Kuidas tehisaru muudab sõjalist otsustamist ja inimese rolli lahinguväljal

Kuidas tehisaru muudab sõjalist otsustamist ja inimese rolli lahinguväljal. 04.08.2026. 14.–15. jaanuaril 2026 toimus Tallinna Tehnikaülikoolis teist korda rahvusvaheline militaartehnoloogiate konverents EstMil.tech. Kaitseväe Akadeemia, kaitseministeeriumi ja TalTechi koostöös korraldatud konverentsil keskenduti sõjalisele otsustusprotsessile uute tehnoloogiate ajastul: „Military Decision Making in the Era of New Technologies“. Konverentsil käsitleti sõjalist otsustusprotsessi ja tehisintellekti rolli tulevikukonfliktides, kognitiivset sõjapidamist ning akadeemia ja tööstuse koostöömudeleid. Konverents hõlmas ettekandeid, paneeldiskussioone, posteresitlusi ja iduettevõtete ideevõistlust. Tehisaru sõjaline kasutamine võeti konverentsil kõne alla erinevatest aspektidest, sealhulgas andmeteadlase, ajaloolase ja sõjaväelase vaatenurgast. Kiirus pole sõjas alati eelis Konverentsi avasid TalTechi rektor, professor Tiit Land ja Eesti Teaduste Akadeemia president, akadeemik Mart Saarma. Avaettekande pidas Stanfordi Ülikooli lektor, erukolonel Bradley L. Boyd, kes on põhjalikult uurinud AI rolli militaarvaldkonnas. Tema ettekanne keskendus AI otsustustoe kasutamise võimalustele ja sellega seotud tulevikuriskidele ning inimese ja masina vahelise mõistliku tasakaalu saavutamisele. Boyd rõhutas tehisaru kasutamisega kaasneva olulise riskina võimalikku kognitiivset sõltuvust. Seejuures ei kujune põhiprobleemiks mitte niivõrd AI tehnoloogiline võimekus, vaid pigem tehnoloogiakasutuse ja sellest mõtlemise inimlikud viisid. Boyd tõstis esile kognitiivse riski ohu, mille puhul jääb inimene küll vormiliselt otsuseid kinnitama, kuid sisuliselt protsessis enam kaasa ei mõtle. Ühel hetkel ei pruugi inimene enam aru saada, miks ta mingeid otsuseid vastu võtab, mistõttu tegutseb ta vastavalt süsteemi soovitustele ning on kaotanud täielikult kontakti kriitilise mõtlemisega. Tehnoloogia areng on tekitanud ootuse, mille kohaselt suudab AI otsuste tegemist oluliselt kiirendada. Seejuures soovitakse võtta vastu kiiremaid ja parema kvaliteediga otsuseid. Samas ei tohi näha kiiruses alati eelist, sest see ei pruugi iseenesest tagada veel suurema eduga tulemust. Boyd tõdes, et palju lihtsam on automatiseerida otsuseid toetavaid tegevusi kui sisulisi otsuseid endid, kuna masinat on keeruline vastutama panna. Seejuures on oluline, et inimene suudaks säilitada kriitilise mõtlemise ja kontrolli omaenda otsuste üle. Järeldusena tuleks süsteemide arendamisel tagada inimese ja masina vaheline tasakaal, nii et süsteem ei hakkaks asendama inimlikku mõtlemist. Ühtlasi peab olema võimalik ära tunda inimese kognitiivset sõltuvust süsteemist; sellisel juhul peab inimesel olema võimalik süsteemi töösse sekkuda. Boydi sõnul on tehnoloogia arengu juures tähtis silmas pidada, mil määral on inimene võimeline säilitama kriitilist mõtlemist ja langetama kontrollitud ning teadlikke otsuseid. “Ühel hetkel ei pruugi inimene enam aru saada, miks ta mingeid otsuseid vastu võtab, mistõttu tegutseb ta vastavalt süsteemi soovitustele ning on kaotanud täielikult kontakti kriitilise mõtlemisega.” AI ei muuda sõja olemust, vaid lisab sellele uue kihi USA Armee Sõjakolledži professor Michael S. Neiberg lähenes tehisaru militaarsele