Trialoogi toimetaja
Vetikad ei ole ei liha ega kala – ent just neist võib saada piltlikult öeldes Ruhnu uus leib. Eeva Lauk ja Mihkel Urmet veavad Planeet Ruhnu nimelist ettevõtet, mille eesmärk on muuta vetikad ressursiks ning tuua vetikaäri kaudu Ruhnusse juurde inimesi, luua uusi töökohti ning aidata ehk kaasa ka kogukonna arengule.
„Kui saarel kaob majandus, hääbub ka kultuur. Et keegi üldse rahvariietes käiks või kohalikku tantsu lööks, on vaja juurdekasvu, nooremat generatsiooni. Noored aga vajavad saarel elamiseks sissetulekuid,“ ütles TalTechi Ehituse ja arhitektuuri instituudi vilistlane Mihkel Urmet, kes on ka MTÜ Ruhnu Kultuuriruumi tegevjuht ja veab kohalikku kogukonda.
Vetikad kehastavad Urmeti ja Laugu hinnangul võimalust, mis sobib hästi Ruhnu looduse, merd säästva mõtteviisi ja väikese kogukonnaga.
Kuidas sündis Planeet Ruhnu?
Planeet Ruhnu sai alguse siis, kui omavahel tutvusid Ruhnus üles kasvanud neiu ja mandril elav mees. „Enne Eevaga kohtumist olin käinud Ruhnus rohkem meelelahutuslikul eesmärgil, pärast Eevaga kohtumist sai Ruhnust aga minu teine kodu,“ muigas Urmet.
Kevadest talveni Ruhnul elav paar hakkas otsima võimalusi, mis laseksid neil jääda sinna aastaringselt. Suuresti inspireerisid neid vestlused merebioloog Jonne Kottaga, kellest on tänaseks saanud Planeet Ruhnu vetikakasvatuse mentor. Vestluste käigus selgus, et vetikad on võimelised puhastama merd liigsetest toitainetest, kasvamiseks ei vaja nad ei põllumaad, väetisi ega putukamürke, lisaks on nad tervislikud ja toitvad.
Mitme asja kokkulangevusel hakkas Laugu ja Urmeti peas selginema mõte, et Ruhnu meri peidab endas kasutamata võimalust. Vetikad, mis kasvavad saare ümbruses looduslikult ja ilma inimese sekkumiseta, võiksid olla midagi enamat kui lihtsalt randu kattev mass – need võiksid pakkuda saareelanikele uut eluviisi ja tööd. „Ruhnut ümbritsev Liivi lahe vesi on liikuv ja puhas,” ütles Lauk.
Urmeti sõnul on vetikad kahel moel kasulikud – need teevad head nii inimesele kui ka merele. Vetikas on joodi, oomega-3 ja mineraalide looduslik allikas – see pakub inimorganismile aineid, millest sel kipub sageli vajaka jääma. Teisalt on vetikad kasulikud ka merele, sest nad seovad süsinikku, toodavad hapnikku ja eemaldavad veest liigseid toitaineid, ning aitavad hoida sedakaudu ökosüsteemi tasakaalus. Kuna vetikad asuvad toiduahela alguses, koguneb neisse märkimisväärselt vähem raskmetalle ja muid soovimatuid aineid kui kaladesse.
Planeet Ruhnu esimene toode oli kimchi, mida pakuti Ruhnu suvelaadal. „Meil oli kavas sõita laevaga Kihnu Mere Peole. Pidin seal koos oma õe Itiga pakkuma jookide kõrvale käsitööburgereid. Meri oli aga liiga tormine, laevasõit jäi ära ning mulle jäi kätte suur hunnik kapsast, mis oli vaja ära kasutada. Valmistasimegi koos Mihkliga sellest kimchit. Purkidele oli aga kiiremas korras vaja silti ning nii sündiski Planeet Ruhnu nimi,” ütles Lauk.
Peagi hakkasid Lauk ja Urmet lisama kimchile vetikaid, sest selline kombinatsioon kõnetas nii kohalikke kui ka suvitajaid. Sellega nende koostöö ei piirdunud – ühiselt asuti pidama suvist ökokohvikut. Seejärel hakati koostöös joogitootja Peninukiga villima vetikatest valmistatud džinni. Külastajate tagasiside oli väga positiivne, mistõttu julgeti vetikatega edasi katsetada.
