Merendus kriisi kursil: kas Eesti suudab pöörata tormi võimaluseks

Merendus kriisi kursil: kas Eesti suudab pöörata tormi võimaluseks. 02.10.2025. Just sellele küsimusele otsisid rahvusvahelise merenduskonverentsi paneelis vastust oma ala eksperdid: konsultatsioonifirma Consolato Del Mare OÜ juhatuse liige Indra Kaunis, SRC Grupi juhatuse esimees Hannes Lilp, Transpordiameti merenduse arendamise ja konkurentsivõime osakonna juhataja Helena Rattus, TalTech Kuressaare kolledži direktor Merit Kindsigo ja DFDS A/S Eesti filiaali direktor Peeter Ojasaar. Vestlust vedas Eesti Merendusklastri tegevjuht Ragmar Saksing. Paneeli avas Indra Kaunis, kes rõhutas, et dünaamilises maailmas on just Eesti väiksus meie eelis. Väikeriik on võimeline reageerima kiiremini kui suurriigid, kus iga muutus võib võtta aastaid aega. Meie merendusringkond on tihedate sidemetega ja koostöövalmis, mis annab uute lahenduste katsetamisel eelise. Kaunis nõustus ja lisas, et kui elaksime staatilises keskkonnas, kaoks see eelis sootuks. „Meil on hea võimalus kasutada ära Eesti väiksust ja kiirust,“ rõhutas ta. Kiire kohanemisvõime on Eesti jaoks strateegiline ressurss. Kaunis tõi võrdluseks Norra näite: nende autonoomsel kaubalaeval Yara Birkeland on tehnoloogia juba paigas, kuid riigi regulatsioonid ei jõua järele – seetõttu liigub laev küll automaatselt, ent pardal on endiselt kaks meeskonnaliiget. Tema hinnangul võiks Eesti näidata vastavas olukorras eeskuju: luua reeglistiku, mis lubaks võtta innovaatilised lahendused kiiremini kasutusele, ning meelitada autonoomseid laevu Eesti lipu alla. Innovatsioon sünnib surve all Diskussioonis meretööstust esindanud Hannes Lilp näeb kriisides pigem katalüsaatoreid, mis sunnivad välja töötama uusi lahendusi. Tema sõnul on oluline mõista, et IMO seatud 2050. aasta kliimaeesmärgid ei tähenda pelgalt piirangut, vaid need pakuvad meretööstusele tohutuid võimalusi, sest ulatuvad digilahendustest ja efektiivsuse suurendamisest uute füüsiliste tehnoloogiateni. Selle kohaselt on Eesti ettevõtetel võimalus astuda globaalsele areenile lahendustega, mida suured rahvusvahelised tegijad nii kiiresti rakendada ei jõua. Ent Lilp tuletas meelde ka reaalsust: turumajandus ja regulatiivne raamistik määravad, millal ja kuidas muutused juhtuvad. Ettevõtted ei saa kõike üksi ära teha – neil on vaja selget ja paindlikku keskkonda. „Meil on hea võimalus kasutada ära Eesti väiksust ja kiirust.” Laevad ja inimesed – meremajanduse kaks alustala Laevaomanike seisukohta esindas Peeter Ojasaar, kelle sõnul tähendab iga uus regulatsioon ja tehnoloogiline nõue pigem lisakulu kui rõõmu. Samas näeb ta peituvat neis ka võimalust. Kesksel kohal on register – kas suudame muuta selle piisavalt atraktiivseks, et laevad taas Eesti lipu alla tuua? „Kõik saab alguse laevadest, olgem ausad. Kui ei ole laevu, siis ei lähe vaja ei sadamaid ega inimesi,“ sõnas Ojasaar otsekoheselt. Tema sõnutsi annaks selge ja konkurentsivõimeline raamistik Eesti meremajandusele võimaluse kasvada. Parem raamistik peaks hõlmama ka maksusüsteemi ja tööjõureeglistikku – ilma tervikliku paketita pole mõtet laevade siiatulekut loota. Ojasaarega polemiseeris Merit Kindsigo, kelle meelest hakkab kõik pihta just inimestest, eriti uuest põlvkonnast. Ei saa loota, et asjad hakkaksid iseenesest liikuma: „Iga muutus tähendab inimesi. Selleks, et muutus oleks suur ja tuntav, on vaja noori.“ Kindsigo väitel reageerib haridussüsteem liiga aeglaselt: uue õppekava avamine võtab 3–5 aastat, mis tähendab tänapäeval juba „kiviaja“ tempot. Tema sõnul peab noortele pakkuma isiklikult tähenduslikke ja emotsionaalselt köitvaid ideid ning väljakutseid. Vastasel juhul ei õnnestu neid kaasata ei merendusse ega inseneriõppesse. Siin on taas eeliseks Eesti väiksus – kui suudame bürokraatiat kärpida ja haridusmuutusi kiirendada, on meil võimalus kasvatada uus põlvkond, kes on võimeline meremajandust uuendama. „Kõik saab alguse laevadest, olgem ausad. Kui ei ole laevu, siis ei lähe vaja ei sadamaid ega inimesi.” Lahendused, mis annaksid kiire efekti Paneeli käigus rõhutati korduvalt, et Eesti merenduse edu ei sünni ainult ettevõtete või riigi pingutustest – vaja on tugevamat avaliku ja erasektori koostööd. Helena Rattuse sõnul on siin olulisel kohal registriteenus, mis peab olema lihtne ja kasutajasõbralik: „Konkurentsivõime üks oluline tegur on tõesti lipp ja registri suurus.“ Vähemtähtis pole aga ka tervet klastrit läbiv koostöö. Rattus tõi näiteks autonoomsete laevade katsetused, mille käigus on transpordiamet püüdnud olla paindlik ja innovatsiooni toetada. Kui Eesti soovib minna kaasa uute lahendustega, on just selline partnerlus Rattuse sõnul otsustava tähtsusega. Lõpuringis esitas moderaator Ragmar Saksing lihtsa, kuid terava küsimuse: milline muudatus annaks Eesti merendusele kohe nähtava positiivse tulemuse? Vastused erinesid detailides, kuid kõik viitasid samale vajadusele – astuda kiireid ja otsustavaid samme. Peeter Ojasaar pakkus, et Eesti peaks looma täiesti uue registripaketi või olemasolevat oluliselt uuendama. Register tuleks kujundada paindlikuks ja laevaomanikele atraktiivseks ning siduda retrofit-toetustega, et meelitada laevu Eesti lipu alla. Kaunis pakkus välja hoopis suure eelarvega merendusministeeriumi, mis tagaks järjepideva fookuse. Kindsigo aga läks sümboolsemat teed, viidates Mark Twaini loole „Prints ja kerjus“. „Kui inimesed vahetaksid omavahel kohti, mõistaksid nad teineteise probleeme paremini ja selle mõjul leiaksid aset ka tõelised muutused.” Üks sai siiski selgeks: head kriisi ei maksa raisku lasta. Kui Eesti suudab oma väiksust, paindlikkust ja kiirust targalt rakendada, võib uuest merendusreaalsusest kujuneda hoopis meie võimalus. „Kui inimesed vahetaksid omavahel kohti, mõistaksid nad teineteise probleeme paremini ja selle mõjul leiaksid aset ka tõelised muutused.”