kasutamisele ajaloolase vaatenurgast. Käsitlus toetus Preisi sõjandusteoreetikule Carl von Clausewitzile, kes on märkinud, et sõja puhul tuleb eristada selle olemust ja iseloomu. Olgugi et sõja olemus püsib üldjoontes sama, muutub selle iseloom pidevalt. AI, droonid ja robotid ei asenda sõja brutaalset olemust ning tapatööd, vaid lisavad sõjale veel ühe täiendava, selle olemust keerukamaks muutva mõõtme. Venemaa agressioonisõda on ilmekalt näidanud, kuivõrd ekslik on eeldus, et AI loob ilma inimesteta sõjatsooni. Nii nagu tuumarelvad ei suutnud lõpetada konventsionaalset sõda, pole ka tehisaru tulek kaotanud lahinguväljalt jalaväge, suurtükke ega tanke. Pigem aitab AI erinevaid võimekusi võimendada ja lisab sõjale uue kihi. Neiberg rõhutas, et AI võib näida ülimalt tehnoloogiline, kuid oma olemuselt toetub see inimestele, kuna inimesed loovad algoritme. Eelkõige on vaja mõista AI kui tööriista olemust ja eesmärki. Tehnoloogia ilmutab end küll ennekõike üksikute objektide kaudu, ent nende taga on terve ökosüsteem. Neibergi arvates võivad probleemid tekkida juhul, kui inimese otsustavat positsiooni eeldavates valdkondades hakatakse teda otsustusahelast eemaldama. AI võib anda küll matemaatiliselt loogilise vastuse, ent see võib osutuda inimese seatud eesmärgi kontekstis valeks. Lihtsate küsimuste korral ei pruugi see oluline olla, aga keerukamates küsimustes, näiteks sihtmärgi tuvastamisel, võib arvutusviga omandada suurema, lausa pöördelise kaalu. Neiberg peab oluliseks kriitilist meelt, vigu sisaldavate olukordade äratundmist ja suutlikkust sekkuda õigel ajal tehisaru tegevusse. “AI, droonid ja robotid ei asenda sõja brutaalset olemust ning tapatööd, vaid lisavad sõjale veel ühe täiendava, selle olemust keerukamaks muutva mõõtme.” Otsustusahelast ei tohi inimest välja tõrjuda Bonni Ülikooli ja Saksamaa Fraunhofer FKIE rakendusuuringute instituudi professor Wolfgang Koch keskendus ettekandes inimesekesksele automatiseerimisele. Ta märkis, et AI muudab küll sõjalise otsustusprotsessi kiirust ja struktuuri, ent ometi on jätkuvalt oluline teada, kes omab protsesside üle kontrolli – kas inimene, AI või hoopis vaenlane. Kui isoleeritud tehisarupiloodid juhivad tänapäeva lahinguväljal süsteemide toimimist, ei saa neid operatiivse eelise saavutamiseks siiski skaleerida. Seetõttu on vaja, et võimekuste selgroo moodustaks integreeritud sõjaline AI-tuum. Koch kasutas oma käsitluses niinimetatud Rumsfeldi maatriksit – see aitab mõtestada otsustusprotsesse olukorras, mil osa riske on teada, ent osa alles teadmata. Sellest lähtudes tõi ta välja süsteemide olulised disainipõhimõtted: vastupidavuse, latentsuse, andmete ökonoomsuse, ühilduvuse, jätkusuutlikkuse, selged vastutused ja jälgitavuse. Koch leidis, et inimesele peab vastutus reaalselt alles jääma, kusjuures see ei tohi olla sümboolne. Väga oluline on võtta süsteemide arendamisel võimalikult varakult arvesse õiguslikke ja eetilisi aspekte. “Inimesele peab vastutus reaalselt alles jääma, kusjuures see ei tohi olla sümboolne.” Andmeteadus aitab näha mustreid ja riske Hollandi Kaitseväe Akadeemia professor ja Hollandi Kaitseministeeriumi andmeteaduse tippkeskuse direktor Roy Lindelauf keskendus oma ettekandes küsimusele, kuidas rakendada tehisarualase teadustöö tulemusi võimalikult efektiivselt sõjalistes