringud on näidanud, et ebapiisav Ca sisaldus joogivees mõjub halvasti luustikule ja lihastele, vähene Mg sisaldus soodustab aga südamehaiguste teket. Joogivees peaks olema Ca vähemalt 40-50 mg/l ja Mg vähemalt 20-30 mg/l. Joogivee karedus peaks olema vahemikus 60-120 mg/l (CaCO3) ja hääma alla 170 mg/l. Kõrgema kareduse korral tuleks kasutada kodust, Na-kationiiti sisaldavat veefiltrit, mis vahetab osa Ca2+ ja Mg2+ ioone Na+ katioonide vastu. Lisaks kaltsiumile ja magneesiumile peaks joogivesi sisaldama ka teisi mikroelemente nagu raud, fluoriid, tsink, vask ja seleen. Joogivee pH peaks direktiivi järgi olema vahemikus 6,5-9,5, samas kui inimorganismi ideaalne pH on 7,365, mis on kergelt aluseline. Mõnikord on hea juua ka happelist (CO2-ga rikastatud) või leeliselist vett. 1990. aastatel hakati laiemalt kasutama koduseid pöördosmoosseadmeid, mis eemaldavad veest peaaegu kõik mineraalid. Kuigi see võib tunduda tervislik, on liiga puhas vesi osmoosi tõttu ohtlik, sest see võib põhjustada rakkude paisumist ja koekahjustusi. Seega ei ole täiesti mineraalivaba vesi tervislik ja vajalikud mineraalid tuleks kompenseerida toiduvaliku või toidulisanditega. Erinevad joogiveed Tänapäeval on joogivee valik üsna lai, see hõlmab kraanivett, pudelivett, looduslikku mineraalvett, karboniseeritud vett, leeliselist vett, vesinikvett ja soodavett. Vaatame allpool lähemalt kõige olulisemaid valikuid. Kraanivesi (tap water) Kraanivett toodetakse kas looduslikust pinnaveest (Tallinnas ja Narvas) või põhjaveest ning see peab vastama Uue Joogivee direktiivi nõuetele. Kraanivee maine on tihti olnud kehvem kui tegelik vee kvaliteet, mida on mõjutanud hästi organiseeritud pudelivee reklaam. Kraanivee mineraloogiline koostis sõltub lähteveest. Eestis on kraanivesi paealuspõhja tõttu valdavalt mõõdukalt kare, keskmiselt 3-4 mg-ekv/l (ca 175 mg/l CaCO3). Viiekümne aasta jooksul Eestis tehtud uuringud on näidanud, et piirkondades, kus on mõõdukalt kare vesi, on madalam suremus südame- ja veresoonkonnahaigustesse. Kuigi kraanivesi vastab Joogivee direktiivi nõuetele, võib see sisaldada ravimijääke ja mikroplasti, mille jaoks praegu piirsisaldused puuduvad, kuna terviseuuringud on veel tegemata. Kraanivesi on USA-s umbes 2000 korda ja Eestis 400 korda odavam kui pudelivesi. Pudelivesi (bottled water) Pudelivesi on vähem keskkonnasõbralik kui kraanivesi, sest plastpudelite tootmine kulutab suures koguses plasti. Paljud tarbijad usuvad, et pudelivesi maitseb paremini ja on puhtam kui kraanivesi, kuigi see ei pruugi tõele vastata. Tegelikult on umbes 25% pudeliveest maailmas filtritud kraanivesi. Pudelivee säilivusaja pikendamiseks lisavad tootjad erinevaid säilitusaineid (askorbiinhapet, naatrium- või kaaliumbensoaati, sidrunhapet jt), millest tuleks tarbijat informeerida pudelil oleva sildi kaudu. Peamine probleem pudeliveega on pikema aja jooksul või kõrgemal temperatuuril plastist vette eralduvad ohtlikud ained (ftalaadid PET-pudelites ja bisfenool A polükarbonaatpudelites), mis kahjustavad tõsiselt hormonaal- ja närvisüsteemi. Seetõttu on ametliku müügiloaga pudelivee säilivusaeg kuni 1-2 aastat. On tekkinud uus oht, mis puudutab ka pudelivett – saastumine mikroplastiga (1-25 mikromeetrit) ja nanoplastiga (1-100 nanomeetrit). 