Fausto nõukogu liige
Keskkonda säästev ehitamine teenib üllast eesmärki ja on meie kõigi jaoks vajalik – samas selle tulemusel ei tohiks kinnisvara muutuda inimestele kättesaamatult kalliks, kirjutavad Fausto Capitali nõukogu liige ja projekteerimise juht Priidu Lokk ning TalTechi professor Jarek Kurnitski.
Valitsus soovib selle aasta kevadeks valmis saada kliimaseaduse eelnõu, mille eesmärk on hoida kontrolli all Eestis kasvav süsinikuheide. See ei ole üksnes euroliidu nõue, vaid ka üha enamate inimeste ning ettevõtete mure keskkonna jätkusuutlikkuse pärast. Kinnisvara- ja ehitussektoris on seda muret igati teadvustatud ja juba mõnda aega tagasi võetud kasutusele rahvusvaheliselt tunnustatud ja üle 20 aasta tagasi välja töötatud laiapõhjalised keskkonnasäästlikkuse sertifitseerimise raamistikud (näiteks BREEAM või LEED).
Tehtud kulud vs saadud väärtus
Eesti oludes läbi proovimata mängureegleid kehtestades tuleb tunnustada, et soov teha midagi paremini, arendada keskkonnasäästliku ja jätkusuutliku kinnisvara on hindamatu. Kuid alati ei ole ülla eesmärgi nimel tehtud investeering õiges proportsioonis saadud väärtusega.
Seaduste, määruste ja standardite kehtestamine on ühiskondlik kokkulepe ja sellest tulenevalt on oluline joonduda väärtushinnangutest, mida enamus ühiskonnast tunnustab. Kuivõrd ettevõtted ja ühiskond on üldiselt orienteeritud tehtud kulude ja saadud väärtuste järgi, siis tuleks ka hoonete süsinikujalajälje piirväärtuste väljatöötamise käigus analüüsida madalsüsinikehituse alternatiivide kulutõhusust just Eesti oludes. Loobuda tuleks arutult kallitest lahendustest ning panustada ideedesse, mis aitavad vähendada iga investeeritud euro kohta enim süsinikuheidet.
Selline lähenemine on arusaadav igaühele meist, iga päev raha kulutamise üle otsustavad. Selliselt lähenedes kõnetaksid kliimaseaduse nõuded ettevõtjaid ning ühiskonda laiemalt palju arusaadavamal viisil. CO2 piirmäärade kehtestamisest tulenev korterite kallinemine puudutab väga suurt osa ühiskonnast.
Mööda ei saa vaadata ka üldistest väärtushinnangutest mis vajaks strateegilist vaadet millised eesmärgid prevaleerivad. Näitena Pelgulinna riigigümnaasiumi puitkonstruktsiooniga hoonele (umbes 8000 m2 ja ehitusmaksumus 25 miljonit eurot) keskkonnasäästlikuse nimel tehtud 9 miljoni eurone lisakulu (suurusjärk kutsub võrdlema õpetajate streigi palganõudega) andis ainult 10% väiksema süsinikujalajälje võrreldes Mustamäe riigigümnaasiumi betoonist hoonega (umbes 8000 m2 ja ehitusmaksumus 16 miljonit eurot). Kui puudub strateegiline vaade, millised eesmärgid on olulisemad, siis jäävad kaalumata ka variandid, et 9 miljoni eurose lisakulu asemel ehitada ühiskonnale vajalik uus koolihoone, kasutades seejuures üksnes lahendusi, mis annavad parima tulemuse kg CO2/eurole tehtud investeeringu kohta.
Ühiskond vajab kliimamuutustega kohanemise strateegiat, mis tagaks tulevikukindluse ja säilitaks majanduse mitmekesisuse. Ambitsioonikaid eesmärke tuleks ellu rakendada sammhaaval, et nende mõju oleks ühiskonnale positiivne ega vallandaks maavärinat. Seda arusaama ootaks ka planeeritavalt kliimaseaduselt.
Ettevõtted vajavad äritegevuse kavandamiseks teekaarti, mis näitaks, millal ja milliseid samme astuda. Headeks näideteks on kliimaseaduse taustal olevad EL kliimakava 2030, energiatõhususe direktiivi riiklik energia lõpptarbimise kohustus 2024-30, samuti Eesti 2035 strateegia eesmärgid. Ülioluline on nende eesmärkide tõlkimine ja tükeldamine sektoripõhisteks eesmärkideks, mille järgi ehitus- ja kinnisvarasektori ettevõtted saaksid tegutseda.
Elukvaliteet tuleb säilitada igas hoones | Foto: Marge Aliaga
Paremat väärtust pakkuvaid lahendusi saadab edu
Kliimaseadus paneb paika mängureeglid, kuidas ja milliseid hooneid me hakkame Eestis lähimatel kümnenditel ehitama. Samas muutub ehituskeskkond nii rohepöörde, maailmas toimuvate poliitiliste arengute kui ka kliimamuutuste tõttu aina keerulisemaks.