„Kui saarel kaob majandus, hääbub ka kultuur. Et keegi üldse rahvariietes käiks või kohalikku tantsu lööks, on vaja juurdekasvu, nooremat generatsiooni. Noored aga vajavad saarel elamiseks sissetulekuid.”
Mitme asja kokkulangevusel hakkas Laugu ja Urmeti peas selginema mõte, et Ruhnu meri peidab endas kasutamata võimalust. Vetikad, mis kasvavad saare ümbruses looduslikult ja ilma inimese sekkumiseta, võiksid olla midagi enamat kui lihtsalt randu kattev mass – need võiksid pakkuda saareelanikele uut eluviisi ja tööd. Foto: Erakogu
Vetikaid hõljutavad sumbad
Ühel hetkel kerkis esile tooraine kvaliteedi ja puhtuse küsimus. Otse merest korjatult on vetikates sageli liiga palju liiva, setteid ja pisikesi organisme ning suuremahuline loputamine tekitaks liigset vee- ja ajakulu. Sestap tekkis mõte panna vetikad spetsiaalsetesse veepealsetesse konstruktsioonidesse – merre paigaldatud sumpadesse, milles on vetikatel võimalik „hõljudes“ kasvada. Sumpade projekteerimisel tulid Planeet Ruhnu meeskonnale appi TalTechi Mehaanika ja tööstustehnika instituudi insenerid.
Ülikool võttis ülesandeks töötada Planeet Ruhnu vetikasumba kontseptsiooni põhjal välja toimiv ja soodne lahendus, valida sobivad tehnoloogiad ja materjalid, viia läbi projekteerimiseelsed katsetused ning projekti koordineerida. „Kuivamaainseneridena puudus meil varasem vesiviljelusseadmete-alane kogemus, seega kulus suur osa ajast katsetustele. Koos ettevõttega ToKu OÜ töötasime lõpuks välja lahenduse, mida Planeet Ruhnu praegu katsetab,“ rääkis TalTechi mehaanika ja tööstustehnika instituudi kaasprofessor Toivo Tähemaa.
Esile kerkis mitmeid küsimusi: kuidas vähendada töökindlust kaotamata sumpade omahinda ning kuidas muuta sumpade kokkupanek lihtsamaks? „Kujutage ette, et peate vööni meres seistes kokku panema seitsmemeetrise batuudi – kõik peab olema kerge, modulaarne ja vastupidav,“ selgitas Tähemaa.
Tema sõnul sõltub vetikakasvatuse tegelik potentsiaal nüüd eelkõige käimasolevate katsete tulemustest: kas meri jätab saagi sumpa või uhutakse saak halva ilmaga päevadel minema?; kui kaua peavad seadmed vastu ning kas tööjõudu on rakendatud säästlikult?
„Kui nendele küsimustele leitakse positiivsed vastused, on Eesti vetikakasvatusel arvestatav tehniline ja majanduslik tulevik,“ arvas Tähemaa, kelle sõnul kinnitavad sellised koostööprojektid ülikooli ja ettevõtete ühise tegutsemise kasulikkust. Koos töötades jõutakse kiiremini ideest reaalse tooteni, tudengid aga omandavad praktilises projektis osalemise kogemuse ning õpivad ressursse targalt kasutama.
Hetkel püütakse katsetuste kaudu aru saada, kui suur on sumpades kasvava vetikate juurdekasv, analüüsida nende koostist ning jälgida, millist mõju sumbad vetikate kasvukeskkonnale avaldavad. Oktoobri lõpus toodi sumbad veest välja tuua, vetikaseeme jäeti sadamasse talvituma ning kevadel viiakse sumbad taas merre.
Praegu on fookus suunatud mittekinnituvatele põisadrudele (Fucus vesiculosus) – see liik sobib hästi sumpadesse. Tulevikus soovitakse hakata kasvatama ka rohevetikaid. „Kuna sumbakasvatus on terves Euroopas värske teema, leiutame me sisuliselt uut tehnoloogiat. Liigume järk-järgult. Kõike korraga ei jõua, sest katsed teiste liikidega nõuavad täiendavaid investeeringuid,“ rääkis Urmet. Katsetamist jagub veel mitmeks aastaks, olgugi et senised tulemused liigituvad juba positiivsete hulka.
