Pablo Martínez-Ramil: kas Euroopa müüb maha oma digipõhimõtted?

Pablo Martínez-Ramil: kas Euroopa müüb maha oma digipõhimõtted?. 17.12.2025. Novembris esitles Euroopa Komisjon Digitaalse Omnibusi paketti – ambitsioonikat algatust, mille eesmärk on lihtsustada ja ühtlustada Euroopa Liidu kattuvaid digiregulatsioone alates andmekaitsest kuni tehisintellekti ja küberturvalisuseni. Algatus on juba vallandanud tulise arutelu, mille keskmes on õhuke piir lihtsustamise vahel, mis vähendab koormust, ja dereguleerimise vahel, mis eemaldab pidurid. Komisjoni enda sõnumid pole kahtlusi hajutanud. Pressiteates rõhutati tavapärasest enam, et pakett säilitab „Euroopa kõrgeimad standardid“ õiguste ja kaitsete osas – kummaline kinnitus ühendusele, mis just nende üle uhkust tunneb. Ent vaid mõned nädalad varem oli komisjoni president Ursula von der Leyen kutsunud üles mitte ainult lihtsustamisele, vaid ka dereguleerimisele kui edasiliikumise viisile. See vastuolu on tekitanud küsimusi: mida Omnibus tegelikult saavutada püüab? Ent see, mis viis Euroopa Komisjoni Digitaalse Omnibusi algatamiseni, ei ole seletatav üksnes Euroopa sisepoliitikaga. Pöördepunkt saabus kevadel laval, mis asus tuhandete kilomeetrite kaugusel – Ameerika Ühendriikides Ohios, sündmusel, mida reklaamiti kui „Vabastuspäeva“. USA presidendi Donald Trumpi toetajad ootasid tariifide väljakuulutamist – pasunad huilgamas, lipud lehvimas –, kui ta tõstis üles koomiliselt suure papist sildi. Nimede rägastikus torkas silma üks rida: „Euroopa Liit, 20%.“ Need kolm sõna, ehkki etteaimatavad, saatsid üle maailma šokilaine ja edastasid selge sõnumi: Atlandi-üleste suhete reeglid olid just muutunud. See šokk ei jäänud üksnes kaubanduse piiridesse, vaid kandus edasi Euroopa Liidu digitaalsesse päevakorda, kui Trumpi administratsioon käivitas järjekindla kampaania ühenduse regulatiivsete ambitsioonide õõnestamiseks. Tariifiohust kasvas kiiresti täiemahuline surve – alates avalikest ähvardustest kuni diplomaatilise mõjutamiseni –, mille eesmärk oli sundida Brüsselit oma tehnoloogianõudeid pehmendama või edasi lükkama. See, mis viis Euroopa Komisjoni Digitaalse Omnibusi algatamiseni, ei ole seletatav üksnes Euroopa sisepoliitikaga. Pöördepunkt saabus kevadel laval, mis asus tuhandete kilomeetrite kaugusel – Ameerika Ühendriikides Ohios, sündmusel, mida reklaamiti kui „Vabastuspäeva“. Geopoliitilised vastutuuled Augustikuises rünnakus lubas Trump kehtestada „märkimisväärsed“ tariifid igale riigile, mis võtab kasutusele „digitaalmaksud“ või USA ettevõtetele suunatud tehnoloogianõuded – ähvardus, mis oli selgelt suunatud ELi laiaulatuslikule digiteenuste määrusele (DSA) ja teistele algatustele. Washington toetas karmisõnalist retoorikat tegudega: USA välisministeerium andis oma Euroopas asuvatele diplomaatidele korralduse „ehitada üles vastuseis“ DSA sisureeglitele ja survestada nende tagasipööramist, väites, et ELi poliitika tsenseerib ameeriklasi ja karistab USA ettevõtteid. Ühtki taktikat ei välistatud – ametnikud arutasid isegi isiklike sanktsioonide võimalust (kaaluti viisakeelde Euroopa regulaatoritele, kes jõustavad DSA „tsensuurirežiimi“) ning Trump ähvardas kasutada kaubanduslikke hoobasid, et „tühistada“ ELi trahvid, mida ta pidas „ebaõiglasteks“. 2025. aasta lõpuks sidus Valge Maja Atlandi-üleste kaubandussuhete rahu avalikult tehnoloogiapoliitikaga: USA läbirääkijad hoiatasid, et kõrged tariifid ELi metallitoodetele jäävad kehtima seni, kuni Euroopa „tasakaalustab“ oma digireeglistiku Washingtonile sobival viisil. Just sellises õhkkonnas sündis Digitaalne Omnibus – mitte tehnilise korrastamisena, vaid seadusandlusena, mida mõjutasid tugevad geopoliitilised vastutuuled. 2025. aasta lõpuks sidus Valge Maja Atlandi-üleste kaubandussuhete rahu avalikult tehnoloogiapoliitikaga: USA läbirääkijad hoiatasid, et kõrged tariifid ELi metallitoodetele jäävad kehtima seni, kuni Euroopa „tasakaalustab“ oma digireeglistiku Washingtonile sobival viisil. Mitte korratus, vaid amneesia Lõdvendatud definitsioonid, subjektiivsed künnised ja ulatuslikud erandid – olgu need märgistatud „pseudonüümsetena“ või „innovatsioonipõhistena“ – ähvardavad uuesti avada just need lüngad, mille sulgemise nimel regulaatorid vaeva nägid. Nagu kodanikuühiskonna organisatsioonid hoiatavad, nõrgestaksid mitmed ettepanekud jõustamist, hägustaksid õigusselgust ning muudaksid põhiõiguste kasutamise praktikas raskemaks – mõnel juhul lausa võimatuks. Omnibusi suurim oht ei ole korratus, vaid amneesia. Samm-sammult unustatakse, miks Euroopa need reeglid üldse kehtestas: et hoida võim vastutavana, paljastada kuritarvitused ja vältida inimeste taandamist pelgaks tooraineks. Küsimus ei ole enam selles, kas liit suudab oma raamistikku lihtsustada, vaid selles, kas ta suudab seda teha ilma õõnestamata põhimõtteid, millele see on rajatud. Kui Omnibusest saab kriisipõhise reformi eeskuju, võib Euroopa avastada liiga hilja, et reeglistikku päästes on ta ohverdanud just need kaitsed, mis tegid selle mudeli üldse kaitsmisväärseks. Omnibusi suurim oht ei ole korratus, vaid amneesia. Samm-sammult unustatakse, miks Euroopa need reeglid üldse kehtestas: et hoida võim vastutavana, paljastada kuritarvitused ja vältida inimeste taandamist pelgaks tooraineks.