operatsioonides. Lindelauf tõstis esile andmeteadust, mille abil on võimalik tuvastada mustreid ning riske. Ta kirjeldas Teise maailmasõja kogemusel põhinevate praktiliste näidete põhjal, kuidas andmeteadus on andnud konventsionaalsetest infokogumise viisidest paremaid tulemusi ning on seeläbi oluliselt mõjutanud sõjalisi operatsioone. Lindelauf manas silme ette fiktiivse tulevikukonflikti, mille puhul tuleb arvestada linnakeskkonnas kasutatavate drooniparvedega ja mõelda, millised on optimaalsed vastulahendused. Sellises kaitsetegevuslikus situatsioonis võib tehisaru osutuda võimsaks relvaks. Lindelauf rõhutas, kuivõrd oluline tööriist on tehisaru olukorrateadlikkuse suurendamisel. Ühtlasi tõstis ta esile AI rakendamise võimalusi elektroonilises sõjapidamises. Samuti tuleb mõelda eetilistele dilemmadele: kui kaugele peaksime minema olukorras, mil süsteemid võtavad ka n-ö elu ja surma küsimustes üha enam inimeste eest otsuseid vastu. Samavõrd oluline on püüda panna paika inimese ja masina vaheline tasakaal. Lindelauf tõdes, et AI on hakanud sõjapidamist ümber kujundama ja kui rakendada tehisaru erinevates domeenides, aitab selline praktika saavutada paremaid tulemusi. Samas tuleb AI-tehnoloogiaid kasutada vastutustundlikult ja tõsta tehisarualast teadlikkust. Fraunhofer FKIE ja RWTH Aacheni Ülikooli professor Frank Ole Flemisch keskendus ettekandes tehnoloogia ja tehisaru arengule ning selle globaalsele mõjule. Tema meelest tuleb läbivalt küsida, kes kontrollib langetatavaid otsuseid: kas inimene, AI või vaenlane. Flemisch vaatles erinevate aspektide kaudu, mil määral saab ja suudab inimene iseseisvaid otsuseid langetada. Tema sõnul nõuab AI kasvav roll teadusuuringuid ja uute kontseptsioonide arendamist. “Andmeteadus on andnud konventsionaalsetest infokogumise viisidest paremaid tulemusi ning on seeläbi oluliselt mõjutanud sõjalisi operatsioone.” Droonide täielik autonoomia on veel kaugel TalTechi professor Tanel Tammet käsitles sõjapidamise tulevikustsenaariume, tehisaru rolli otsuste langetamisel ja droonide kasutamist lahinguväljal. Ta osutas, et avalikus debatis kaldutakse AI kasutamise teemadel tihti äärmustesse, ent arendajad ise kalduvad äärmuslikest arvamustest hoiduma. Tammet ei usu, et lähiajal leiaks AI kasutamises aset järsk ja kiire murrang. Pigem rakendatakse tehisaru tema vaatenurgast üsna ebaühtlaselt, mistõttu võetakse osa lahendusi kasutusse kiiresti, ent teised arendussuunad kiratsevad. Et sõjanduses hakataks tehisaru massiliselt kasutama, tuleks luua hulgaliselt toimivaid lahendusi, mida praegu siiski pole – tehnoloogilise võimekuse saavutamises on veel palju arenguruumi. Viimaste sõjaliste konfliktide puhul on kerkinud tehisaru kasutamise kontekstis esile droonid, millega seoses seistakse silmitsi mitme kitsaskohaga. Droonisidet on väga lihtne häirida ning ühte drooni saab juhtida korraga vaid üks inimene, kes peab pealegi asuma lähikonnas. Autonoomseid, tehisaru juhitavaid droone on küll jõutud paar aastat katsetada, kuid seni on jäänud nende võimekus suhteliselt madalaks. Droonide täisautomatiseerimisest ollakse veel väga kaugel ja lähiaastatel pole seda oodata. Tehisaru otsustusprotsessides osalemise asjus jääb Tammet pragmaatilisele positsioonile. Kui AI hakkaks ise otsustama, keda hävitada, võiks see tunduda inimestele