„Kuna sumbakasvatus on terves Euroopas värske teema, leiutame me sisuliselt uut tehnoloogiat. Liigume järk-järgult. Kõike korraga ei jõua, sest katsed teiste liikidega nõuavad täiendavaid investeeringuid.”
Ülikool võttis ülesandeks töötada Planeet Ruhnu vetikasumba kontseptsiooni põhjal välja toimiv ja soodne lahendus, valida sobivad tehnoloogiad ja materjalid, viia läbi projekteerimiseelsed katsetused ning projekti koordineerida. Foto: Erakogu
Nutikad vetikatooted
Praeguseks on Lauk ja Urmet teinud sihipäraseid katsetusi eri vetikatoodetega: klientide lemmikuks on kujunenud vetika-kimchi ja Planeet Ruhnu Vetika Gin, mis pälvis Parimate Eesti Jookide konkursil (2024) hõbemedali ning mis valiti Saare maakonna parimaks toiduaineks (2025).
On ka proovitud valmistada vetikasoola (mis sisaldab looduslikku umamit ja joodi). Huviliste heakskiidu on pälvinud kätele mõeldud vetikapalsam, tulevikus aga tahetakse valmistada vetikatest mittealkohoolseid jooke.
Pikemas perspektiivis on kavas toota kõike kohapeal: Lauk ja Urmet soovivad osta ära Ruhnu elektrijõujaama kõrvalhoone ning renoveerida see väiketootmisele sobivaks. Sel juhul tekiks võimalus kasutada elektrijaama jääksoojust ning hoida energiakulusid madalad. „Soovime ehitada vetikatootmise üles eriti keskkonnasõbralikult ja loodame, et viie aasta perspektiivis oleme suutnud Ruhnule töökohtigi juurde tekitada,“ ütles Urmet.
Tootearenduslikus mõttes nähakse suurt potentsiaali ka kvaliteetsetes vetikasnäkkides ja -krõpsudes, sest neid eestlastegi seas populaarsust koguvaid vahepalasid imporditakse hetkel mujalt sisse: „Statistikast on näha, et Eestisse tuuakse aasta jooksul ühe miljoni euro väärtuses söödavaid vetikaid ja vetikatooteid, mis on üllatavalt suur kogus. See annab meile indu uskuda, et vetikapõhiste toodete jaoks eksisteerib siinmail juba korralik nõudlus.“
Lisaks Eestile on plaan siseneda Läti turule, põhjuseks Läti geograafiline ja logistiline lähedus. „Soovime tarnida värskeid vetikaid ka Läti restoranidesse ja poodidesse, et inimesed õpiksid neid paremini hindama ja kasutama,“ rääkis Lauk.
Kuna vesiviljeluse näol on tegu alles kujunemisjärgus valdkonnaga, ei ole mõtet praegu toetustele väga loota. Vetikakasvatus jääb sageli toetusmeetmete halli tsooni, kuna see ei liigitu otseselt ei põllumajanduse ega kalanduse alla.
Urmet ja Lauk loodavad, et olukord on muutumas ning et vetikaid hakatakse nii majanduslikus kui ka ühiskondlikus mõttes üha kõrgemalt hindama. Sel juhul avaneks tulevikus järgmiste toetuste taotlemiseks mitmesuguseid võimalusi – et laiendada kasvatusi ja rajada väiketööstus. Kui see õnnestub, võib vetikast saada Ruhnu uus „leib“ – vetikad võiksid anda saarele töökohti, avada ekspordisuuna Lätti ning aidata hoida samal ajal merd puhtana.
„Statistikast on näha, et Eestisse tuuakse aasta jooksul ühe miljoni euro väärtuses söödavaid vetikaid ja vetikatooteid, mis on üllatavalt suur kogus. See annab meile indu uskuda, et vetikapõhiste toodete jaoks eksisteerib siinmail juba korralik nõudlus.“
