Trialoogi toimetaja
Targa Mere Fookustippkeskuse aastaseminaril kõnelenud Eesti mereväe endine ülem ja projekti Baltic Workboatsi Euroguard juht Jüri Saska hoiatas: merendusjulgeoleku suurim kitsaskoht pole tehnoloogia puudus, vaid vastutuse, otsustamise ja süsteemide rahuajast lähtuv loogika.
Saskal on võimalik tugineda enam kui kolmekümneaastasele mereväekogemusele ning ka oma praegusele tööle, kus ta arendab Baltic Workboatsi rahvusvahelist koostööd ja koordineerib Euroopa Kaitsefondi rahastatud Euroguard’i projekti, mille raames arendatakse 45-meetrist autonoomset merenduse testplatvormi.
Hägustunud piirid
Merel ei kehti institutsionaalsed piirid. Ohu puhul muutub muidu tsiviilvaldkonda kuuluv nüanss kiiresti julgeolekuküsimuseks: „Halli tsooni ja relvastatud konflikti vaheline piir on väga-väga õhuke.“
Merel toimuvad intsidendid ei puuduta ainult julgeolekut, vaid ka inimeste igapäevaelu. Katkised merealused kaablid löövad rivist välja side ja majandustegevuse, ent enamasti märkame probleeme alles siis, kui ühendused lakkavad töötamast.
Nagu Saska rõhutas, tähendab meretaristu rajamine, kaitsmine ja töövõime hoidmine pidevat tööd – ning see töö toimub täpselt tsiviil- ja militaarvaldkonna kokkupuutepunktis. Kui neid kaht maailma kunstlikult lahus hoida, võivad kriitilised kohad kaitseta jääda.
Merel toimuv on riigi asi
Saska rõhutas, et kui side katkeb, ei pööra inimesed oma pilke mitte teenusepakkuja, vaid riigi poole. Seetõttu pole näiteks realistlik käsitleda kaablikahjustusi pelgalt erasektori probleemina – kriitilise meretaristu kaitse eest vastutab ennekõike ikkagi riik.
Otsustamist tuleb harjutada
Merel võib kujuneda kõhklusest otsus – ja sageli kõige ohtlikum otsus. „Otsustamist tuleb harjutada mitte ainult siis, kui olukord seda sunnib, vaid ka siis, kui harjutamiseks on aega,“ ütles Saska. Mereväelased harjutavad pidevalt keerulisi olukordi. Saska sõnul peaksid poliitikud samamoodi talitama, sest päris kriisid ei vali aega ega järgi plaane – need võivad areneda minutitega.
Rahu, kriis ja sõda kui üks tervik
Saska rääkis, et kui süsteemid on loodud ainult rahuaja vajadusi silmas pidades, ei pea need kriisiolukorras vastu. Juhtimisstruktuurid, valitsemismudelid ja tehnoloogiad peavad toimima sujuvalt nii tavapärase seire kui ka relvastatud konflikti ajal – neid ei saa hakata eskaleerunud olukorras ümber ehitama.
„Halli tsooni ja relvastatud konflikti vaheline piir on väga-väga õhuke.“
Jüri Saska rääkis, et kui süsteemid on loodud ainult rahuaja vajadusi silmas pidades, ei pea need kriisiolukorras vastu. Juhtimisstruktuurid, valitsemismudelid ja tehnoloogiad peavad toimima sujuvalt nii tavapärase seire kui ka relvastatud konflikti ajal – neid ei saa hakata eskaleerunud olukorras ümber ehitama. Foto: Targa Mere Fookustippkeskus
Tehnoloogia areneb riiklikust kohanemisvõimest kiiremini
Tehnoloogilise innovatsiooni ja riikliku planeerimise vahelise lõhe ületamine kujutab endast üht tänapäeva suurimat juhtimisväljakutset. Pikad planeerimis- ja hanketsüklid põrkuvad innovatsiooniga, mis võib muutuda päevade ja nädalatega. Saska tõi näiteks Ukraina, mis kohandab pidevalt oma lahendusi vastavalt olukorrale rindel.
Ehita ainult seda, mida suudad kaitsta
Kahese, s.t rahu- ja sõjaaegse kasutuse tehnoloogia sildist pole kasu, kui lahendus reaalses sõjaolukorras ei tööta. „Ärge ehitage midagi, mis pole sõjas kasulik. Ärge ehitage midagi, mida te ei suuda kaitsta.“ Saska sõnul peaks sellest põhimõttest lähtuma nii laevaehituses, taristuinvesteeringutes kui ka tehnoloogilistes valikutes.
Merel loeb endiselt füüsiline kohalolek
Andurid, satelliidid ja autonoomsed süsteemid on merelgi olulised, kuid need ei asenda füüsilist kohalolekut. Olukorrateadlikkus sünnib platvormidest, mis suudavad märgata, tuvastada ja vajadusel tegutseda – ning selleks on endiselt vaja laevu ja meremehi.
Mehitamata süsteemid on vajalikud, kuid kaugeltki mitte lihtsad ega odavad. Need nõuavad väljaõppinud meeskondi, head koordineerimist ja pidevat kohanemist. Meredroonid tegutsevad nii õhus, pinnal kui ka vee all, toetades seiret, taristu kaitset ja halli tsooni tegevusi – ent laevu või meeskondi need ei asenda.
Saska ei püüdnud sugugi hirmu külvata – tema sõnul on koostöö Läänemere piirkonnas paranenud ja ühine arusaam merel toimuvast tugevam kui mõni aasta tagasi. Siiski jäi ettekande lõpuks kõlama lihtne, kuid ebamugav tõdemus: meri pole eraldiseisev valdkond, vaid riigi toimimise alus, mida ei saa juhuslikult ja killustunult kaitsta ja juhtida. Merekaitsega tuleb tegeleda teadlikult, järjepidevalt ja riiklikult.
„Ärge ehitage midagi, mis pole sõjas kasulik. Ärge ehitage midagi, mida te ei suuda kaitsta.“
