Eesti Kaubandus‑Tööstuskoja teenuste direktor
Kas teaduspõhine toiduteadus ja igapäevaelu uskumused saavad ühiselt laua äärde mahtuda?
Kui külastan oma alma mater’it, TalTechi, valdab mind alati soe tunne. Ülikooli ajal ei pannud ma tähele üht nähtust, mis mind hiljuti ärritas ja kirjutama ajendas – inimlikku lollust. Seda on küll alati meie ümber olnud, kuid TalTechi lõpetajal on seda eriti raske taluda, eriti juhul, kui rumalus puudutab lõpetatud eriala.
Kusagil professionaalses sotsiaalmeedia võrgustikus kirjutas keegi oma elu õppetundidest ja tõi ühena neist välja järgmise üldistuse: „Toit on ebatervislik. Toiduainetööstused ei soovigi sulle ja su tervisele head.’’
Olen lõpetanud toiduainete tehnoloogia eriala ning selline väide mõjus mulle kui punane rätik härjale.
Miks me jätkuvalt müstifitseerimine toiduainetööstust?
Võibolla on selline üldistus seotud toitumisnõustamise trendiga, mis on tulnud USAst? Jah, kuna viibisin eelmisel suvel kuu aega Ameerikas, võin kinnitada – seal on märksa raskem teha tervislikke toiduvalikuid. On põhjus, miks Euroopa Liit ei soovi USA toiduainetootjaid Euroopa turule: toidukvaliteet. Kiirtoit on Ameerikas laialt levinud ning seda turundatakse vägagi jõuliselt.
Kuid miks peaks eestlane, kes on ju ühtlasi ka eurooplane, müstifitseerima toiduainetööstust?
Inimesed on püüdnud aastasadu toiduaineid säilitada ja konserveerida ning selleks parimaid lahendusi leida.
Kui saak valmib sügisel, ei ole ilmselgelt võimalik kõike üheaegselt ära tarbida. Sel põhjusel müüakse poelettidel värskete tomatite asemel tomatipüreed.
Mind ärritab kõige rohkem aga see, et ühelt poolt soovime küll kasutada mugavustooteid, aga teisalt sarjame neid, kes mugavustooteid valmistavad.
Kas algklassi õpilane saab aru, et värsket porgandit on vähem töödeldud kui purki pandud porgandipüreed? Viienda klassi õppekavas on pühendatud päris suur blokk toitumispüramiidile ning tervislikele eluviisidele. Nii et töötlemata toiduainetest on ilmselgelt kasulikum toitu valmistada kui töödeldud, poes ostmiseks valmis toidust.
Kuid valmistoitu ostetakse lugematutel põhjustel. Samal moel võiks aga leida lugematult põhjusi, miks toitu kodus valmistada, kas pole! Näiteks Prantsuse psühholoog ning tunnustatud autor Isabelle Filliozat märgib, et toidu valmistamine saab olla üks mediteerimise vorme.
Tagasi eelmainitud sotsiaalmeedia postituse juurde. Kohe kuidagi ei saanud sellele imelisele elu õppetunnile reageerimata jätta. Loomulikult pidin kirjutama, et toidutehnoloogina ei saa taolise väitega nõustuda. Seepeale aktiveerusid teised, kes kirjutasidki, et mis ootab inimest, kel pole toidutehnoloogi haridust.
Tõesti-tõesti – mis saab inimestest, kes pole omandanud Taltechi haridust? Vastuse leidmiseks pöördusin oma tütre poole, kes oli viienda klassi inimeseõpetuse raames käsitlenud hiljuti toitumist. Uurisin temalt – kas tai sai aru toidupüramiidist; sellest, mida ning millistes päevastes kogustes peaks tarbima? Tütar kinnitas, et igal juhul sai. Kuigi varaküpse inimesena pidas ta vajalikuks lisada, et pole kindel, kui paljud selle teadmiseks võtsid.
Ameerikast on pärit ka ülitöödeldud toidu termin (ultra processed food), mis on küll vähesel määral, aga sellegipoolest hakanud järk-järgult hiilima ka meie toidulauale.
Olen pannud tähele, et noori ja varateismelisi on võimalik panna ülitöödeldud toidu tarbimise üle mõtlema panna, kui neilt otse küsida: kas soovite punnilist nägi või mitte?
Toiduainetööstuse demüstifitseerimine saab käia ainult käsikäes arenenud ja eesrindliku tootearendusega. Pilt on illustratiivne. Foto: Pablo Merchan Montes/Unsplash
Inimlik rumalus vs kaalutud valikud
Inimlikku rumalust ei peaks taluma, kuigi sellega tuleb võidelda nagu umbrohuga oma aias. Taltechi haridus annab võitluseks aga mõnedki oskused ning tööriistad.
Kui meenutan ülikooliaega, siis tuleb meelde, kui palju tunde sai veedetud eri loengutes ning laborites! Just, toiduainete tehnoloogia erialal õppinul tuli enne lõpetamist veeta lugematul hulgal tunde erinevates keemialaborites. Oli põnev, arendav ja väljakutsuv. Praktikale minnes sain väga kiiresti aru, et sellest, mis tundus ülikooli laboris arendav, saab tööstuses siiski igapäevane rutiin. Sel põhjusel ei saanudki minust kunagi sajaprotsendilist laboritöötajat, kuigi hindan väga Eesti ülimalt kõrget toiduohutuse taset!
Küll aga olen siiralt tänulik laiapõhjalise insenerihariduse eest, mis on aidanud mul teha tööd nii Lõuna-Ameerikas, Hiinas kui ka Brüsselis. Kuidas siis? Esiteks, kui lahendasin ülikoolis keerukaid tõenäosusteooria ülesandeid, ei osanud ma mõeldagi, et elu ise on üks matemaatikavõrrand. Iga ärilise otsuse juures tuleb arvestada tõenäosustega. Igapäevases töös tuleb pidevalt kaaluda erinevate võimaluste vahel.
Teiseks. Ülikooli aegu sai alahinnatud erinevaid teoreetilisi lähenemisi, millele polnud praktilistes laborites alati võimalik ka rakendust leida. Küll aga otsib ja ootab praegusel ajal iga tööandja oma töötajatelt lahenduskesksest mõtteviisi, mis ei sõltu sektorist ega sellest, kui palju töötab organisatsioonis inimesi. Just lahendustele suunatust sain Taltechist kuhjaga kaasa ning olen selle eest ääretult tänulik.
Usun siiralt, et toiduainetööstuse demüstifitseerimine saab käia ainult käsikäes arenenud ja eesrindliku tootearendusega. Siin oleme kindlalt maailmas esirinnas. Kui vaidled vastu, mine oma järgmisel välisreisil poodi ning vaata, kuidas näevad välja sealsed letid. Kui suur on ülitöödeldud toidu osakaal ja milliseid erinevaid funktsionaalseid tooteid lettidelt leiad.
Toiduainetööstuse demüstifitseerimine saab käia ainult käsikäes arenenud ja eesrindliku tootearendusega. Siin oleme kindlalt maailmas esirinnas.