ebameeldiv. Tõsi, võimaliku efektiivsuse korral lubataks tehisarul vastavaid otsuseid ka vastu võtta. Inimene peab osalema otsustusprotsessis seni, kuni droon ei suuda olukordades täie autonoomsusega tegutseda. Tehisarust on praegu kõige enam kasu süsteemide ühendamisel ning realistlike simulatsioonide ja lahenduste kiiremal loomisel. AI on kõigest tööriist ja vastutus jääb alati inimesele. “AI on kõigest tööriist ja vastutus jääb alati inimesele.” Tehisaru kujundab otsustajat, mitte ei asenda teda Rootsi Kaitseülikooli doktor Peter Bovet Emanuel käsitles sünteetilise kognitsiooni uurimise piire, võttes aluseks uuringu AI kasutamisest operatsioonide planeerimisel. Uuringu käigus testiti tehisaru mõju planeerimise kvaliteedile, ajakasutuse efektiivsusele, kognitiivsele koormusele ja kasutajate hoiakutele. Esialgsete tulemuste põhjal võib eeldada, et AI suurendab loomingulisust, vähendab kognitiivseid piire, suurendab otsusetegemise kindlust ja võimaldab planeerida väljaspool raame. Seejuures tuleb mõista, kuidas hinnata midagi, mida ei osata ennustada; kuidas seada piire millelegi, mida pole uuritud. Ühtlasi tuleb küsida, milliste uute metoodikatega hinnata süsteeme, mille võimed ületavad meie suutlikkust määratleda nende hindamise tingimusi. Ettekandes käsitleti mudelitega seotud piiranguid. Seejuures on põhiprobleemideks keskkondlikud ja kontekstuaalsed muutused, uuendused, ootamatused ning vaenlase kohanemisvõime. Ettekandes toodi esile, et jõud ilma kohanemiseta ja võimekus ilma vastupidavuseta ei toimi. Rootsi Kaitseülikooli doktor Peter Bovet Emanuel. Erakogu Seetõttu on oluline ehitada agente, mis suudavad loomupäraselt keskkonna muudatustega kohaneda. Kohanemine mängib sünteetilise kognitsiooni puhul keskset rolli. Oluline on tuvastada, kuidas suudab süsteem muuta inimlikku mõtlemist. Samuti tuleb mõista, kuidas mõjutab AI otsustusprotsessi ja millises faasis peaks otsustamist aeglustama, mitte kiirendama. Tähtis on teadvustada, et tehisaru hakkab otsustajaid kujundama, mitte asendama. Küberruumis aitab AI pimealasid vähendada Sihtasutuse CR14 ekspert, erukolonel Silver Andre rääkis sellest, kuidas tehisaru abil küberruumis õnnestunud missiooni tagada. Tema ettekanne keskenduski küberolukordade-alasele teadlikkusele. Andre lähtus eeldusest, et kui operatsioonitasandi juhid kasutavad süsteemide relevantset infot, paraneb missioonifaasis oluliselt nende küberolukorrateadlikkus ning nad võtavad vastu efektiivsemaid otsuseid. Kui jääda kasutama traditsioonilisi vahendeid, võib tehnilise monitoorimise ja operatsioonivajaduste vaheline puudujääk tekitada missioonikindlusse kriitilisi pimealasid. Andre tõi NATO mudeli põhjal välja, et küberolukorra-alaseks teadlikkuseks on vaja hakata järjestama digiteenuseid missioonikriitilisuse ja haavatavuse alusel ning tuvastada taristus vahetut kaitset või jälgimist vajavad võtmevarad. Seejuures on tarvis kaardistada, milliseid digitaalseid alasid tuleb kontrollida ja luua vahetu küberolukorra pilt, mis toetab juhti otsuste tegemisel. AI roll ilmneb vajalike toodete kiires genereerimises ja analüüsis. Inimene peab tehisaru soovitused üle vaatama, need valideerima ning nende põhjal otsused vastu võtma. “Tuleb mõista, kuidas hinnata midagi, mida ei osata ennustada; kuidas seada piire millelegi, mida pole uuritud.”