Läbi ajaloo on maailmas alati saatnud edu innovatsioonis, tehnoloogilistes edasiarengutes või adaptsioonis just neid lahendusi mis loovad paremat väärtust ja kõnetavad inimesi samas keeles ja põhimõtetel, mille järgi juba elatakse. Lahendused, mis luuakse lihtsalt sellepärast, et ideoloogiliselt peaks midagi teatud viisil tegema, pole kunagi töötanud. Enamus selliseid lähenemisi on läbi kukkunud või toimivad vaid totalitaarses ühiskonnas sunniviisiliselt.
Seega on väga oluline, et kliimaseadusega seatavad süsinikujalajälje piirmäärad ehitistele lähtuksid Eesti oludest ja tooksid tehtud kulude juures parima tulemuse keskkonnasäästu eesmärgi täitmiseks. Vastasel juhul ei ole nende täitmine arendajatele ja ehitajatele jõukohane ning planeeritavad keskkonnasõbralikud hooned inimestele taskukohased.
Teeme siinkohal üleskutse valdkonnas tegutsevatele kinnisvaraarendajatele ja ehitajatele ühineda teadustöö rahastamisega, mille eesmärk on madalsüsinikehituse alternatiivide kulutõhususe võrdlemisega välja töötada hoonete süsinikujalajälje piirväärtused. Üleskutse sisu ettevõtetele on hakata ka oma tänastes ja homsetes projektides hoone süsinikujalajälge mõõtma.
Täna ehitatud hooned vastavad rangetele energiatõhususe nõuetele, st energiakulud lõpptarbijale on kontrolli all, aga 99 protsenti projektidest ei tea oma süsinikujalajälge. Kui ei mõõda, siis ei ole võimalik paremaks teha. Võime eeldada, et süsinikujalajälje arvutuste tegemisel hakkavad silma paistma madalal rippuvad viljad ehk kohad, kus on kõige lihtsam ja kulutõhusam süsinikujalajälge vähendada. Süsinikujalajälje arvutus on kinnisvaraarendajale lisakulu, kuid vähemalt valitud projektides võiks seda teha.
Siin võib näha kaudset kasu – kui Kliimaministeerium tuleb ükskord välja piirmäärade ettepanekutega, siis on näha, kas need on reaalselt saavutatavad või mitte. Juhul kui sektoril puuduvad andmed, st süsinikujalajälje arvutusi ei ole tehtud, on hiljem peaaegu võimatu kaasa rääkida regulatsiooni kujundamise protsessis, aga olulise osapoolena on see võimekus vältimatult vajalik. Väikese ja õhukese riigi võimalus on tõhus koostöö avaliku, erasektori ja ülikoolide vahel, ilmselgelt vajame siin kõigi osapoolte aktiivsemat tegutsemist, et süsinikujalajälje mõistliku vähendamisega kiirelt pihta hakata ja selleks vajalik metoodiline ning õiguslik raamistik luua.
Edumeelsed ettevõtted ei peaks konkurentsis kaotama
Riik ja omavalitsused võiksid detailplaneeringute kehtestamisel ja ehituslubade menetlemisel toetada ning motiveerida edumeelseid ettevõtteid, kes soovivad arendada miinimumnormidest keskkonnahoidlikumaid hooneid, mis vastavad näiteks rohemärgise BREEAM kõrgeimale tasemele. Praegu on olukord, kus valdkonna teerajajad kaotavad konkurentsis, kui soovivad näiteks autostumise vähendamiseks piirata uusarenduse maa-pealset autoliiklust ja parkimiskohti.
Näiteks Fahle Parki detailplaneeringu kehtestamisel oleme jõudnud heas koostöös Tallinna Linnaplaneerimise Ametiga lahendusteni, mille kohaselt linnaruum maapinna tasandil võiks olla täielikult jalakäijate keskne, hubane ja suure haljastuse osakaaluga. See on viieminuti linn, mis omakorda nõuab autoliikluse ja parkimise osas kallimaid maa-aluseid lahendusi kogu kvartali ulatuses.
Tuleviku süsinikujalajälje piirmäärad peavad tegema vahet sellisel kvaliteedil, sest maa-alused lahendused on süsinikumahukad ning kehtestavad nõuded ei tohi hakata neile takistusi tegema, kui vajadus tuleneb linnaruumi kvaliteedist. On ilmselge, et keskkonnasäästliku ja rohemärgisega sertifitseeritud hoonetega linnaruumi loomiseks on vajalikud ka arendusmahud, mille puhul eeltoodud lahenduste elluviimine üldse võimalik on – vastasel juhul jääks paberil planeeritu lihtsalt ellu viimata, sest saadav väärtus ei ületa tehtavaid kulusid.
