Meredomeen on meie kõigi mure

Meredomeen on meie kõigi mure. 26.02.2026. Eesti mereväe endine ülem ja Baltic Workboatsi projekti Euroguard juht Jüri Saska esitas Targa Mere Fookustippkeskuse aastaseminari paneeldiskussioonis esmalt retoorilise küsimuse – kelle mure on meredomeen. Tema meelest ei saa delegeerida seda teemat vaid mereväele, ametkonnale või mõnele üksikule projektile, sest kriisiolukorras ulatub merel toimuv kiiresti üle haldus- ja sektoripiiride. „Kelle mure on meredomeen? See on meie kõigi mure,“ ütles Saska, rõhutades, et meredomeeni „omanik” ei saa olla ainult üks institutsioon, kuna sõltuvused on ühiskonnas laiali jagatud. Julgeolekueksperdi Rainer Saksa hinnangul on riigi üks keskseid ülesandeid hoida alles arusaama argipäevas märkamatuks jäävatest riskidest. Merekaitse kontekstis ei tasu seega unustada, et sõltuvused võivad püsida varjatuna seni, kuni mõni kriitiline ühendus katkeb ja toob nähtavale meie tegeliku haavatavuse. Saksa sõnul ei väljendu Eesti probleem mitte teadmiste või kogemuse puuduses, vaid meredomeeni tähenduses – seda ei käsitleta terviklikult, riikliku vastutuse kontekstis. Vastutus on killustunud ning arusaam, kes on selge omanik ja milline on pikaajaline vaade, on hägustunud. „Eestis on palju meremehi, aga Eesti pole mereriik. Põhjus pole laevastiku suuruses, vaid selles, et meil puudub riiklik merenduspoliitika,“ ütles Saks. Kui riik pelgab olla esimene tellija Üks paneeli teravamaid nüansse puudutas riigi suhet omaenda tööstuse ja teadusega. Saska kirjelduse kohaselt oodatakse Eestilt küll innovatsiooni, kuid riik ise ei julge esimesena mõnda kodumaist lahendust kasutusele võtta. Ta küsis publikult otse, kui mitu korda on Eesti kaitseettevõtete esimene klient olnud Eesti riik. Vastus oli kõnekas: mitte ühtegi. Isegi valdkonnas, mis on riigi iseseisvuse koha pealt kriitilise tähtsusega, oodatakse enne otsuse langetamist kellegi teise heakskiitu. „Kui riik ei julge tellida kaitseväele isegi Eestis toodetud saapaid, enne kui mõni teine riik on esitanud esmalt suure tellimuse, pidurdab see kogu innovatsiooniahelat,“ ütles Saska. Ilma koduriigi tellimuseta ei teki referentse, ilma referentsideta ei teki turgu ning ilma praktikata ei kujune ka tegelikku võimekust. „Eestis on targad inimesed, kes uurivad, otsivad ja pakuvad lahendusi. Kui mul on riigina probleem, peab mul olema julgust neid lahendusi testida, proovida ja neile kaasa mõelda – ainult nii see töötabki.“ „Eestis on palju meremehi, aga Eesti pole mereriik. Põhjus pole laevastiku suuruses, vaid selles, et meil puudub riiklik merenduspoliitika.“ Koostöö ei sünni kriisihetkel TalTechi Kuressaare kolledži doktorant-nooremteadur Taavi Tamm rõhutas, et nii avalikus sektoris, teaduses kui ka ettevõtluses on mereturvalisuse ja merejulgeoleku teemadel vaja ühist arusaama ning läbipaistvat otsustusraamistikku. Vastasel juhul tegutsevad eri osapooled paralleelselt, ilma et tekiks tervikpilti või püsivat koostööd. Noore teadlase vaatenurgast on see eriti keeruline, sest isegi toimiva lahenduse korral pole alati selge, kelle poole pöörduda või millist kanalit mööda otsustajateni jõuda. Tamm tõdes, et väikeriigis ei seisne probleem mitte ideede või kompetentsi nappuses, vaid vastutuse ja otsustusloogika ebaselguses. Kui puudub selge arusaam, kes mille eest vastutab, kulub liiga palju energiat koordineerimisele, mitte lahenduste arendamisele. TalTechi inseneriteaduskonna täisprofessor tenuuris Kristjan Tabri ütles, et ülikoolide ja tööstuse koostöö on viimastel aastatel paranenud, kuid ilma selge suunata jääb see paratamatult katkendlikuks. „Ülikoolil on raske olla valmis, kui pole teada, mis on tulemas,“ sõnas ta, rõhutades, et kompetentsi ja võimekust saab sihipäraselt arendada vaid siis, kui vajadused on arusaadavad. Paneelis rõhutati, et kui kriis on kätte jõudnud, on hilja hakata mõtlema toimiva koostöö peale. Usaldus, andmevahetus ja institutsionaalne koostöö peavad olema aegsasti üles ehitatud ning seda tuleb testida olukordades, mis ei pane riigi toimimist kohe kaalule. Kui vastavad mehhanismid puuduvad, pole kriisimomendil kasu ei headest kontaktidest ega konverentsikõnedest. Meri pole probleem, vaid võimalus – kuid ainult siis, kui riik suudab seda võimalust teadlikult juhtida. Juhtimine eeldab aga selget vastutust, stabiilseid otsuseid ja julgust näidata tellimisel initsiatiivi. Kui riik ei usalda omaenda teadust ja tööstust, ei teki ka võimekust, millele kriisiolukorras toetuda. „Kui riik ei julge tellida kaitseväele isegi Eestis toodetud saapaid, enne kui mõni teine riik on esitanud esmalt suure tellimuse, pidurdab see kogu innovatsiooniahelat.“