2018. aastal testiti 11 globaalselt tuntud pudelivett üheksast riigist: 260 pudelist sisaldasid 93% mikroplasti, mis osaliselt pärines villimisliinilt. Kui tegemist on korralikult ettevalmistatud kraaniveega ja litsentseeritud veefirma pudeliveega, ei ole alust ühte või teist tervislikust seisukohast eelistada. Looduslik mineraalvesi Looduslikuks mineraalveeks loetakse vett, milles lahustunud soolade üldsisaldus (TDS) on 250 mg/l või rohkem. Mineraalveed jagunevad happelisteks (pH alla 7) ja leeliselisteks (pH üle 7). EL direktiivi 2009/54/EC järgi klassifitseeritakse mineraalveed domineeriva lisandi järgi: Bikarbonaadiga vesi: HCO3 > 600 mg/l Sulfaadiga vesi: SO4 > 200 mg/l Kloriidiga vesi: Cl > 200 mg/l Happeline vesi: CO2 > 250 mg/l Looduslik mineraalvesi stimuleerib seedetrakti ja kustutab hästi janu. Vesinikkarbonaadi ja kloriidiga mineraalvete mõju mao funktsioonile on mitmeti positiivne: see neutraliseerib happesekretsiooni, tõstab mao valendiku pH-taset ja stimuleerib seedehormoonide vabanemist. Loodusliku mineraalvee karboniseerimine (kui vesi on leeliseline) aitab vältida vee loomulike mikroorganismide kasvu ja parandab maitset. Karboniseeritud vesi Karboniseeritud vee ajalugu ulatub 18. sajandi lõppu, mil ilmus müügile kunstlikult CO2-ga gaseeritud vesi: H2O + CO2 = H2CO3 (nõrk süsihape). Selle vee pH on 3-4, kuid organism tasakaalustab liigse happesuse, hoides vere pH tavapiirides (7,35-7,45). Vastupidiselt levinud uskumusele ei tekita karboniseeritud vesi organismi hapestumist, kuna liigne CO2 eraldub kopsude ja neerude kaudu. Usutakse ekslikult, et karboniseeritud vesi söövitab hambaid. Tegelikult on hambaemailile ohtlikumad suhkrustatud joogid ja happed, mida leidub mõnedes karastusjookides nagu Coca-Cola Zero ja Diet Coke. Karboniseeritud vesi on värskendav, stimuleerib sinepiga sarnaselt suu närviretseptoreid ja on hea alternatiiv magusatele “soft drink’idele”. See parandab seedimist ja aitab kõhukinnisuse vastu. Uuringud on näidanud, et karboniseeritud vesi ei kahjusta luid ega põhjusta luude hõrenemist. Karboniseeritud vesi ei sobi aga gastriidi ja maohaavandite korral. Leeliseline vesi (alkaline water) Paljud toiduained ja joogid nagu liha, piimatooted, kohv ja munad, põhjustavad pH ajutist langust. Seda võib kompenseerida leeliselise vee, näiteks Akvile (pH = 8) või Devini mineraalvee (pH = 9,4) joomisega. Leeliselise vee kasulikkuses ja tarbimise vajaduses kaheldi pikka aega. Hiljutised uuringud on aga näidanud leeliselise vee nii positiivseid kui ka negatiivseid omadusi. On tõestatud, et leeliselise vee joomine leevendab kõrvetisi, parandab mineraalide omastamist ja optimeerib treeningujärgset hüdratatsiooni. Kuna leeliseline vesi on antioksüdant, aitab see võidelda oksüdatiivse stressi vastu ning aeglustada rakkude vananemisprotsessi. Leeliselise vee negatiivsed küljed ilmnevad kõrgema pH (9-10) puhul, mis võib põhjustada iiveldust ja oksendamist. Samuti lahjendab leeliseline vesi maohapet, vähendades selle antibakteriaalset toimet. Leeliseliste vete hulka kuulub ka Kangen vesi, mida toodab Jaapani Enagic firma veeionisaator. Seda vett iseloomustab lisaks leelisusele ka tootmisel eralduv molekulaarne vesinik, mille toimest räägitakse lähemalt ülevaate lõpus. Maitsestatud vesi (flavoured water) Ametlikele nõuetele vastav joogivesi peab olema värvusetu, lõhnatu ja maitsetu, mistõttu on loodud maitsestatud veed, et muuta need meeldivamaks. Maitsestatud vesi hõlmab laia tootevalikut, sealhulgas vahuveed, null- või