Ammoniaagi tootmise nappus ei mõjuta mitte ainult põllumajandust, mis vajab suurtes kogustes väetist, vaid ka üleilmset laevandust, kuna ammoniaak on n-ö paljulubav nullsüsinikukütus ning vesiniku ladustamis- ja transpordivahend, kirjutavad teadusajakirjas Energies hiljuti ilmunud artiklis TalTechi majandusteaduskonna professorid Wolfgang Dieter Gerstlberger ja Gunnar Klaus Prause.
Eesti plaan alustada ise ammoniaagi tootmist võimaldaks lahendada Ukraina sõjaga seoses tekkinud olukorra, kui import Venemaalt on paljudes valdkondades peatatud ning vaja on leida uusi rohelisi alternatiivkütuse lahendusi. Teadusartiklis kajastatud uuringus keskenduti just Läänemere piirkonna (BSR) ammoniaagiturule ja analüüsiti ise ammoniaagitootmise võimalikke majanduslikke tagajärgi.
Teadusartikli üks autoritest, majandusprofessor Gunnar Klaus Prause tõdeb, et kindlasti toob see kaasa mitmeid sotsiaalseid või poliitilisi probleeme. „Kust näiteks leida kvalifitseeritud töötajaid tehastesse või kui elektri tootmiseks kasutatakse taastuvenergiat, siis tekib küsimus tuulikuparkide aktsepteerimisest,“ loetleb Prause. Sama käib ka tuumaelektrijaamade rajamise, sh nii ehituse, logistika kui ka laonduse kohta. Kuna ammoniaagiga seonduvad ka ohud, võib Prause sõnul tekkida küsimus, kes ja mis tingimustel seda oma “tagaaias” aktsepteerib. Loomulikult on vaja ka suuri investeeringuid, mis vajavad omakorda poliitilist otsust ja n-ö riiklikku garantiid, et leppeid ka täidetaks.
Kas see oleks majanduslikult mõistlik?
Autorid kaardistasid mudelite, andmeanalüüsi, juhtumiuuringute ja ekspertintervjuude põhjal võimalikud ammoniaagi tootmisrajatiste asukohad. Uuringu tulemusel hinnati, kuidas mõjutaks globaalsete turbulentside jätkumise korral iga-aastane kuni kahe miljoni tonni ammoniaagi pakkumine Läänemere piirkonda.
Kuna Eesti oli Venemaa ammoniaagi nn ekspordisadam, võib mõista ka riigi plaane ehitada ammoniaagi tootmiseks vajalik infrastruktuur Ida-Virumaa piirkonda. Autorid koostasid n-ö reaalsete võimaluste raamistiku, mis võimaldaks selgitada, millise väärtusega oleks need investeeringute vaates, ja samuti hinnata majanduslikest aspektidest lähtuvalt Balti regiooni ammoniaagiturgu ning potentsiaalseid investeeringuid tootmisrajatistesse.
Sobivamad kohad tehase rajamiseks on Prause hinnangul just Kirde-Eestis, eelkõige Sillamäe piirkonnas, sest täidetud peavad olema kindlad nõudmised. „Esiteks peaks seal olema piisavalt vett elektrolüüsiks – kas järv, veehoidla või jõgi – ja teiseks ei tohiks see olla Läänemerest kaugel – seda nii tuulikuparkide kui ka elektrivõrguühenduste tõttu, mida on vaja üleminekuperioodil või tuule puudumisel.” Kui kõne alla tuleb ka ammoniaagist väetise tootmine, saaks seal tekkiva CO2 kasutada kiiresti ja odavalt ära läheduses asuvad põlevkivienergeetikajaamad.
Rohetootmine tundub mõistlik
Tulemused näitavad, et ammoniaagitootmise võime loomine on tehniliselt ja majanduslikult mõistlik, kui fookuses on roheline tootmine. Vaatluse all olnud nn investeerimismudel soovitab 2025. aastast 2050. aastani ulatuvat plaani, mille järgi võiks 2025. aastal ulatuda tootmine 750 000 tonnini (selleks piisab ühest tehasest) ja 2050. aastal juba 3 miljoni tonnini (neli tehast).
Aastatel 2025–2050 oleks otstarbekas ehitada kuus tehast, iga tehase tootmismaht oleks 750 000 tonni. Ammoniaagijaamade ehitamiseks mõeldud investeeringukulud ulatuksid 3,3 miljardi USA dollarini (ca 3,1 miljardit eurot). Sellele investeerimissummale tuleb lisada rohelise elektritootmise ehk tuuleparkide rajamise kulud. Oluline on ka märkida, et kui uuringute kohaselt on 2025. aastast ammoniaagi vajadus 1,5 miljonit tonni aastas, siis 2050. aastal juba 3 miljonit tonni. Nõudluse kahekordistumine tuleb tõenäoliselt just Läänemere regiooni merendussektorist, kus ammoniaaki nullsüsinikukütusena eriti vajatakse.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et praegused globaalsed kriisid suurendavad vajadust mitmekülgsete uute uuringute järele, mis täiendaksid olemasolevaid andmeid, nii et kujuneks põhjalik laiahaardeline andmebaas, mida saaks mitmel viisil kasutada.
Üks huvitav lahendus oleks uurida ja testida empiiriliselt eelmainitud reaalsete võimaluste analüüsi erinevaid kontseptuaalseid versioone. Mis tuleks veel kasuks? Näiteks detailsem juhtimisalaste ja poliitiliste soovituste sõnastamine ammoniaagi tootmise, transpordi ja infrastruktuuri valdkonnas laiemalt.
Eelnimetatud uuringud on Eesti ja Läänemere regiooni jaoks eriti olulised, sest kuni 2021. aasta lõpuni oli Venemaa Föderatsioon suuruselt maailma teine ammoniaagi tootja oma kuni 16 miljoni tonnise tootmismahuga aastas. Sellest ligikaudu veerand läks ekspordiks. Ligi pool Venemaa ammoniaagi ekspordimahust jõudis sihtriikideni aga Läänemere sadamate kaudu, sh ca 2 miljonit tonni ammoniaaki peamiselt Sillamäe ja Ventspilsi sadamate kaudu (suurema tähtsusega oli just Sillamäe). Pärast Ukraina sõja algust, kui Euroopa Liit kehtestas Venemaa vastu karmid kaubandussanktsioonid, mis lõpetasid ammoniaagi ekspordi ELi sadamate kaudu, kasvasid ammoniaagi tootmis- ja tarneprobleemid. Nii tõusis varem, 2017-2020 kehtinud ammoniaagi hind 200–400 USD/tonnist 2022. aasta suveks enam kui neljakordseks ehk kuni 1300 dollarini tonnist. Tootmise rajamine Läänemere piirkonda (ja just rohelisel põhimõttel) võimaldaks tekkinud olukorda oluliselt leevendada ning täita mh ka kohaliku merendussektori nõudlust.
Professor Wolfgang Gerstlberger
