Teaduskommunikatsiooni juht
Eesti mustades kiltades peidab end roheliseks energiaks sobiv metall.
Pole saladus, et rohelisele energiale üleminek on mineraalimahukas ning sõltub suurel määral elektrienergia salvestusvõimsuse kiirest kasvust. Üht parimat tehnoloogilist võimalust selleks pakuvad vanaadiumipõhised redoksakud, näitab Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste hiljutine uuring.
Kriitiliste metallide järele on loomulikult tugev nõudlus, selle rahuldamiseks on hädavajalik uurida uusi ebatraditsioonilisi maagileiukohti, seda eriti Euroopa Liidus, mis sõltub imporditud ressurssidest. Hiljuti ajakirjas Journal of Chemical Geology avaldatud uuringus pakkusid doktorant Mawo Ndiaye ja tema kaasautorid TalTechist välja täpsustatud geneetilise mudeli vanaadiumi rikastumiseks mustades kiltades, mis kuuluvad kõige levinumate seni veel kasutamata vanaadiumiressursside hulka.
Uuring keskendus Põhja-Eesti idaosas asuvatele 480 miljoni aasta vanustele mustadele kiltadele. Need on moodustunud orgaanikarikastest, kunagise madalmere põhjas ladestunud mudadest. Vanaadium on redokstundlik, hapnikurikkas merevees laialdaselt esinev mikroelement. Hapnikuvaestes keskkondades redutseeritakse vanaadium vähem lahustuvateks vormideks, misjärel võib see meresetetes kuhjuda.
Olles rakendanud kõrgresolutsiooniga proovimist, taastasid teadlased Türisalu kihistu vanaadiumi rikastumispildi. Töö tuvastas peamiselt kihistu alumises osas kõrge vanaadiumi kontsentratsiooni (kuni 2300 grammi tonni kohta). Uuringus pakuti välja vanaadiumi rikastumise uus mudel, mis näitab, et rikastumist kontrollis merevees leiduv kolloidne saviosakeste kiht ja selle setteprotsesside dünaamika, mis määras ära vanaadiumi eraldumise. Selle kohaselt suurenes vanaadiumi rikastumine peenima savifraktsiooni settimisel merepõhja.
Uuring pakub uut arusaama Eesti mustade kiltade metallogeneesist ja võimaldab paremini hinnata nende potentsiaali vanaadiumi ressursina.