madala kalorsusega veed ja joogid (Coca-Cola Zero, Diet Coke). Mõned tooted sisaldavad looduslikke või kunstlikke lõhna- ja maitseaineid, suhkrut või kunstlikke magusaineid (aspartaam, atsetüülsulfaam-K) ning lisatud toitaineid, nagu vitamiinid või kofeiin. Kuigi maitsestatud vee valimine kõrge kalorsusega ja suhkrut sisaldava joogi asemel on üldiselt parem valik, ei pruugi kunstlike koostisosadega maitsestatud vesi olla tervise jaoks alati parim. Näiteks klassifitseeris Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur hiljuti aspartaami, mis on 200 korda magusam kui suhkur, grupi 2B kartsinogeeniks ehk „tõenäoliselt vähki tekitavaks aineks“. Selle kasutamine pole siiski otseselt keelatud. Kõige tervislikum on maitsestada puhast vett looduslike lisanditega nagu sidruni- või kurgiviilud, marjad ja puuviljad (maasikas, mango, mustikas, ananass jt). Vesinikvesi (H2-water) Vesinikvesi on Eestis seni suhteliselt vähetuntud, kuid USA-s ja Jaapanis väga populaarne. Vesinikvesi on vesinikuga rikastatud vesi, mis tekib tavalise kraanivee elektrolüüsil prootonvahetusmembraaniga (PEM) elektrolüüseris. Oluline on siin just vesinik, mitte niivõrd vesi. Molekulaarsel vesinikul (H2) on suhteliselt hiljuti tuvastatud mitmeid tervist tugevdavaid mõjusid. USA ja EL Molekulaarse Vesiniku Instituudis uurib neid mõjusid kokku umbes 600 teadlast. Tuntud retsenseeritavates meditsiiniajakirjades on avaldatud sel teemal üle 600 artikli. USA Toidu- ja Ravimiamet on tunnistanud vesinikvee joogikõlblikuks ja ohutuks. Vesinikvee mõned olulisemad eelised: tugev põletikuvastane ja antioksüdatiivne (rakkude vananemist aeglustav) toime, kiirem paranemine kopsupõletikust, kiirem taastumine kiirgusravi kõrvaltoimetest (väsimus, juuste kaotus, naha probleemid, peavalu jt), lihastesse koguneb vähem laktaate, mis tekitavad lihaste väsimust, veres väheneb halva kolesterooli (LDL) tase ja tõuseb hea kolesterooli (HDL) tase, mälu tugevdav toime Spetsiifilised veed Seltzer ehk seltzeri vesi on lihtsalt gaseeritud vesi, millele ei ole lisatud muid koostisosi. See sisaldab ainult vett ja süsinikdioksiidi. Perrier on Prantsusmaal Vergèze’is villitud vahuvete populaarne kaubamärk. Kuigi Vergèze’i allika vesi on looduslikult gaseeritud, kogub Perrieri tehas vee ja süsinikugaasi allikast eraldi, filtreerib gaasi läbi membraanseadme (ilmselt H2S või CH4 eraldamiseks) ning ühendab seejärel vee ja gaasi uuesti. Perrier on happeline, selle pH on umbes 6 ning see sisaldab kaltsiumi, kloriidi, vesinikkarbonaati, fluori, magneesiumi, nitraati, kaaliumi, naatriumi ja sulfaate. Soodavesi (soda water) on mitmetähenduslik mõiste, kuna see on olnud kasutusel juba pikka aega. 18. sajandi lõpus nimetati sedasi esimest kaubanduslikult saadavat kunstlikult gaseeritud vett. Tänapäeval kasutavad mõned inimesed soodavett seltzeri sünonüümina; teised kutsuvad selle nimetusega aga nn. klubisoodat (Club Soda), mis sisaldab NaCl, NaHCO3, K2SO4 ja Na3PO4. Kokkuvõtteks Ühtegi eespool kirjeldatud vetest ei tohiks käsitleda kui otsest ravimit. Need veed tugevdavad tervist ning aitavad leevendada erinevaid vaevusi ja kõrvalekaldeid heaolutundest. Kui mõne vee reklaamis väidetakse, et selle joomine ravib kindlasti mõnda rasket haigust, tuleks viia läbi otsing, mis aitaks selgitada välja, kas väite taga on viide soliidses retsenseeritavas meditsiiniajakirjas ilmunud teadusartiklile.